kes seda soovivad, saada õiguse omandada tasuta kõrghariduse. Peaminister suhtus ideesse toetavalt ning lubas sellega edasi tegeleda.
Peaministri turvameeskonna oli seekord organiseerinud meie sõjaväepolitsei. Kapten Väli, kelle Kaitsejõudude Peastaap oli määranud visiidi koordinaatoriks, mainis, et nii on kõige lihtsam, sest kui kaitseminister kunagi varem Iraagis käis, oli kohaliku turvateenistusega päris palju probleeme. Suur oli mu üllatus, kui märkasin turvameeste seas ka ESTPLA-9 ülemat kapten Märki. Küsisin poolnaljatamisi, kas ta on nüüd sõjaväepolitseinikuks hakanud. Loomulikult mitte, see oli lihtsalt hea võimalus tulla Iraaki, et vaadata, kuidas läheb praegusel rühmal, kelle operatsiooniks ettevalmistamisega kapten Märk oli tegelenud. Ning küllap tuli ta ka turvamisega toime, vahest pareminigi kui mõni elukutseline turvamees.
Ajakirjanikel oli filmimise-pildistamise-küsitlemisega tööd küllaga. Eesti uudistes leiab peaministri Iraagi-visiit kindlasti vastukaja. Mainisin Toomas Sildamile, et see on üks vähestest sissisõdadest, kus sissid ise tekitavad kohalikele elanikele rohkem kaotusi kui valitsusväed, kellega nad võitlevad.
Ajaloos pole selliseid näiteid just palju, vahest vaid Kambodža, Angola, Mosambiik ning Alžeeria 1980. aastatel, kuid isegi paaril juhul, kui sellistel mõrvarsissidel on õnnestunud lühikeseks ajaks võim enda kätte haarata, pole nad osanud sellega midagi mõistlikku peale hakata. Kambodža näide on siin vahest kõige drastilisem.
Olen püüdnud analüüsida Iraagi valitsuse ning talle alluvate jõustruktuuride vigu selles sõjas. Neid jagub küllaga, kuid viga, mille sissid elanikkonnale massilisi kaotusi tekitades on teinud, on fataalne, mis kaalub üles kõigi teiste vajakajäämised ning lõikab neil lõppkokkuvõttes ära ka võimaluse seda sõda võita.
“Siss on kala, kes ujub vees, milleks on elanikkond,” on öelnud Mao Zedong. Sissidele on pikaajalises perspektiivis elanikkonna toetus ülioluline, sest kala, kes ise mürgitab vett, milles ta elab, jääb varem või hiljem kuivale.
Täna lõuna paiku sai meie brigaadi 1-13 tankipataljoni TG koosseisus oleva pioneerikompanii sõdur, veebel (sergeant first class – SFC) Morrison surma, põhjuseks järjekordne isevalmistatud lõhkelaengu plahvatus Suure maantee al Tarmiyasse viival lõunapoolsel haruteel. Patrull oli jalastunud ning otsis parajasti lõhkelaengut, mille asukoha keegi kohalik neile oli kätte juhatanud. Veel kaks sõdurit ja tõlk said haavata, lisaks neile on kolm meest saanud kergelt haavata kahes muus rünnakus, üks neist oli isevalmistatud lõhkekeha plahvatus ning teine käsirelvade tuli. Mitte kõige parem päev meie brigaadile.
Eestlased lähevad homme esimest korda pärast puhkuselt naasmist välja demineerimismeeskonna julgestusmeeskonnana. Sõin täna lõunat koos kapral Võsuga, ta rääkis päris palju rühma siinsest eluolust. Kõige raskemad on olnud võitlejatele 3 ööpäeva järjest kestnud patrullid (mõnikord ka väliööbimisega) juulis ja augusti algul, mil kuumus on siin kõige hullem. Praegu pole nii pikki patrulle enam plaanis ning kuumus hakkab ka tasapisi järele andma.
Ööl pärast Eesti peaministri visiiti tegelesime peaaegu kella neljani operatsiooni OKTOBERFEST planeerimisega, täna läheb samuti ilmselt üsna kaua. Kolonel Bishop vaatab õhtul kell 2000 meie töö üle ning võib kindel olla, et pärast seda töötame vähemalt kella ühe-kaheni järgmist osa tehes.
21SEPT, 25. päev
19SEPT – 7 rünnakut, 1 mees langenud, 3 haavatud, kahe mehe kriimustused olid nii tühised, et nad tulid samal päeval teenistusse tagasi ning nad ei lähe haavatutena arvesse.
Diviisis oli kokku 32 rünnakut, rünnakute arv on taas langemas.
20SEPT – brigaadi vastutusalal oli ainult 4 rünnakut. 60 mm miinipildujatuli tabas Iraagi armee kontrollpunkti nii täpselt, et viis meest sai haavata, mida peetakse siin üsna haruldaseks juhtumiks. Koalitsioonivägedel kaotusi polnud.
Diviisi alal oli 24 rünnakut, neist kaks olid tähelepanuväärsemad. Kõigepealt tappis enesetapu-autopomm 5 Iraagi siseministeeriumi Public Order Brigade liiget ning haavas veel 7 meest. Ma ei teagi, kuidas neid oleks kõige õigem nimetada, vahest “korrakaitsjateks” oleks kõige sobivam. Enesetapja sõitis otse nende kontrollpunkti sisse. Pole ka ime, kui Iraagi armeel on kogu koalitsioonivägede juhendamisest ja abist hoolimata rohkesti probleeme kontrollpunktide asukoha valimise, kindlustamise ning sõdurite distsipliiniga. Mida siseministeeriumi üksused on ilma mingi juhendamiseta võimelised ses suhtes saavutama?
Bagdadi kesklinnas pandi toime ka üks kompleksrünnak, milles kasutati isevalmistatud lõhkekehaga üheaegselt kuulipilduja- ja tankitõrje-granaadiheitjate tuld ning heideti ka kolm käsigranaati. Õnneks ei tapnud ka see rünnak kedagi, kuid 12 USA sõdurit sai haavata.
Eile osalesin kolonel Bishopi kontrollkäigul 2-70 tankipataljoni ja 70. pioneeripataljoni vastutusaladel. Sõitsime välja umbes kell 1230 baasi Gunner Gate‘i ehk Suurtükivärava kaudu (nimetus tuleneb ilmselt sellest, et värava läheduses on positsioonil laskevalmis 155 mm liikursuurtükk). Kõigepealt suundusime juba tuttavasse Saba al Boori.
Tugipunktis vestles kolonel postil oleva rühmaülema leitnant Kirtlandi ning mitme allohvitseri ja sõduriga ning vaatas üle kindlustused ja 12.7 mm kuulipildujate positsioonid hoone katusel. Kõigepealt sai märkuse sõdur, kes oli väljaspool hoonet ilma soomusvestita. Ta polnud vahipostil, oma sõnutsi tahtnud ta minna hoone nurga taga asuvasse plastikust välipeldikusse. Siis sai leitnant korralduse lisada mõnele positsioonile täiendavalt liivakotte. Samas kõrval on väiksem Iraagi armee tugipunkt. Hoonet eraldab USA sõdurite tugipunktist saviplokkidest laotud müür. Väikesesse õue on pargitud mõned veoautod ja soomukid. Iraaklased jalutasid õuel ringi ilma kiivri ja soomusvestita ning hoone tagakülg oli kindlustamata. Olgugi et tugipunkte ümbritses igast küljest tühermaa ning ameeriklaste kuulipilduja- ja granaadiheitjapositsioonid valitsesid ümbrust täielikult, ei ole hea jätta midagi juhuse hooleks.
“Järgmisel korral, kui ma tagasi tulen, näen ma, et iraaklased on oma tugipunkti korralikult kindlustanud ega käi enam ringi ilma kiivri või soomusvestita,” sai leitnant kolonelilt veel õpetusi. “Ma ei taha näha ühtegi oma meest andmas järele nõuetes, mille me oleme kehtestanud. Me peame olema kogu aeg nõudlikud, ainult siis saavutame häid tulemusi,” rõhutas ta.
Seejärel ületasime Suure kanali ning suundusime põhja pool asuvale 70. pioneeripataljoni vastutusalale, kus kolonel inspekteeris kolme kontroll-läbilaskepunkti. Ta vestles kohapeal ka pataljoniülema kolonelleitnant Wrightiga. Mul oli igale ülemale, alates rühmaülematest ning lõpetades pataljoniülemaga, üks lihtne küsimus: „Mida te teate vaenlase kohta oma vastutusalal?” Sest kui me oma jõude loeme rühma täpsusega, peaksime vastast tundma õppima veelgi täpsemalt, lausa sissirakukese täpsusega.
2-70 tankipataljoni vastutusalal on viimastel nädalatel olnud vähe rünnakuid. Tekib küsimus miks. Kas sissid on jäänud laisemaks või on oma tegevuse mujale üle viinud? Ei, mitmed neist on hoopiski kinni võetud. Kuid nende kinnivõtmine on osutunud võimalikuks tänu pataljoni staabi luureosakonna (S-2) heale tööle. Teisipäeviti kell 1930 toimub luurealane nõupidamine, kus pataljonide ülemad esitavad nädala luurekokkuvõte. 2-70 tankipataljoni ning 70. pioneeripataljoni ettekanded olid täna väga head, ülevaatlikud ja põhjalikud. Oli näha, et S-2 ülemad tunnevad oma ala.
Loomulikult on nii pataljoni kui ka brigaadi luurel suuri raskusi, sest suheldakse ainult tõlkide vahendusel ning kohalikke elanikke, keda oleks võimalik usaldada, pole just palju. Kõikide staapide luureosakonnad on tööga üle koormatud. Pataljoni ja brigaadi luureosakondades pole piisavalt inimesi agentuurluurega tegelemiseks, kuid sissivastane tegevus nõuab eelkõige just seda. Võib öelda, et kui üksused on tõesti reorganiseeritud vastavalt tegevuse iseloomule, siis staabid pole seda mitte, luureosakonnale pole lisatud inimesi näiteks mõne
