polnud turnikateks ainult kassidele, nende otsa ronisid ka pisemad jõssid, peitsid end puuvõrra ning ehmatasid hüüatades inimesi, kes alt mööda läksid. Mis ehmatasid! Nõudsid endale tähelepanu – vaadake, kui kõva kutt ma olen, vaadake, kui kõrgel ma olen! Suuremad sägad pidasid neid puid auhaavavalt madalaks, nemad panid kribinal-krabinal jõeäärsete promenaadipaplite otsa, need ulatusid suisa taevasse.
Kas jõuab vahepeal Piiri 1f-is ära käia?
Juhuslikult uulitsal lonkijalt kella küsida polnud erilist mõtet. Käe- või taskukell oli paras poosevärk, kellel see juhtus olema, näitas seda tihti, et vaadake, mis mul on! Nii olid kellaomanikud enamvähem teada.
Kellata rahvas võttis küsimust „Mis kell on?” kui solvangut ning oli selle peale leiutanud enesekaitseks terve posu väärt vastuseid: ajanäitaja; ratastega masin; sama, mis eile sel ajal; see, mis lehma kaelas heliseb, mine küsi tema käest; mul on kodus valge klaveri peal.
Paljud tagasihoidlikumad ei julgenud tõesti kella kaasas kanda, kartsid röövleid.
Hommikul polnud aja teadasaamisega mingit muret. Õlletehase võimas vabrikuvile huugas kell seitse, pool kaheksa ja kell kaheksa, see oli kuulda üle Supilinna. Võisid ainult segi ajada, mis kellaaeg parajasti üürgas. Ka kostsid Marja tänavale kenasti Komsomoli tänava galanteriitsehhi ja Ülejõe lauatehase viled. Öösel oli veel lihtsam – loe ainult Raekoja kella paukusid ja aeg on veerandtunni täpsusega teada.
Kõige segasem oligi pärastlõuna ja õhtupoolik. Tööpäeva lõppu ei vilistanud keegi, riik ei tahtnud, et rahvas töö lõpetaks. Seitseaastaku plaan vajas täitmist, selleks tuli, veri küünte all, edasi rügada ning tootmiskäitistest ja värkstubadest mitte lahkuda.
Miilitsahoovist pöörasid, õngeridvad õlal, välja krahvipealik, madrusetelnjaškaga vetelpäästja Endel ja miilitsa poeg Harald, kohati Kolla täis-, siis pool- ning vahetevahel ka veerandsõber. Praegu olid suhted päris nullis, võib-olla sellepärast, et Haraldiga lubas ema mängida. Harald pidavat olema viisakas poiss, ütlema tere ja käima koolis, mitte nagu teised.
Neilt Kolla kella küsima ei hakanud. Harald Haraldi poeg kelkis juba pool aastat, et isa kingib talle jõuludeks kella, aga siis parandas ennast – ei, näärideks. Muidu suure suuga Endel oli selle koha pealt ikka vait.
Päikesest polnud ammu haisugi, kuid Endel kandis uhkeid päikeseprille. Kes siis nendest loobuda suudab!
Harald oli lasknud endale teha siilika, muudkui sõelas püstis traate sõrmede vahelt läbi. Et kõik näeksid – tema on moemees!
„Ipid panevad jõksi!” teatas Endel sõbralikult, isegi kuidagi pugejalikult, vahest tahtis heaks teha seda, et oli mõni päev tagasi Šveitsi marke saades Kolla isa peale haukunud.
Kolla ei viitsinud kala püüda. Kuidagi igav värk, muudkui jõlla korki, millal too ometi ükskord sulpsatab. Raamatus juhtus alati midagi põnevat, aga õngitsedes kole harva. Või kui juhtuski, siis oli konksu otsas elu eest rabelevast kiisapojast kahju. Ja mida suurem kala, seda rohkem kahju.
„Ma pean pruta poole minema,” kelkis Kolla.
„Ipi ei eelista kunagi plikat sõpradele!” ütles Harald Haraldi poeg etteheitval toonil.
„Kalad panid Peipsisse minema, nad ütlesid mulle,” lausus Kolla.
„Ei pannud nad kuhugi. Vaata!” sõnas Endel ning näitas põues kolme piimapudelit, kõigil karbiiditükk sees, kummikork peal.
Tarvitses pudelisse vaid vesi sisse lasta ning mõne sekundi pärast toimus plahvatus. Ja vett leidus jõksis muidugi terve meri, sellest puudus ei olnud.
„Õngega püüavad ainult igasugused tohmanid, kellel kruvid logisevad peas,” kiitis Harald.
Kolla teadis. Valgeveski käärus visati juba veega täidetud ning uuesti korgitud sisisev pudel vette, see ujus veidi allavoolu ja siis kõmatas äge pauk, pritsmed lendasid kõrgele. Plahvatusest surnud või uimastunud kalad kandis vool keeriskäärus kaldale, ole ainult mees ning korja üles.
Poistel olidki kaasas määratud märsid.
„Kivi kotti, haudu jõudu!” soovis Kolla hüva saagiõnne.
„Äh, haudu … Jõudu ei hauta, jõudu trennitakse,” parandas esikrahv Endel.
Ta ei tea sedagi, et haudu jõudu tähendab „pakaa” ning see on samasugune moesõna nagu okei!
Harimatud aadlikud astusid jõe poole, mäest alla tuli esiboheem Väino Uibukänd, must barett peas ning vohav rõngashabe ees. Kunstnik rühkis Marja 21 puskaripunkti, see oli klaar mis klaar. Nagu ikka, kõndis tema kannul kassimarssal Mannerheim, kes ei jäänud siis, kui Uibukänd Supilinna piires liikus, kunagi oma peremehest üle paari sammu maha. Kui Uibukänd Wernerisse või mujale läks, saatis kõuts teda Komsomoli tänavani, ootas seal natuke ning siis pöördus kurva näoga üksinda koju tagasi.
Kassi truuduse põhjustas palderjan, mida Uibukänd loomale tilgutas, kui ise pidu pidas.
Inimene ei tohi olla egoist, inimene ei tohi ennast pidada mitšurinlikuks looduse krooniks, inimene ei pea üksnes enda peale mõtlema, õpetas Uibukänd üleüldist harmooniat.
„Sa päästsid šedöövri! Hyvin, poika, sa päästsid šedöövri punahordide käest!” hüüdis Uibukänd, enne kui Kolla jõudis suu lahti teha.
Eh, kuidas poisile meeldis, kui teda kiideti.
Ei hakanud Kolla ütlema, et ta tegi seda täiesti kobina peale, rohkem meeltesegadusest kui teadlikult.
Jah, Siiri nabata pilt oli nädalapäevad tagasi täiesti juhuslikult tema kätte sattunud, siis, kui mingi idikakari kunstimuuseumis möllas, ning täiesti juhuslikult ei olnud ta osanud sellega muud teha, kui Uibukännule koju viia.
Miks pidi see muuseumisse jääma, kas selleks, et mingid tumbadumbad seda sõimata saaksid?
Ja kui Kollal ehk mingi põhjus oligi, siis ainult Mitte, mitte Uibukänd. Et maalijapiiga, kelle nime ta ikka ei tea, võiks originaalist harjutuskoopia teha. Uibukännu, oma sõbra Lemmi isa poole oleks ta võinud ju tüdruku ikkagi viia.
„Kas sa tead, mis on šedööver?” kontrollis kunstnik.
Kõik suured kipuvad õpetama! Kas nad selle peale ei tule, et nad alandavad?
„Mona Lisa,” vastas Kolla.
„Oo, sina oled entsüklopeedia, jäsemetega entsüklopeedia! Panga-Siiri on Supilinna Mona Lisa, üdini täkkesse! Ja mina Supilinna Leonardo. Kas sa tead, kes on Leonardo?” kontrollis Uibukänd.
„Helikopteri leiutaja,” vastas Kolla.
„Pihtas, põhjas! Sa oled geniaalumus!” hüüatas Uibukänd. „Siis, kui sa Werneris rääkisid, et tõid Mona Lisa Leonardo poole, ma hästi ei uskunud, et sa seda tegid. Tead, poikanen, inimesed pressivad kogu aeg mulle ligi, poevad ja lipitsevad … Nüüd vaatasin, maal on kenasti kohal. Kõva kutt!” tänas Uibukänd ja surus koguni kätt.
Kolla oli kõrvust tõstetud. Kas oli teda kunagi rohkem kiidetud? Entsüklopeedia, geniaalumus, kõva kutt. Ei olnud! Lemmi isa on ikka õige mees. Kui ta just ei nööka …
Kas tal vilksas kell randmel? Vist jah. Või mitte?
„Need
