kord nutukrampidesse, sest ta ei mäletanud, kes ta on, ei mäletanud oma eelmist elu, oli minevikuta. Nad tegid neid umbes viis korda, enne kui taipasid, et mõistlik oleks järele jätta. Rohuhunnik oli selline, et tal ei olnud võimalik oma tahte järgi kätt ega jalga liigutada. Ainus asi, mida ta teha tahtis, oli kellelegi lõpuks kõik ära rääkida, aga keegi ei tahtnud kuulata, ei küsinud. Siis ta enam ei tahtnud ka…
Viimaks sai sealt tulema, tunnistusele pandi kenasti kõik kolmed, aktusele ja lõpupeole ta ei läinud, kuigi igavesti kena kleit oli selleks puhuks õmmeldud. Läbipaistev ja tulpidega. Jaa, Michael White helistas ikka veel, aga ta pani toru ära, ei vastanud midagi. Ta ei olnud sellest üle saanud, vaid hoidis neid kuradi näruseid kirju kilekotis alles palju, palju aastaid, punased ja kollased ja rohelised käristatud paberitükid. Ükskord ta nägi teda aastaid hiljem ühe nurgataguse kõrtsi ukse ääres, aga pööras pea ära. Pööras ära ja tegi näo, et ei näinud.
Ühel suvisel päeval kõndis ta mööda tänavat ja tundis, et on õnnelik. See on rohtudest, mõtles ta. Need on siis lõpuks ometi mõjuma hakanud.
MAGUSATE ASJADE POOD
Minu kodutänavasse, selle koha peale, kus alati oli olnud kahe kurva külmletiga lihapood, plekkalustel paar viletsat verist kooti ja mõned kahkjad keeduvorstid, oli tekkinud uus läikiva klaasiga uks ja kuldsete tähtedega kiri – Unistuste Koogid. Ma polnud enam ammu ühtegi lähikonna kauplust külastanud, seega jäi mul üllatusest suu lahti, kui seda uhket muundumist nägin. Kohe tundsin ka vastupandamatut tõmmet magusa järgi. Tõmbasin raske ukse lahti ja astusin poodi sisse.
See oli tõesti imeline asutus. Poekeses paiknes kaks ruumi, alumises kõikvõimalikud koogid ja küpsised ja pirukad ja lõhnavad saiakesed, ülevalpool, astmejagu kõrgemal, väike kohvikuosa. Paistis, et nad hakkavad varsti sulgema, sest päevalõpukoogid olid soodsamalt saada. Ma palusin valge kuuega müüjalt igast koogist ühe, need olid uskumatult ilusad, profitroolid, beseed, läikiva vaaba ja tuhksuhkruga, šokolaadist viguritega, igaüks nagu väike tükike ilu ja õndsust. Need pakiti mulle krabisevasse tsellofaankarpi, mille ma kohmakalt vastu võtsin ja mis millegipärast kohe mu sõrmede vahel laiali lagunes, nii et muist kooke pudenes maha ja osa olid muljutud ja kaunistused kõik lömmis.
„Oh! Andestust, ma ei tea, kuidas see juhtus, ma kogemata, ma koristan ise kõik ära ja maksan kõik kinni! Tõesti tuhat vabandust! Kas te saaksite mulle tuua kühvli ja harja?“
Ilus mustade juustega meesmüüja naeratas mulle leti tagant veel magusamalt kui enne. Ja vastas veel lahkemalt ja viisakamalt: „Ei tule kõne allagi, see oli õnnetus, me ise koristame ära, oleme nagunii kohe sulgemas. Kohe pakin teile uued koogid.“
Ja jälle osutasin ma sellele ja teisele koogile, mõtlemata, mida see mu rahakotile ja taljele teha võib. Seekord pakiti need klaasist karpi, mille peal oli reljeefne õuna kujutis. Vaevalt sain karbi õrnalt ja ettevaatlikult kätte võtta, kui see nagu iseenesest kõigepealt murdus pooleks ja siis veel omakorda väiksemateks tükkideks ja vajus mu sõrmede vahelt killupuruna koos kookidega hääletult pehme vaibaga kaetud põrandale.
Olin ehmatusest tumm. Taevake, mis lahti on? Kas mu kätel on midagi viga? „Appi,“ sõnasin vaikse ahastusega, „appi.“
Tagumisest kohvikuruumist kiikas välja teine sama mustajuukseline ja lahkusest nõretav kelner. Ta naeratas kavalalt. „Koogid on nüüd vist otsas,“ ütles ta, „aga seal letis on veel pirukaid, minge võtke ise.“
Pirukad olid ülestõstetava pleksiklaasist kaane all, lõhnavad, suhkrused, õhulised, kerged nagu pilvetupsud, nende all läikisid rasvaplekilised pitsilise äärega valged paberid. Tõstsin väga ettevaatlikult kaane üles ja hakkasin õrnalt ükshaaval paberist kotti õngitsema neid saiakesi, mis olid kindlasti millestki magusast tehtud. Leti taga oli riiul, millele olid kenasti tagurpidi, suud allapoole, ritta laotud lateklaaside read. Kuidagi mu käsi vääratas, ma tõukasin kergelt letti, et tasakaalu jääda, ja terve kohviklaaside rivi lendas aegluubis allapoole, et siis kivipõrandal kõrvulukustava klirinaga kildudeks lennata. Pehme vaip oli ainult külastajate poolel, leti taga oli karm klinkerplaat.
Seisin segasena nagu unes. Tagant ilmus kära peale välja veel kaks valges kuues isandat.
„Maksan kinni, koristan ära,“ sosistasin vaikselt, „aga palun andke mulle kohe midagi magusat!“
Ja siis nad tulid, lahkelt naeratades, lohutades mind, et pole midagi, ise omavahel rõõmsalt silma pilgutades ja vaikselt irvitades kunde üle, kes käitub nagu halvas komöödiafilmis, nad panid mulle oma kätega suhu magusaid, hõrke küpsiseid, olid üliviisakad, magus voolas üle minu, täitis mu meeled, ma olin õnnelik ja kurb ühteaegu.
„Tulge homme jälle, siis on meil suurem valik,“ ütles üks. Ja teine lisas:
“Oli rõõm teid teenindada.“ Ning kolmas avas mulle raske, kuldsete tähtedega ukse.
HEA EMAND ADA NOSEK JA TEMA KOSTILINE SULISŁAW ZAWISZA
Hea emand Ada elas üksi. Lapsed olid suureks kasvanud ja mehestki oli ta ausal teel ilma jäänud, Ada oli lesk. Nii möödusid ta päevad rahulikes askeldustes, vahel saagis õues pisut puid või nokitses natuke aias, koristas tube ja vaatas õhtuti vanu fotosid. Söögi peale ta palju ei kulutanud, sest söömine ei valmistanud talle ammu enam mingit rõõmu; hommikuti tegi sageli mannaputru, õhtuks kahe muna omletti, sageli unustas üldse midagi teha. Kohvi hea emand Nosek armastas, ja hoolitses ikka selle eest, et kodus kohvivalget oleks, suhkrust aga suuremat ei hoolinud, seda kulus ainult mõnikord harva külaliste peale.
Ükskord tuli talle külla mehe vennapoeg, noor Zawisza. Ada mäletas teda ikka väikese rübliku poisina, kes alailma ringi tuiskas, käed-jalad vehkimas, väga rahutu ja rõõmus laps. Nüüd oli ta juba suur mees, kolmkümmend või natuke peale, vuntsidega, rohelise khakivärvi tolmumantliga. Emand Nosek keetis külalisele suure tassitäie kohvi, lisas hulga piima ja suhkrut ja nad rääkisid köögilaua taga juttu.
„Noh, Sulisław, mis sind minu juurde toob? Kuidas elu läheb? Naist ei ole võtnud?“
„Ei, Adake, ei ole, ja elu läheb ka ligadi-logadi, üürileping lõpeb ja eladagi pole varsti enam kuskil. Kuu aja pärast pidin saama ühe toa, aga vahepeal, näed, polegi kuskil olla.“
Ada mõtles. Ta ei olnud rumal vanainimene. Laseks Sulisławil kosti eest natuke remonti teha? Oleks vahel kellegagi paar sõna rääkida, võiks teha praekartuleid kahele, mis sa üksinda seda mõnda kartulit ikka koorid ja moorid.
„Mul on üks tuba tühi, aga seal mul kolu. Kui sa ise selle enesele korda säed, siis võid kuu aega minu juures olla küll,“ arvas hea emand Nosek lahkelt.
Kaubad koos, joodi rõõmsalt veel üks tassikene kohvi, ja juba järgmisel päeval tuli Sulisław Zawisza appi mööblit tarima, mõne päevaga värviti seinad värskelt valgeks ja pesti ka tolmused aknad puhtaks.
„Oi kui kena, saaks nüüd selle kolimise ka kiirelt ära, teeks seal vanas kohas lõpud maha. Siin on küll hea rahulik, nagu koju oleks tulnud.“
Hea emand Nosek andis kostilisele oma laua, ühe diivani ja ühe tooli, Sulisław tõi sõbra autoga kohale rääbaka jalgadeta madratsi ja vana suure klõbisevate klahvidega rauast kirjutusmasina, need mõned kotitäied asju, mis tal lisaks olid, need ta toppis kõik diivani alla ja hiljem neid ei puutunud. Adal oli ju kõik olemas, olid potid-pannid ja taldrikud ja noad-kahvlid ja vannilinad ja voodipesud ja tekid. Kõiki asju hulga rohkem, kui oma tarbeks vaja läks.
Kostiline
