ükshaaval pikale köögilauale.
„Sinu oma on see, Kolla!” näitas Tiuksmann kohta laua otsas. „Sa oled ikkagi külaline.”
Väga kihvt, kui sust lugu peetakse.
Janne tõstis kastrulist vendade taldrikuile kartulilõikude kõrvale auravaid lihatükke.
Ka lihahimu vajas rahuldamist.
„Janne, sina mine too piima!” kamandas Tiuksmann.
„Tule aita, mis sa niisama vahid!” kutsus Jannekas Kollat.
Janne ja Kolla laskusidki keldrisse, seal oli ühes kuuris saepuru sees ja jääpankade vahel suur piimamannerg.
Tumma-isa oli suvel ülevedaja, talvel jääsaagija, tema tõi Emajõe riigijääd salaja kojugi, nii seisis piim külmas kuni järgmise jääni.
Ja piim polnud muidugi poest, kes siis poepiima jõi! Selles ju kümblesid piimakombinaadi naised, et oma ihunahka rõõsamaks teha.
Piim tuli õkva lehmalt, ilma vahepeatuseta kuskil riigikäitises. Ja lehmi leidus Supilinnas nagu kirjusid koeri – nuh, sutike vähem. Mis sest, et loomapidamine oli keelatud. Militseinik ehk politsionäär Supilontrus, lahke ja arusaaja mees, korjas lehmapidajailt lehmamaksu ning ükski koer ei haukunud.
Tummadki pidasid tagaaias Punikut, see elukas oli ähvardavate kõverate ja pikkade sarvedega, kuid sõbralike pruunide punnsilmadega. Kui sa talle lähedale juhtusid, tõstis oma pea üles, ütles sellega, et kratsi mind lõua alt. Niisugune tark ja sügelev loom. Kaks korda päevas pani ta oma pasuna üürgama, röökis nagu vabrikuvile – tulge lüpsma, tulge lüpsma! Seda kuulsid teisedki mumuud, võtsid eeskuju, ja nii pasundas kogu suur kari, moodustus nagu kollektiiv, mis sest, et kõik lehmad olid eraldi. Selle peale panid koerad klähvima ning terve Supilinn oli täis ürgset, loomulikku elu.
Ja kes lüpsid Punikut? Tiuksmann ja Jannekas, tegid seda kibedalt nagu sotstöö kangelannad ajalehes.
Kolla sikutas mannergu talviste jääpankade vahelt üles ning kallas piima elegantsesse klaaskannu Janne käes. Kannu olid Tumma-poisid leidnud Tähtvere prügiluhalt.
Tagasi üles ja sööma!
Siin oli mõnsa vohmida, siin polnud vaja hoida nuga paremas ja kahvlit vasakus käes, nagu nõudis valvsa silmaga ema, siin aeti asi korda universaalse lusikaga.
„Ma ei tea, kas sa seda tahad,” kõhkles Janne, kui oli tõstmas lihatükki kastrulist pliidil Kolla taldrikule.
„Tahan, tahan,” ütles Kolla.
Ta ei olnud pipardaja, tal läks kõik ilusti alla.
„See on …” sõnas Tiuksmann.
„Las arvab ära, mis ta muidu kogu aeg targutab!” lõikas vahele Toits.
„Sina võta müts maha, kui sööma hakkad! Ja see käib teiste kohta kah,” nõudis Tiuksmann.
Poisid tegid, mis õde käskis, krahvide kiilad kaalikad ilmusid lagedale. Peanupud kui sääse lennuväljad, aga kus Toits üle-eelmisel suvel laias, et temal kasvasid Supilinnas esimesena karvad kaenla alla, näitas kõigile, eriti neile, kes ei soovinud.
Noh, mitte päris esimesena, kuid Kollast ja oma vendadest varem.
Kolla maitses pakutut. Pehme ja õrn liha, täpselt parajal määral keedetud. „Täpipealt inimliha, meie igapäevane vitamiin. Aga kuna ma näen, et kõik on kohal, kedagi puudu ei ole, siis ma arvan pulli pärast, et pull,” ütles Kolla.
Poiss ei eristanud lihasorte, ta lahmis endale alati sisse sellise tempoga, et tal polnud aega mõeldagi, mis on mis.
„See ei ole pull! See on lind!” ütles Janne.
„Just, lind! Kotkas! Vanemuise tänaval, zooloogia- ja botaanikainstituudi õuepuuris rabeles kaua kinniseotud haige tiivaga kotkas. See oli ilusti tänavalt näha. Eile aga kotkast polnud, ma arvan, et nüüd on ta siin kastrulis,” ütles Kolla.
„Millest saad sa aru, kui poiss valet peksab? Sellest, et ta suu liigub,” sõnas Pets.
„Nii palju sa teadki – kotkas! Ise oled sa kotkas!” parastas Toits. „See on hoopis tuvi!”
Kotkas oleks Kolla heameelega. Kes teab, võib-olla tulevik näitab, et ta ongi kotkas. Siis, kui olümpiakuld kaelas …
Tuvi! Taldrikul on tuvi?
Isa rääkis, et prantslased söövad tuvisid, järelikult peab olema hea.
Neid nad siis püüdsidki seal oma silmuspaelaga.
Tuvidele on hea jahti pidada, pole tarvis metsa minna. Metsas tuleb veel kuri hunt kallale ja sööb sind ennast ära. Tuvidele aga raputad terapuru õue ning – kiire liigutus ja tuvi ongi jalgupidi silmuses kinni.
Tuvi tappa on kole lihtne, tarvitseb vaid kael kahekorra käänata. Tuvi vaatab ka pärast surma oma tuhmide silmadega, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Kassidega oli hoopis suurem häda, kassil ju üheksa elu, muudkui kräunub. Kui neil susspüssist tabamise järel hing veel sees püsis, oli poomine hõlpsaim viis loom kutuks teha. Selleks sai kasutada sama nöörsilmust, mida läks vaja tuvide püüdmisel, nii et uusi kulutusi polnud. Ja kui kass rippus, oli lusti laialt.
„Oodake!” ütles Tiuksmann, pani käed peopesi pidi rindade ette ning luges meieisa. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.”
Kuramus, ta on usklik! Seda poleks temast eales arvanud. Elad temaga aastaid üle tänava, kuid alles nüüd, söögilaua taga saad aimu. Kõik teavad näiteks, et Friida-tädi on usklik, et Krill on tema uus jünger, kuid kes oleks võinud seda Tiuksmannist uskuda! Võibolla Jehonks taevas (kui kasutada Krilli väljendust) aitab näkil vees medaleid võita?
„Aamen konks, supilonks,” lõpetasid poisid palve kooris.
„Kes vanu nalju teeb, sellel silm peast välja,” lausus Tiuksmann.
„Täitsa okei,” kiitis Kolla tuvi. „Prantslaste lemmikroog.”
„Meie olemegi prantslased. Prantsuse krahvid,” ütles Ants.
„Kas te hiinlased ei soovi olla? Hiinas süüakse kasse,” ütles Kolla.
„Ise oled sa hiinlane!” põrutas Toits.
„Kassinahkade eest võid raha saada, tuvi kõlbab ainult süüa,” tõmbas Pets joone vahele.
„Kolla, sul on ilusad karvased käed,” kiitis Tiuksmann. „Ma olen seda kogu aeg tähele pannud. Sinust saaks hea mesinik.”
Mu käed pole karvased, mu käed on lihaselised!
„Siis hakkad nõelama,” järeldas Jannekas.
„Kas siis mesinikud nõelavad?” küsis Kolla.
„Selleks nad mesilasi kasvatavadki, et ainult nõelata,” teadis Janne.
„Jutt oli kümnerublalisest,”
