Seejärel oli näha korstnatoru, kust pahvatas välja must suitsuront.
Nii juhtub reeturite ja nende sugulastega ning kahju on ainult kanderaamist, kommenteeris seltsimees Taurov, toona Siseasjade Rahvakomissariaadi kaadrite peavalitsuse juhataja üks asetäitjatest, kõige kõrgem mees, kellega Prüssel oli ühes ruumis viibinud.
„Mõtled tšekisti tõotuse peale, Boriss. Õigesti teed, et mõtled. Sellele tuleb alati mõelda. Just minu all sa hakkad seda täitma, Boriss. Minu all tõused sa kõrgele. Ma ei saa aru, miks sinu teeneid nii halvasti kasutatakse. Sa võiksid meile rohkem kasu tuua. Näiteks Moskvas. Või Taanis. Miks mitte ka Pariisis?” rääkis Papaaha. „Nõus?”
Kodumaa pealinnas elada, ega muud Prüssel elult ei soovinudki. Käia veel kord Taanis – mis saaks selle vastu olla? Ja Pariis! Sellest ei osanud unistadagi.
Papaaha sirutas talle teist korda käe, Prüssel ulatas vastu. Papaaha surus veel tugevamini. Tundus, et ta pole mingi alampolkovnik – sellest aukraadist alates võis ametlikult torujat karvamütsi kanda. Tundus, et ta on polkovnikustki kõrgem. Vahest kindralmajor? Ehk koguni kindralleitnant? Või veel kõrgem? Kui ta teab minu ülisalajasest Taani-komandeeringust, siis vahest ei varja kodumaa tema eest mitte midagi? Järelikult on ta kuskil väga-väga kõrgel.
„Nõus,” ütles Prüssel.
„Sinu nimeks saab Estonets. Kaks korda kuus tuleb sinu juurde minu inimene, kellele sa hakkad rääkima, mis teie Tartus tegelikult juhtub. Töö eest saad loomulikult tasu, ja meie ei ole kitsid. Minu number on sul lihtne meeles pidada, Moskva kood ja seejärel ЖД714276. Moskva koodi sa tead?” küsis Papaaha.
Kes siis Moskva koodi ei tea! Tuleb niisuguse küsimusega solvama!
„Loomulikult,” vastas Prüssel.
„Ära mulle tihti helista, tee seda vaid äärmisel juhul, üksnes tšepeede puhul. Ja vaikus meie kokkuleppe kohta. Täielik vaikus ja täielik saladus, mitte ainukest sõna mitte kellelegi. Seda ei ole vist mõtet öeldagi, see on niigi selge,” andis Papaaha suhtlemisinstruktsioonid.
„Keda ma küsin?” küsis Prüssel.
„Ütleme, et Parve. Seltsimees Parve,” muigas Papaaha. „Muuseas, võib juhtuda, et suuname sind tsiviili.”
Põtsaki põrkas parv vastu jõe paremkalda pealesõidu-mahasõidu pontooni, parvekauboi sättis pootshaagiga sildumist.
Papaaha pigistas kähku kolmandat korda Prüsseli kätt, sedapuhku rammetult, kuidagi loiult ja ükskõikselt, ning kiirustus siis bussi.
Töö tehtud, saak püütud, milleks veel jõudu kulutada?
Miks talle just niisugune varjunimi pandi? Ma ei taha sellist! Mõni pahatahtlik võib siin haista natsionalismi. Miks üldse pandi? See on ju elementaarne, et värskelt värvatu võtab endale ise varjunime, näitab sellega vabatahtlikku eneseinitsiatiivi. Ja mida tähendab „suuname tsiviili”? Kas see tähendab Moskvat, kodumaa pealinna? Taanit ja Pariisi?
Ma ei taha organeist ära, ma ei taha! Tsiviilis on igasugused eputajad, kes muud ei ihka kui silma paista. Organeis teenib üksmeelne ja ennastsalgav kollektiiv, kes teeb varjatult tööd töö pärast, mitte oma nina upitamiseks.
Esimesena tossutas parvelt minema vana Fordi traktor, seejärel sammus hobune loorehaga.
Määrib Tartu rajooni nime, nagu elaksime me pimedal keskajal, nagu ei tunneks me võimast Nõukogude tehnikat. Näe, millise uhke bussiga sõidavad moskvalased.
Minul on oma moskvalane, operatiiv-Moskvitš-411. On küll sutike vanem kui ЗиЛ-154, kuid organeile häbi ei tee.
Prüsseli operatiiv-Mosu oli parvel kolmas sõiduriist.
Чёрт побери, mis see siis on? Auto ei lähe käima!
Major keerutas süütevõtit, vajutas gaasi, veidike nagu lubas, kuid siis suri välja.
Piinlik. Äärmiselt piinlik.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Prüssel nägi tahavaatepeeglist, kuidas parvekauboi viipas kutsuvalt bussi poole, ise hakkas ta esimesena Mosu tagant tõukama. Bussist väljus lõbus ja hakkaja meesteparv, kõik tulid autot lükkama: „Раз-два-взяли!” – ja masin nihkus paigalt, „Раз-два-взяли!” – ning oligi kaldapervel.
Veel hetk ning temast möödus buss, mille akendest lehvitasid talle moskvalased.
Enne näitasid pikka nina, nüüd on sõbralikud.
Parvele hakkas liikuma siinpool kaldal oodanud transport, aina hobused ja hobused, vankrid ja põllutöömasinad. Õige peatselt liikus parv juba tagasi vasakkaldale.
Prüssel proovis ikka ja jälle mootorile häält sisse saada, kuid mis võimatu, see võimatu.
Vahest sabotaaž? Äkki tuli Papaaha sellepärast parvel juttu ajama, et mu tähelepanu eemale juhtida, ning keegi keeras masina nässu? Et ma ei saaks aimu, kuhu nad lähevad? Mis telefoninumber see on, mis ta mulle andis? Ikka leidub poisikesi, kes niisama ketast keerutavad ning naljaviluks just selliseid numbreid valivad …
Kas ta peab juhtunust tegema kirjaliku ettekande, nagu kord nõuab? Vahest oli see truuduseproov, kontrollitakse, kas ta on ikka täiesti usaldusväärne, ega ta ennast mingil juhuslikul tüübil värvata lase? Tegemist on ju kontrollkomisjoni kontrollbrigaadiga, selle peakontrolör kontrollibki mind …
Prüssel väljus autost, tõstis üles kapotikaane. Kõik näis nagu paigas olevat.
Tumedas taevas sättisid kured kokku oma kolmnurka, kruukruutasid otsekui lendavad põrgulised. Vaata et krae vahele ei lase.
Hakkas tibutama, see tekitas Papaaha suhtes veel suuremaid kahtlusi.
Esimene asi, mida ma teen: kirjutan üksikasjaliku raporti kõige kohta, mis parvel juhtus, otsustas major.
Äkki tundis Prüssel, et keegi pani selja tagant käe ta õlale. See oli parvekauboi.
„Ma aitan, veli,” ütles see lõngus.
„Ma saan ise!” tahtis ohvitser keelduda, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.
Siin pärapõrgus ei näe ju keegi, milline frukt sind otsa peale aitab, siin kõlbab sihukese kraade abi vastu võtta küll.
„Süüde on läbi,” teatas kauboi pärast lühikest ülevaatamist ja putitamist. „Mosu on vaja käima vedada.”
Hea öelda, aga kuidas seda teha? Teisi autosid pole siin tükk aega näha olnud, traktorilogugi müristas minema.
„Kaeramootor. Ühehobujõuline kaeramootor teeb selle töö ära nagu naksti,” ütles kauboi.
Parajasti seisis parvejärjekorras kirjakandja oma kaherattalisel autorehvidega kaarikul, mees oli lahkelt valmis appi tulema.
Vedamistross oli operatiivauto pagasnikus ilusti ootamas, kauboi võttis ühehobujõulise ohjad enda kätte, juhtis looma ja kaariku auto ette.
Prüssel sõlmis auto kaariku sleppi.
Sellist asja teen ma elus esimest korda. Ja oleks,
