Varesejutud. August Jakobson

      Vares nägi tihast, otsustas talle kosja minna. Tihasele meeldis vares samuti väga – võttiski kosjad vastu.

      Õhtul, kui lauas istuti ja keha kinnitati, küsis vares pruudilt:

      „Ütle mulle, miks sa nii hirmus tilluke oled?”

      „Noor veel, noor veel,” vastas tihane.

      „Nõnda et suuremaks sa siis ikka kasvad?”

      „Kasvan, no kasvan! Miks siis ei kasva!”

      Pärast sööki hakkas pruudil igav. Haigutas iga natukese aja tagant, ütles viimaks peigmehele:

      „Mul on igav, kõnele mulle mõni niisugune lugu, mis mu igavuse eemale peletaks.”

      „Hea küll,” nõustus vares ja jutustas kohe: „Mullu kasvas seal metsataguses külas, kus minu onu elab, nii kõrge uba, et tigu seda mööda kolm korda vihmapilve juurde jooma ronis.”

      „Oh, see nüüd mõni ime,” ütles tihane. „Tunamullu nägin mina nii pikka hernest, et ritsikas käis seda mööda päikese peal oma piipu süütamas.”

      Vares jutustas kohe uue loo:

      „Kolm aastat tagasi tõusis samas metsataguses külas nii kange tuul, et inimesed käisid neljakäpuli. Sellest kombest said nad vabaks alles mitme kuu pärast.”

      „Oh, see nüüd mõni ime,” ütles tihane. „Viis aastat tagasi nägin ma nii kõva tuult, et veskid paistsid kõik ilma tiibadeta olevat – tiivad keerlesid nii kiiresti.”

      Vares jutustas nüüd kolmanda loo:

      „Kümne aasta eest olevat olnud nii kole pakane, et kuused metsas karanud kõik tüvest kuni ladvani lõhki.”

      „Oh, see nüüd mõni ime!” hüüdis tihane. „Umbes tosina aasta eest, kui ma alles oma kolmandaid poegi taga leinasin, tuli nääripäeva paiku sihuke vali pakane, et ahjusuu ees leiba sõtkuval naisel külmus käsi tainasse ja pada pliidil ühest äärest kees, teises ääres oli aga supil paks jää peal.”