Veealused. Jakob Kõrv

      Muiste sõitis üks mees oma pojakesega õige noore jää ajal üle järve. Otse keset järve murdus jää ja mees oma poja ja hobusega langes alla. Kohe jää all tuli neile hall vanamees pahase näoga vastu ja ütles mehele:

      „Sina tulid meelega pealtmaailmast siia ja sellepärast siia jäädki, kas tahad või ei. Annan sulle halli hobuse ja kuldjalastega saani ja panen sind igal sügisel noore jää all tagurpidi sõitma ja mürinat tegema, et igaüks kaugele kuuleb ja et jälle iga pealtmaailma edev kergel meelel minu maja ja laia vetevalla katust sisse ei sõtku, enne kui vanataadi külm teda täitsa tallatavaks pole kõvendanud. Su poja aga ja hobuse upitan ma pealtmaailma tagasi, sellepärast et nad sinu teo tõttu süütult ja tahtmatult siia sattusid.”

      Nende sõnadega noppas vana veehall hobuse ohjad, pani poisikese rekke ja sellesama korraga olid nad jää peal. Siin ütles ta poisikesele:

      „Ole isa pärast mureta, meie seltsis vee all on elu kuldne, ilus ja tulus. Nüüd katsu aga koju saada ja ära reest midaga kaota.”

      Poisike sai hirmu ja märjaga aga vaevalt tema sõnadest aru, tegi hobusele ruttu, ja poolroidunult ning unisena jõudis ta tükikese aja pärast koju. Kaks suurt jäätükki olid järvest rekke jäänud, need viskas ta ukse ette maha. Aga et nad visates katki ei läinud, vaatas poisike neid terasemalt ja nägi nüüd, et nad mitte jää ei olnud, vaid selge hõbe. Sellest sai ta rikkaks meheks ja elas õnnelikult. Igal aastal aga, kui noor külm vesi kaanetas, käis ta kurbade mõtetega mööda järveäärt, et ehk oma armastatud isa veel näha. Aga ei kunagi olnud tal õnne nende mõtete täitumist näha, ehk küll vahel otse jalge ees jää murdus ja paukus, nagu oleks isagi poja igatsemist ära tundnud.

      Nõnda läks mõnikümmend aastat mööda ja mees muutus juba vanaks ja hallikeseks. Siis läks ta jälle kord nagu ikka noore jää ajal järve äärde, sammus kurvalt sinna-tänna ja mõtles oma isale. Viimaks lööb ta meel nõnda valusaks ja igatsema, et ta kaks kätt südame vastu peab suruma. Ta istub jõesuu kõrvale kivi otsa ja silmist veerevad tal pisarad mööda palgeid maha. Silmi üles tõstes näeb ta korraga jõesuus hõbedast väravat kuldsete varbadega. Ta tõuseb kivilt, astub värava ette, lükkab veidi: värav läheb kergesti lahti. Vanake mõtleb, seisatab natuke ja astub siis edasi. Siin jõudis ta hämarasse raudsesse tänavasse ja seda mööda edasi minnes näeb ta tüki maa tagant jälle niisamasugust väravat, ainult palju suuremat. Selle ees aga seisab päkapikkune mees, suur kivine kübar peas, raudriided seljas, vaskvöö vööl ja süllalaiune vaskkirves käes.