lapsuke, kes alailma viskas ennast selili maha, siputas jalgadega ja kisas vihaselt, ja üks väike must koer, kes jooksis haukudes kõikide autode järele. Seal olid ka teised lapsed, kes mängisid keksu või koera, keerukuju või kapsapead või värve ja vahel ka nõia maja.
Nõia maja oli selline mäng, kus asfaldile joonistati kriidiga suur spiraal, nagu teokoda. Sinna sisse joonistati kapid ja lauad ja toolid ja lambid ja kingad ja igasugused asjad. Ukse ette tehti uksekell ja ennäe, seal seisiski nõid ja helistas till-till-till… siis sa pidid kiiruga minema ja peitma ennast mõne kinga või kapi sisse. Reegleid ma enam ei mäleta, aga noh, selge on see, et kelle nõid kord kätte sai, sellest sai järgmine nõid.
Ja nüüd ma näen, kuidas ma peidan ennast oma aknaalusesse tooli, kuidas see on mu viimane ja ainus pelgupaik, sinna tahan ma, istuda kohvi ja suitsuga, selg vastu seina, küünarnukk köögiletil, koerad sööki nurudes vahtimas. Kas võib olla, et kollane naine on juba sinu linnas, sinu tänavas?
Eluaeg olen tundnud hirmu, kaua läks aega aru saamaks, et see mida ma tunnen, on tavaline, lihtne hirm ja ei midagi peenemat. Ma kardan aega, haigusi, viletsust, kohustuste üüratut survet, talve, oma halbu harjumusi, igapäevast söögitegemist, teisi inimesi, nimetut kurjust, jõuetut väsimust ja igasugu muud tühja-tähja. Ainus asi, mille pärast enam kartma ei pea, on minevik ja nõnda see möödunud aeg on nagu kahtpidi kantav kangas, ühel pool head mälestused ja teisel pool halvad. Mu mõistlikust, arukast mälust sirutuvad pinnale pildid, millest saab kududa ainult ilusat mustrit. Ma ei oska seda seletada, aga näib, et halb, või igav, või tavaline, see nagu kaoks, lahustuks, seal on sellised ämblikuvõrgu moodi alad, või täitsa tühjus, koiaugud tegelikkuse koes. Millegi puudumine. Mitteolemasolek. Unustus. Ja see on neile halbadele asjadele paras.
Oma toas, mida ma jõudumööda ilusa hoidsin, kus sinisel villasel voodikattel olid oranžid lilleõie aplikatsioonid, millele sekundeeris suur kollane siniste laikudega täispuhutav alligaator põrandal, oma pruuni valgete nuppudega kirjutuslaua taga, kus enamasti tuli teha koolitöid, aga nagu ikka topiti homsed asjad lihtsalt kotti – kas sul on asjad pakitud? Jaa! Kas sa kooliriided vahetasid ära? Jaa! Seal taga ma joonistasin ja kirjutasin, ja kuulasin une eeli raadiot – pane nüüd raadio kinni – kostis ema hääl teisest toast. Siis ma panin raadio kinni ja unistasin. Need unistused olid pikad lood, nad kestsid nädalast nädalasse, kuni nad mind ära tüütasid ja tuli mõni uus süžee. Igasugustest kleitidest, mustritest, värvidest ja tegumoodidest ja sellest, kui ilus ma neis olen, kosmosest, igavikust, mustadest aukudest, indiaanlastest, filmide, raamatute ja iseenese järgi väljamõeldud asjadest.
Mul oli mõnus ja soe oma unistustega, oma koeraga, oma tepitud vatitekiga, mille küljes olid nööbid, et lina paigal seisaks, see oli ühelt poolt salatiroheline ja teiselt poolt meresinine, Miili-tädi õmmeldud. Ma unistasin sellest, kuidas ma dresseerin oma koera maailma kõige vahvamaks. Maalisin ühe köögiriiuli õlivärvidega lilleliseks, see pidi olema see laud, mis rulli peal seisab ja edasi-tagasi kiigub, kui mu koer tasakaalutrikke teeb. Ka heegeldasin ma talle taevassinised valgeträhnilised sussid, nagu pilvetupsud, tagumiste jalgade jaoks sellised pikemad, mis käisid kannakondi taha ja paeltega seoti nad jalga. Ma käisin temaga niimoodi õues ka. Selga toppisin talle oma titepõlviseid kleidikesi, mida ema ühes kohvris tallel hoidis. Samuti ei saanud rahu koera kohev karvane saba ja puhvis kintsukarvad – voodile laotati käterätik, kõik majapidamise kammid ja käärid otsiti kokku ja algas frisuur.
Meil oli kodus mõni üksik grammofoniplaat, Ruja laulud, paar Alla Pugatšovat, „Ununenud meloodiaid“ ja filmimuusika plaat „Mustlaslaager läheb taevasse“. Mänguasjapoes nägin müügil üht mustlasnukku, suurte kuldsete kõrvarõngaste, lilla satsilise atlass-seeliku ja musta juuksepahmakaga. Ma pidin päris hulga aega taskupõhjadest kopikaid koguma, et see kätte saada. Aga oma unistuste suuremeelsuses ei ostnud ma seda endale. Sellest pidi saama näärikingitus emale, ja mitte lihtsalt mustlastüdruk, vaid mustlastüdruk koos karavaniga – pappkastist meisterdasin vankri, mille sisemus oli vooderdatud vanast kleidist lõigatud riidega ja tillukeste kirjude patjadega. Suures õhinas olin tükkideks lõiganud ka ema ülikooli lõpukleidi, see talle sugugi rõõmu ei valmistanud. Aga mina olin õnnelik oma meistritöö üle!
Sel ajal maksis veel isetehtud kingituste maksiim, ise tehtud asi oli kõige parem. Ning ma tegin. Ma heegeldasin nelinurksetest motiividest inetud sinepikarva sussid, peal hiiglaslikud lokkivad tutid. Ma liimisin kokku erimõõdulised keraamilised kausid, see oli lilleseade jaoks, tekkinud rõngasse panin sammalt ja käbisid ja pohlavarsi. Harutasin kohvilaualinikute narmaid, katsin vanu pehmeid mänguasju uue riidega, ühele vanale kulunud karvaga jänesele sai uus kasukas hallist siidisest riidest, ja valge linane rinnaesine, mis andis kaunis kentsaka tulemuse, karvasest jänesest sai midagi läikiva hülge taolist.
Kõikidest unistustest ei saanud pärismaailmas lugusid. Aga kui neid mõtteid nüüd proovida mäletada, siis…
Kõige tähtsam oli taevas. Niipalju kui seda aknast paistis, taevas, see oli suur, lõpmatu ruum. Küll ma murdsin pead, kuidas saab miski olla lõpmatu ja veel vähem sai seletada lõplikkust, sest mis siis pärast seda tuleb? Taevast olid mu unenäod, head ja halvad, teise ja kolmanda astme kontaktid, mõni neist kippus korduma, üks eriti ebameeldiv oli selline – näen unes akna taga taevas kolme ähvardavat sõna, mille lõpus on kolm punkti… ma ei mäleta, mis sõnad need on, aga nad on kirjutatud poolviltu üle taeva ja nad tähendavad halba. Ma ärkan üles, lähen teise tuppa ema juurde voodisse ja räägin talle, et ma nägin halba und – ja siis näen ma, et ema lamab täiesti vaikselt, silmad pärani ja üle ta näo on poolviltu kirjutatud kolm sõna…
Kui sa ennast lõpuks suudad pinnale rabelda, päriselt ärgata, jalgu ja käsi liigutada, siis on pärast tükk aega veel paha olla.
Võib-olla ei peagi nii palju mäletama ega meeles pidama, aga mis mina sinna parata saan? Sest neid asju, mis jäävad kadunuks, kaovad päriselt, neid on niigi mõõtmatult rohkem. Vahel ma loodan, et vanaks saamine, see on niimoodi, et need lihtsad inimeste asjad, need kõige tavalisemad, ei tähenda enam mitte midagi, jäävad järjest kaugemale… läheb kuidagi valgemaks ja selgemaks… vähem unenäoliseks, rohkem päriseks.
AMMOONIUM
Esimene suurem mure, mis mul selle kirjatükiga on, on asesõna. Mina või tema? Sest mina see kindlasti ei ole, aga samas, kes on see tema, kelle mõtteid ja tundeid on minul õigus edasi rääkida? Kelle „tema“ mälus ma käisin nagu võõra sahtli kallal sorimas? Ja nõndaviisi juhtub ka, et on tema ja tema, ja mõnikord ka nemad, aga ei ole sugugi sina, mina ja meie. Mu meelest on sedaviisi raske sotti saada. Võib aga siiski olla, et ma enda vanast sahtlist musta niiti otsides leidsin ammu kaduma läinud otstarbeta asju. Ehk on see ülepea selline värk, mis tuleks mingi kolimise käigus ära visata? Sest ega siis kõike ei saa ka alles hoida, muist on täitsa kasuta praht.
Noh, siin ma istun, ei tea, millest alustada. Ma arvan, ma alustan sellega, kuidas ta („tema“) istus külmas raudpliidiga köögis luku taga ja sõi purgist lusikaga kondenskohvi. See on selline kondenspiima ja kohvi ristsugutis, hirmus magus, hirmus kange, paras infarktirohi. Tooaeg oli ta mõistagi terve kui purikas, aga tal oli külm, imelik, üksildane ja mõistmatu olla. Köögiomanik oli läinud jälle kuskile kellegagi kokku saama, korraks, kohe tulen tagasi, aga kohest sai tund ja kaks ja kolm ja pool päeva ja uks oli kinni mis kinni. Puid ei olnud ja süüa ka suurt midagi.
Tegevuskoht ehk lava oli iseenesest rohkem kui kummaline. Vanalinna korterid on sageli täiesti arutud. Tuled sisse, keerad tupikkoridori, seesama köök, mingi viis-kuus ruutu maksimum, väike pliidikökats nurgas. Külmaga veeti sinna ka voodi, sest ainult pliidi juures oli soe, siis see voodi täitis kogu vaba põrandapinna. Köögist läks paar trepiastet allapoole pimedasse vaheesikusse, seal oli uks, mis viis naabri elamisse. Naabriks oli umbkeelne kaheksakümneaastane baabuška, ta oli seal toas käinud, baabuška kutsus, see oli pikk ja kitsas, täis ikoone, memm
