noogutab. Ise kõhust kinni hoides, otsekui kannataks talumatu valu käes.
1994
Ka Simone moodustus neil nädalail üleni valust.
Erik polnud kunagi tunnetanud, et võõras või ka iseenda valu saab nii vastik ja nii isiklik olla.
Erik ise oli muidu seni olnud hästi valutaluv. Nii klubi kui ka noortekoondise arstid olid selle üle korduvalt pead murdnud – kuidas Erik suudab. Kaasmängijaid hambaid kiristama ja murul väänlema sundinud vigastused elas Erik häält tegemata üle mängu lõpuni. Teinekord üsna ohtlikult, sest valuvaigistite ja masseerimise asemel tuli arstidel hiljem teda seda tõsisemalt lappida. Kuid Erikut lihtsalt valdas teadmine, et karjumine muudab kõigi, kaasa arvatud ta enda jaoks asjad palju keerulisemaks.
Eriku emale meeldis tihti rääkida lugu sellest, kuidas poiss kolmeaastasena abiratastega jalgrattalt kukkus ja näoli vastu asfalti lendas, aga ikkagi häält tegemata ratta käekõrval koju talutas.
„Ah, selline, tundetu, ma olengi,” poetas Erik juba veidi vanemana seepeale tagasihoidlikult muiates.
Simone suhtes polnud ta siiski tundetu, vaid abitu. Vaevu kuu-poolteist ühes pingis istudes ajas Simone ahastus teda ühelt poolt raevu, teisalt suurendas soovi kas või kellegi suurema poole pöörduda, et see ometi lõpeks. Ta ei tundnud toda Rometit ja lükkas temaga kohtumist pahaaimamatult edasi, kuid ikkagi – 24aastaselt surra oli saatuse poolt ilmselgelt ülekohtune. Ja kõige ülekohtusem oli see Simone suhtes.
Palvetamine, leeritamine ja kiriklikud laulatused-matused olid viimasel ajal just moodi tulnud ning kõigile osalistele peaaegu möödapääsmatud. Erik polnud lõplikult otsustanud, kuidas neisse suhtuda. Tädipoeg Olavi laulatusel väikeses maakirikus oli ta kahe aasta eest käinud. Jumala kohalolu küll ei tunnetanud, aga juurdlema selle üle, kas ja milleks, pani see pidulik-tõsine orelist saadetud meeleolu siiski.
Nüüd äkki leidus hetki, mil Erik mõtles tõsimeeli Simonega abiellumisest. Veidral kombel mitte Kristeli, vaid just Simonega. Kristeli oleks võinud lihtsalt rajalt maha võtta ja sellest kavatsusest ei loobunud ta salamisi korrakski. Kõik see võttis lihtsalt aega.
Simone… Temaga oleks Erik lihtsalt tahtnud muudel hetkedel koos olla. Abielust kui sellisest Erikul muidugi erilist ettekujutust ei olnud. Tema isa lahkus aastaid tagasi nelja tuule poole, kõigi tärkavate kooperatiivide, hetkeäride ja verinoorte missivälimusega sekretäride teed. Ükski neist suhetest ei jäänud muidugi pidama. Vaevu õppis Erik oma uue, endast napilt mõni aasta vanema kasuema nime selgeks, kui järgmisel külaskäigul isa juurde polnud temast maha jäänud isegi parfüümihõngu.
Sellest lähtuvalt tahtis Erik ise teisiti käituda ja taguski seetõttu omale pähe põhimõtet: koos elada tuleb kellegagi, kellega sul tore olla on. Siis tundusid olevat suuremad võimalused koos püsida. Simonega oligi tal tore.
Ta ei teadnud, kas Simonet oleks abielluminegi aidanud. Osta-omale-preili-tüüpi tüdruk ilmselt sellistest asjadest üldse ei mõelnudki ja milleski muus arusaadavalt end väljendada, nagu selgus, ta end ka ei osanud.
„Mis on?” üritas Erik nii mõnelgi korral sosistada, kui nägi kõrvalistujat matemaatika- või geograafiatunnis salaja nina alt tatti pühkimas. Aga vastust ei tulnud. Simone püüdis seepeale nina lihtsalt vaiksemalt luristada.
Simone oli priimus igas aines, muusikast matemaatikani, kirjandite kirjutamisest kehalise kasvatuseni. Pärast esimesi kuid samas klassis ja pingis hakkas Erik tasakesi mõistma, miks ülejäänud klass Simonet ei sallinud.
Simone oli ilmselt juba mõnda aega tagasi ära õppinud, et käetõstmine või pingist püsti hüppamine ülesande esimesena lõpetamise puhul on nõme, titekas ja pugejalik. Ebasolidaarne ülejäänute suhtes. Nõnda ta siis niheles valmis saades lihtsalt vaikides Eriku kõrval, esmalt võidukas, aga hiljem juba sarkastiline muie huulil.
„Arvad sa tõesti, et ta ei õpi tegelikult salaja kodus?!” kortsutas Kristel põlastavalt kulmu. Ta suvatses just mõne päeva eest Erikuga uuesti rääkima hakata. „Simone üritab sulle lihtsalt muljet avaldada, pugeja, nagu ta on.”
Eriku meelest oli Simone kõike muud kui pugeja. Kellele ta puges? Õpetajatele kindlasti mitte, neile meeldis Simone oma kiire taibu tõttu niigi. Seda suuremat ebapopulaarsust kasvatas Simone aga klassikaaslaste silmis.
„Mhh, anna siia,” võis tüdruk pahaselt ühmata, kui Erikul mõne matemaatikaülesande lahendamine kauem aega võttis. „Sa ei saa ikka sittagi aru!”
Erik lasi meeleldi tal toimetada, sest igasuguste ülesannete lahendamine viis Simone hasarti. Siis väljus ta korrakski viimase aja tardunud olekust.
Erikut häiris väga, et Simone oma venda isegi ei maininud. Erik poleks osanud temaga ka siis kaasa rääkida, aga ta võiks kas või kuulata. See polnud üldse Simone moodi asju enda sisse jätta. Las ta siis parem lahendas füüsikaülesandeid või viskas kooli korvpallinaiskonna eest neid kõige väärtuslikumaid punkte.
„Millal sinu sünnipäev on?” julges Erik Simonelt ühel päeval küsida.
„12. detsember,” vastas Simone viivitamatult, „aga sinu oma on juba ülehomme.”
Vastas tõele.
Erik polnud kunagi olnud suurem asi sünnipäevade pidaja. Tõsi, nooremana ootas ta neid mingil määral, kuid peamiselt siiski ema tehtud ja isa saadetud kingitusi. Aga tähistama polnud Erik neid harjunud.
Ka poisi ema ei pidanud iial oma sünnipäevi, tal olidki ainult mõned üksikud sõbrannad ja paar vanaldast sugulast. Erik pidi alati õpilaspäevikusse õige päeva peale tärni tegema, et ema sünnipäeva üldse meeles pidada – 20. veebruar.
„Mõtlesin, et võiks peo teha. Sina oled igal juhul kutsutud! Annan sulle teada, kui see selgub,” pöördus Erik Simone poole ja põhiliselt just tema pärast.
Esimest korda üle kuu aja nägi Erik oma pinginaabrit äkki naeratamas.
„Kuule, aga ülilahe!” hüüatas too nii, et ülejäänud klass paremalt end nende suunas pööras. „Mida sa kingituseks tahad, ütle!”
Niisiis ei jäänudki Erikul muud üle, kui tõesti see sünnipäevapidu korraldada.
Ta eeldas, et jõuab emaga pinna suhtes kokkuleppele. Ema ei teinud talle kunagi erilisi ettekirjutusi ega kutsunud teda korrale. Polnud ju vajadustki. Ema jaoks oli ime, ehkki samal ajal ka uudne see, kuidas poeg ise ja tasapisi oma otsuseid langetas. Jalgpalli, kooli, sõprade, tüdrukute – või õigemini nende puudumise – suhtes.
Erikule oli peamiselt tähtis, et ema muretsema ei peaks.
See turgatas talle esimest korda pähe vist juba enne kooliminekut. Ema valutas teadupärast alati südant, kuigi Erik ei taibanud enamjaolt põhjust. Tema ise oma emale küll kunagi muret ei valmistanud. Emapoolne vanaema suri, kui Erik oli 11. Kaotades ühe inimese, kelle pärast muret tunda, leidis Inga nüüd järgmise objekti oma eksämmas, Eriku isa emas. Aasta tagasi pargis täiesti juhusliku tulevahetuse kuuli ohvriks langenud naine ei suutnud pärast õnnetust enam voodist tõustagi. Nüüd käis Inga teda mitu korda nädalas vaatamas ja temaga lobisemas. Vaatamata sellele, et nad elasid isaga juba aastaid lahus või et isa oma ema käekäigu vastu ise suuremat huvi ei ilmutanudki. Mõistes küll suurepäraselt selle idee isekust ja ebaõiglust, arvas Erik, et sinna ta oma ema peo ajaks parema variandi puudumisel saadabki. Ja kuigi Erik polnud siiani kunagi halastamatu olnud, otsustas ta seekord proovida.
