riides, kuid just vaenlase ridades tulebki kibedasti värbamistööd teda: metsabandiitide, natsionalistide, usuhullude, lõnguste ja teiste seas, nende hulgas, kes avalikult, näiteks oma välismaa ürpidega, demonstreerivad, et neile ei meeldi nõukogude kord.
Tean niisuguseid, kogunevad õhtuti Nõukogude väljaku ja 21. Juuni tänava ristile, säärest kitsamad torupüksid ja paksu kautšuktallaga käimad jalas, naeravad seal laginal, nii et terve väljak kajab. Nende sekka oleks vaja agentuuri, väga oleks vaja.
Parvekauboi Vaaderpass laulis „Parvepoisse”: „Lõbus seiklus ootab ees, vallatus meil seisab ees, keegi seda pahaks panna ei saa …” Seejärel haakis mees parve kaldasillast lahti, keerutas siis hooratta vänta, samal ajal rääkis puhtas vene keeles teda imetlevatele moskvalastele, eriti moskvalannadele:
„Kuulake, tüdrukud! Viimane kord, kui ma bussi vedasin, siis kett katkes. Ujusime allavoolu kuni Peipsini. Ja edasi ulpisime Peipsil terve nädala, mina püüdsin kalu, sõime kõik toorest kala. Väga hea oli.”
Umbes neljakümnesed tüdrukud olid vaimustuses, hüüdsid: „Tahame ka toorest kala, tahame ka toorest kala!”
Poole jõe peal, kui Prüssel oli just õunasüdame vette visanud, astus tema juurde Papaaha, pakkus tervituskätt.
Mehed kohtusid ЗиЛ-bussi varjus, olid väikesel parvel omaette, täiesti nelja silma all.
Prüsselit lõikas kange tahtmine haarata salakabuurist kaenla alt Makarovi püstol ning kõrvetada sellest karakullkarvase toruja mütsiga sitavankale kõhtu. Kui vastikud Hitleri-vuntsid tal on! Ise on ta nende üle kindla peale hirmus uhke, peab oma papaahat ja ninahabet võimu tunnusmärkideks.
Aga kuidas sa seda tolgust kõmmutad, kõik tuleb avalikuks, see maksab karjääri ning kindlasti pannakse selle eest pulkade taha.
Prüssel sirutas käe vastu.
Huvitav, mis rangist mehega on tegemist. Kätt pigistas ta nagu metalltangidega, kuid see ei ütle veel midagi, teinekord teevad nii isegi allohvitserid, et silma paista ja meelde jääda.
„Jälitame, jah? Jälitame,” alustas Papaaha.
See oli nagu kapp külma jõevett vastu vahtimist.
„Töö, töö. Mitte lõbusõit,” keerutas Prüssel oma kaarte avamata.
„Tööd tuleb teha, tööd tuleb teha, Boriss Villemovitš,” kostis Papaaha isalikult. „Tööd tuleb teha ja teenistuskohustusi tuleb täita nii, et keegi sellest aru ei saa.”
Täielikult paljastatud! Blamaaž Tartu julgeolekule. Ta teab isegi mu nime.
„Kuidas teid kutsuda?” küsis Prüssel kõva peopigistaja nime.
Loomulikult teadis Prüssel Papaaha nime, vähemalt seda, millega kontrollkomisjoni kontrollbrigaadi brigadir oli võõrastemajja möllitud: Tsementjev, Erik Eduardovitš.
Ega siis agentuuri ainult lõbu pärast ülal peeta.
Ent major Prüssel oli teinud järelepärimisi ka omadele inimestele Moskvasse Lubjankale, näiteks kindralmajor Vassili Andrejevitš Libedevile, kes oli ta Taani saatnud, samuti mõnele polkovnikule, isegi paarile alampolkovnikule – ja kõik need kuulsid sellist nime esimest korda. Visati veel nalja: kas hambatsement või betoon? Lubati asja uurida ja tagasi helistada, kuid seda polnud tehtud.
Mis müsteerium see siis on?
„Võib-olla teeme suitsu,” pakkus Papaaha, suvatsemata oma nime öelda.
Mõlemad mehed tõmbasid sügismantli põuetaskust välja oma tubaka. Prüsselil olid selleks paberossid Hertsegoviina Flor, Papaahal aga mingi väga kirev ja särav karp, mille etiketil süütas sigaretti seesama parvemees, kes oli silmapilk pälvinud Moskva nii-öelda tüdrukute sümpaatia.
Kus ta on seda pilti näinud? Ja veel hiiglama suurelt?
Õigus, Taanis Kopenhaageni linnas, seal oli terve teeäär lennujaamast linna maailmatumaid kauboiplakateid täis. Kõigil kauboidel peas valge kaabu ja seljas punane särk, käes punutud nahkratsmed.
„Oo, Hertsegoviina, Stalini lemmikud,” kiitis Papaaha. „Teeme vahetust: sina minu Marlborot, mina sinu Flori,” läks ta joviaalselt üle „sinale”.
Nii juhtuski. Prüssel võttis lumivalge filtriga sigareti kõvast kauboikarbist, Papaaha aga tema oma Nõukogude pehmest pakist. Kapitalistlik paber sätendas, sotsialistlik paber oli kuidagi tuhm, kahvatu ja pleekinud.
Teadagi, Ameerikas peibutavad inimesi kestaga. Nõukogude ühiskond ei ole rajatud välisele särale, seega pettusele, Nõukogude tubakatööstus asetab rõhu sisule.
Suitsude läitmisega oli raskusi, jõel puhusid iilid, tuul kustutas kolm korda Prüsseli välgumihkli tule.
Ta teeb organeile häbi!
„Ma pärast,” ütles Papaaha ning pani endale paberossi kõrvavangu karakullmütsi ääre alla.
Prüssel talitas moskvalase eeskujul: ameeriklane läks Leninisoni randi alla.
Prüssel kandis täpselt samasugust peakatet nagu kogu maailma proletariaadi juht, partei ja riigi looja Vladimir Iljitš Lenin.
„Asume asja juurde, kiireks läheb,” alustas Papaaha vahepeal katkenud juttu. „Seda, et nimed muutuvad, teavad meiesugused mehed kõige paremini. Ma tahtsin teid tänada kõige eest, mis te olete meie heaks teinud. Eriti selle eest, et panite meile kohad kinni Pargi võõrastemajas. Polnud viga, prussakaid ja täisid ei juhtunud mina nägema, kuigi tüdrukud ütlesid, et neid hammustasid valusalt. Mingi eriline tige tõug, milliseid Moskvas ei leidu. Nad arvasid, et ekstra nende jaoks, kuid mina seda ei usu. Bandiidid metsas, seda muidugi. Kuid spetsiaalselt aretatud prussakatõug – ei, mitte mingil juhul. Luure Keskagentuur ei hakka selle peale oma ressurssi kulutama. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahan rääkida … Kuulake nüüd tähelepanelikult, järgneb väga tähtis asi,” läks Papaaha korraks üle „teiele”, koguni sosistas. „Mul on Tartusse vaja oma meest. Kindlat meest, keda ma võin sada protsenti usaldada. Kas sa aitad, Boriss? Sa saad ju väga hästi aru, millest jutt käib.”
Mis see siis oli? Värbamine või?
Prüssel ise oli värvanud sadakond inimest, paarkümmend enne sõda Venemaal, ülejäänud Tartus, ühe veel Kambja lähedal oma aiamaal. Muidugi mõistis ta, millest jutt käib. Ent Prüsselit ennast oli värvatud ainult üks kord. See juhtus juba Siberis – siis, kui ta oli kirjutanud avalduse, et ütleb lahti oma isast, mahalastud kulakust ja rahvavaenlasest, siis kui ta viimaks ometi komsomoli võeti. Oma õnnepäeval, organitesse tööleasumisel, oli ta andnud tšekistitõotuse: „Mina, Prüssel, Boriss Villemovitš, astudes NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajate auväärsetesse ridadesse, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ning võitluses kommunismivaenlaste vastu langenud tšekistide au juures kanda väärikalt tšekisti kõrget nime, olla valvas, distsiplineeritud ja vapper sõjamees, ennastsalgavalt kaitsta Üleliidulise Kommunistliku (bolševikkude) Partei ja Nõukogude Liidu huvisid, võidelda väsimatult imperialistlike luurete riugaste vastu, hoida kõrgel Tšekaa-NKVD kuulsusrikkaid võitlustraditsioone. Tabagu mind karm karistus, kui ma oma tõotust rikun …”
See oli kirjalik tekst, mis rippus raamitult seinalgi. Ent kui see oli seltsimeeste pidulikus rivis pühalikult ette loetud, lisas vande vastuvõtja kindralpolkovnik Vassili Taurov suuliselt veel ühe lause, mida tuli tema järel korrata: „Tabagu mind
