e, kellele ma olen piiritult tänulik.
EESSÕNA
Kui ma olin väike, nägin sageli uneslendamist.
Tavaliselt seisin öösel oma õuel ja vaatasin tähti, kui ma järsku hõljuma hakkasin. Esimesed viis-kuus sentimeetrit tõusin ma automaatselt, kuid varsti märkasin, et mida kõrgemale ma jõudsin, seda enam olenes minu liikumine minust endast – sellest, mida mina tegin. Kui ma liiga ärevaks muutusin ja see kõik mind pahviks lõi, kukkusin ma suure pauguga maa peale tagasi. Aga kui ma rahulikuks jäin ning ei lasknud sellel ennast rivist välja viia, tõusin ma üha kiiremini ja kõrgemale tähistaeva poole.
Võib-olla olid need unenäod üheks põhjuseks, miks mulle suuremaks kasvades hakkasid meeldima lennukid, raketid ja kõik muud asjad, mis mind meie kohal asuvasse maailmaruumi transportida suudavad. Kui me perega lennukiga sõitsime, oli mu nägu tihkelt vastu akent alates õhkutõusust kuni maandumiseni. 1968. aasta suvel, kui ma olin 14-aastane, kulutasin ma kogu oma raha, mille ma muruniitmisega olin teeninud, purilennukitundidele, mida viis läbi mees nimega Gus Street väikses murukattega Strawberry Hilli „lennujaamas“, mis asus minu kodulinnast Winston-Salemist Põhja-Carolina osariigis läänes. Ma mäletan siiani, kuidas mu süda rinnus peksis, kui ma suurt kirsipunast linki vajutasin, vabastades nii köie, mis mind puksiirlennuki külge ühendas, ja kuidas mu purilennuk põllu poole sööstis. See oli esimene kord, kui ma olin tõeliselt üksi ja tundsin ennast vabana. Enamik minu sõpru tundis ennast samamoodi autoga sõites, kuid minu jaoks oli 300 meetri kõrgusel purilennukis liuglemine tuhat korda põnevam.
1970. aastatel ülikoolis õppides liitusin ma Põhja-Carolina Ülikooli sportlangevarjurite (ehk langevarjuhüppajate) rühmaga. Nad olid justkui salajane vennaskond – rühm inimesi, kes olid avastanud midagi erilist ja maagilist. Mu esimene hüpe oli hirmutav ja teine veelgi enam. Aga kui ma oma kaheteistkümnendal hüppel lennukiuksest välja astusin ja enne langevarju avamist 300 meetrit vabalt langesin (minu esimene kümnesekundilise viivitusega hüpe), tundsin ma, et olen koju jõudnud. Ma tegin ülikooli ajal 365 langevarjuhüpet ning sain kirja kokku kolm ja pool tundi vabalangemist, millest suurema osa veetsin ma igasugustes kujundites koos kuni 25 kaashüppajaga. Kuigi ma hüppamise 1976. aastal lõpetasin, ei kadunud eredad lendamise unenäod kuhugi ning need olid alati nauditavad.
Parimad hüpped leidsid sageli aset hilisel pärastlõunal, kui päike hakkas silmapiiri taha vajuma. Seda tunnet, mida need hüpped minus tekitasid, on raske kirjeldada. Ma tundsin, et ma lähenen millelegi, millele ma ei oska nime anda, kuid ma teadsin, et ma pean seda üha uuesti kogema. See ei saanud olla üksindus, sest viis, kuidas me hüppasime, polnud üldsegi üksildane. Me hüppasime viie-kuuekesi, vahel isegi kümme või kaksteist inimest korraga, ning moodustasime vabalangemise ajal kujundeid. Mida suuremaid ja keerukamaid, seda parem.
Ühel ilusal laupäeva sügishommikul 1975. aastal sain ma teiste sportlangevarjurite ja paari sõbraga Põhja-Carolina idaosa langevarjukeskuses kokku, et paar kujundhüpet teha. Päeva eelviimasel hüppel D18 Beechcraftist 3200 meetri kõrguselt moodustasime me 10-mehelise lumehelbekujundi. Meil õnnestus kujund moodustada enne, kui me 2100 meetri märgisest möödusime, nii et me saime nautida koguni 18 sekundit kujundlangemist selgesse kuristikku kahe kõrguva rünkpilve vahel, et siis umbes 1000 meetri kõrgusel üksteisest eemalduda ja langevarjud avada.
Selleks ajaks, kui me maapinnale jõudsime, oli päike loojunud. Aga me sahkerdasime ennast ruttu teise lennuki peale, mis kiiresti õhku tõusis, ning meil õnnestus viimaste päiksekiirte taustal uuesti taevasse tõusta ning sooritada veel teinegi päikseloojangu hüpe. Kaks nooremliiget plaanisid selle hüppe ajal esimest korda proovida kujundisse sisse lendamist – see tähendab, et nad ühinevad ringiga väljastpoolt, selle asemel et moodustada kujundi põhja (mis on lihtsam, sest sellisel juhul ei pea sa põhimõtteliselt tegema muud, kui otse alla kukkuma, samal ajal kui teised sinu ümber manööverdavad). See oli põnev nii nendele kahele kui ka kogenumatele hüppajatele, sest me tahtsime oma tiimi laiendada ja uusi hüppajaid välja õpetada, kes oleksid hiljem valmis meiega suuremaid kujundeid moodustama.
Mina pidin olema viimane, kes lennukist välja hüppab, et moodustada kuuemeheline tähekujund väikse lennujaama kohal Roanoke Rapidsi lähistel, mis asub Põhja-California osariigis. Enne mind pidi hüppama mees nimega Chuck. Chuck oli RW kategoorias ehk vabalangemise kujundite moodustamises üsnagi kogenud. 2300 meetri kõrgusel oli veel päikest näha, kuid kaks ja pool kilomeetrit allpool särasid tänavatuled. Videvikuaegsed hüpped olid alati ülevad ning kõik teadsid, et see hüpe tuleb väga ilus.
Vaatamata sellele et ma väljusin lennukist vaid sekund pärast Chucki, pidin ma kiiresti liikuma, et teistele järele jõuda. Ma plaanisin kõigepealt umbes seitse sekundit pea ees otse allapoole söösta. Nii langeks ma peaaegu 160 kilomeetrit tunnis kiiremini kui mu sõbrad ning jõuaks nendeni siis, kui nad on algse kujundi juba moodustanud.
Tavaline reegel RW hüpete puhul oli see, et hüppajad eemalduvad üksteisest 1080 meetri kõrgusel ning liiguvad kujundist eemale, et saavutada vajalik kaugus üksteisest. Seejärel tuleb anda kätega langevarju avanemismärguanne (vehkida kätega pea kohal risti-lahku), vaadata üles, veenduda, et kedagi sinu kohal pole, ning seejärel nöörist tõmmata.
„Kolm, kaks, üks – läks!“
Esimesed neli hüppajat väljusid ning kohe järgnesime neile ka mina ja Chuck. Pea alaspidi oma lõppkiirusele lähenedes naeratasin ma, kui ma päikest teist korda sel päeval loojumas nägin. Teisteni jõudes plaanisin ma käed laiali ajada, et õhupidurid peale tõmmata (meil olid puusast randmeteni ulatuvad riidest tiivad, mis tekitasid suurel kiirusel lahti tõmmates tohutu õhutakistusjõu) ning suunata oma alt laienevad käised ja sääred otse vastutuleva õhujoa poole.
Kuid seda võimalust mul ei tekkinud. Püstloodis kujundi poole langedes märkasin, et üks uutest liikmetest oli liiga kiiresti kujundisse sisse lennanud. Võib-olla oli väle langemine lähedal seisvate pilvede vahelt teda veidi hirmutanud ja talle meelde tuletanud, et ta liikus all laiuva hiiglasliku pooleldi pimedusse mattunud planeedi poole kiirusega umbes 62 meetrit sekundis. Selle asemel et aeglaselt kõrvalt kujundisse lennata, sööstis ta küljega selle sisse ja lõi kõik laiali. Ülejäänud viis hüppajat kaotasid kontrolli ja uperpallitasid ümberringi.
Lisaks sellele olid nad veel ka üksteisele liiga lähedal. Langevarjur jätab endast maha turbulentse madalarõhulise õhuvoo. Kui teine hüppaja selle sisse lendab, suureneb silmapilkselt tema kiirus ning ta võib allpool langevale inimesele sisse sõita. See omakorda võib mõlema hüppaja kiirust suurendada, mille tulemusena võivad nad omakorda nende all olevale hüppajale sisse sõita. Ühesõnaga, sellistes olukordades on õnnetused varmad tekkima.
Ma kallutasin oma keha ja ujusin või träkkisin grupist eemale, et uperpallitavast segadusest eemale hoida. Manööverdasin niikaua, kuni olin otse maandumismärgi kohal – see on maagiline punkt maapinnal, mille kohale jõudes avatakse langevari, et järgmised kaks minutit rahulikult laskuda.
Vaatasin üles ning tundsin kergendust, kui nägin, et segadusse sattunud hüppajad träkkisid üksteisest eemale ning ohtlik pundar hajus laiali.
Chuck oli sealsamas teiste hulgas. Oma üllatuseks märkasin ma, et ta liigub otsejoones minu poole. Ta jäi seisma täpselt minu all. Rühma uperpallitamise tõttu liikusime me 620 meetri märgisest mööda kiiremini, kui Chuck oli eeldanud. Võib-olla arvas ta, et tal on vedanud ning seetõttu ei pea ta reegleid väga täpselt jälgima.
Ta ei ole arvatavasti mind märganud!See mõte jõudis vaevu mu peast läbi käia, enne kui Chucki värviline meduus tema seljakotist avanes. Chucki meduus püüdis kinni 120 meetrit tunnis liikuva tuuleiili, mis teda ümbritses, ning vari sööstis otse minu poole, vedades tema põhivarju endaga kaasa.
Sellest hetkest, kui ma nägin, et Chucki meduus avanes, oli mul murdosa sekundist aega, et reageerida. Vähem kui sekundi pärast oleks ma kukkunud juba läbi avaneva
