ei saa,” ütles Kolla. „Kellelgi teist pole rindu.”
„Mul on!” ütles Pets.
„Mul ka!” nähvas Ants.
„Tegelikult on ka mul,” kuulutas Toits.
„Teil on ainsuses, plikadel on mitmuses. Nii palju te teategi! Mina rääkisin mitmuses, kui juhtusite tähele panema. Teil on rind, plikadel on rinnad,” õpetas Kolla naabripoistele emakat. „Siin on ikka vaks vahet, või pole? Selles ongi meeste ja naiste erinevus.”
See anatoomia rahuldas Krahve täielikult.
„Me ei usu, et sa Tiiule viid!” kostis Toits.
„Oma asi, kas usute või mitte,” lõi Kolla käega. „Teie lahkel loal lähen ma edasi.”
„Me tuleme kaasa!” ütles Ants.
„Kes teid keelab,” lubas Kolla.
„Et sa meie õdedele kallale ei läheks,” selgitas Pets.
„Mul on jah niisugune tore komme plikadele kallale minna. Ma teen seda alati. Nagu mõnd plikat näen, nii kütan tal tahi kuumaks. Mis sa teed, iseloomu viga,” lustis Kolla.
Kivimaja tuulekoda oli puust, sealt viis trepp ärklikorrusele. Kolla ees, kolm krahvi järel, tõusid nad müdinal üles.
„Osta mult raadio ära! Annan odavalt, annan kümneka eest,” pakkus Toits üles minnes.
Lisaks tuvi- ja kassipüüdmisele olid Tumma-poisid veel kõvad raadiosorkijad, kompunnisid osadest kokku detektorvastuvõtjaid, seadsid katusele korstna kõrvale antennimaste, vedasid traate üle tänava ning püüdsid pikalainepiuksusid Moskvast, Sverdlovskist ja veel kaugemaltki. Seejuures leidsid nad peaaegu kõik jupid Supilinna õnnemaalt Tähtvere prügiluhalt. Vahest ainult mõne pidid juurde ostma raadiopoest Nõukogude väljakul.
„Ostaks küll,” tunnustas Kolla. „Aga ei saa, pole minu raha.”
„Pole sinu oma! Liputad siin võõraga!” haukus Toits.
„Kelle raha sul siis on?” küsis Ants.
„Krilli oma,” ütles Kolla.
„Ära aja jura, Krillil pole kunagi olnud nii palju raha,” pistis Toits.
„Me ei usu sind! Ajad paska suust välja!” kuulutas Pets.
„Sinu jutt või jahikoera sitt,” hindas Ants.
Trepi ülamademel lõhnas kartuli- ja sibulapraadimise järele, sügisel oli värske maaubin omast käest võtta, samuti mugulsibul.
Kartulipraadimise lõhn, see oli üle kõige. See oli mõnsam moosipirukastki, mis sest, et moosipirukas oli õudselt efen.
Tiuksmann avas vist sammumüdina peale toaukse, käratas:
„Ei tule veel! Ei ole valmis!”
Alles siis märkas tüdruk Kollat, ta oli arvanud, et trepist tõusevad näljased vennad.
„Sina! Ma mõtlesin, et poistekari!” võttis tüdruk tooni tasasemaks.
Tiuksmann oli kuidagi emalik, tal oli ees vakstupõll, ta hiiresabad õlgadel olid ilma lehvideta, vaid poolenisti kokku patsitud. Tüdruk tegi perele süüa, ise oli kaksikutest üheksa kuud, Petsist aga sada aastat noorem.
Tumma-poisid olid ammu passiealised, kuusteist täis, kuid nad polnud viitsinud minna passi järele siseministeeriumi passilauda Pirogovi tänaval. Sellepärast oli Supilinna piirkonnavolinik Supilontrus Supilinna pasportisti, Kolla maja noorperenaise Ellen Tengeli ettekande järel Petsile juba trahvigi kaela väänanud, kuid sellest polnud tolku. Pets uhkustas trahvikviitungiga seda kõigile demonstreerides ning kuulutas, et temal pole Vene passi vaja, sellel on kare paber, sellega ei saa junnipoolitajat pühkida.
Kolla tundis, et tema ja Tiuksmanni vahel on mingi tõmme, kuid kartis, et see tunne on ainult temal, vahest pole plikal Kollast õrna haisugi. Poiss oli leidnud endale Tiuksmannist hoidumiseks õigustusegi: pruta ei tohi ju olla nii mõõtmatu. Selline võib su vasaku käega läbi klobida, eriti veel siis, kui tal on esimene järk.
„Mina,” vastas Kolla. „Ma tõin sulle kümme rutsi.”
Mallekale oli hoopis meelest läinud öelda, kust ja mis raha see oli, nüüd tuli prohmakas tasa teha, kaardid kohe lauale laduda.
„Tiuksale kümme! Ma tahan ka, ma tahan ka!” nõudis Janne.
Tema oli päris kondibukett. Kui ujus, punnitasid ta ribid trikood nagu oreliviled. Tema paistis alles nüüd oma vanema õe, maatõugu koguka Tiuksmanni tagant välja. Jannegi õiendas pliidi juures, tõstis kaant kastrulil, sealt lahvas välja aurupahvak.
Kuidas sa ütled teisele, et sina ei saa, kuna sul on kapinupud? See pole viisakas, tüdruk võib solvuda, koguni kreepsu saada, Supilinn võib ilma jääda ühest ujumistšempionist. Rinnad on ju naistele nende omast arust väga tähtsad asjad.
Mõlemad näkid olid tõmmanud oma paljale säärele keemilise pliiatsiga alt üles musta peenikese kriipsu – et säärejooksu piidlejale jääks mulje, nagu kannaksid tüdrukud uhkeid, sirge õmblusjoonega siidisukki.
„Ma annan Tiiule, ise teate, kuidas jagate,” oli Kolla diplomaat.
„Mis ma sulle head olen teinud, et sa mulle raha tood?” küsis Tiuksmann päratul pannil kartulilõike piraka puukahvliga keerates.
„See pole tema raha,” teadis Ants.
„See on Krilli oma,” oli Pets veel rohkem informeeritud.
„Ta ütleb, et Krilli oma,” lisas Toits.
Tummadel oli veidi suurem elamine kui Kollal, Tummasid oli ka hoopistükkis rohkem. Neil oli köök ja tuba, täpsemini kööktuba, ning elu- ehk tagatuba.
Viimasest immitseski teine meeldiv hõng: värske heina lõhn. Magamisasemeid Tummadel ei olnud, tagatoas oli paks heinakiht laotatud otse põrandale, selle peale pandud linapalakad, tekid ja padjad, kusjuures voodipesu oli trimmis-trammis, ilusti korda seatud, ei mingit seapesa.
Seinal tiksus ühe seieriga kolhoosnikkell luitunud sihverplaadi ja hõbedase käbi moodi pommiga. Ilma suure seierita, ilma minutinäitajata! Ju polnud vaja kuhugi täpselt minna.
Kollale meeldis heintel magamine kohutavalt, ta oli ammu emale peale käinud, et juurutada neilgi sama süsteemi. Ema oli väga kurvaks tõmbunud, kostnud: „Sa oled läinud isasse, täielikult isasse.”
Kollale oli see kiit, ema jaoks laitus.
„Tule meiega sööma! Kas sa praekartuleid tahad? Meil saavad just valmis,” kutsus Tiuksmann.
Midagi muud kui praekartuleid Kolla ei ihanudki.
Pliit oli Tummadel pirakas, kahe tuleauguga, neist suurem koguni seitsme rõngaga. Kolla kodus oli vaid ühe auguga ning sellele laotus viis pliidirõngast.
Eks see värk käi vastavalt pere suurusele.
„Tänavune kartulisaak – see on marjad all, mardikad peal, lehemädanik keskel,” nentis Tiuksmann perenaiselikult
