Tõõtsid. August Kitzberg

      PROLOOG

      «Eesti vaprad vanemad mäelt vaikselt vaatavad, peas on neil elukroonid, võidulaulud nende suus …»

      Nõnda laulik.

      Väga ilus, vaimustav, trööstiv ehk ka, aga —

      Meie vaprad vanemad, eestvõtjad, juhid, pea jagu pikemad teiste seast, meie vürstide sugu ja aadliseisus kas ei pärandunud nende verest ja vahvusest midagi edasi, ei ulatanud meie päevini? Voolaski nende eneste veri ja rammutas maapinda, kas ei jäänud sugu ega võsukest, lapsi ja lastelapsi järele, kelles end taltsutamata vabadusetung edasi oleks pärinud, et nagu tuluke tuha alt siin ja seal jälle kord lõkkele lüüa …? Kas ei midagi selle sarnast?

      Oo jaa, lugege ajalugu. Lugege sedasama natukest, mis mitte meie ise, mis – teadagi – teised meist üles on tähendanud. Lugege ridade vahelt. Ridades enestes teie meist muidugi midagi ei leia.

      Aga uuem, veel uuem ajalugu, mida sugugi pole kirjutatud, kui kätte jõudis aeg, kus «imelikult kõndis tasa üks muistne jutt veel üle maa, kuis enne prii see rahvas olnud, kord …»

      Kas maapinnast, kust iga aasta uued lilled üles tärkavad, kas ei tõusnud sealt muud kui «verelilled õitsema»? Kas ei tõusnud verega väetatud mullast midagi toiduna üles selle iseäraliku sõnniku algomadustest, uutele põlvedele uut tuld, uut julgust andes? Kas ei midagi meie päevini?

      Kes teab.

      Oli peremehe laudas härg, suur ja tugev. Künnapute, kaelasoonte ja sarvejuurikate poolest oleks see kahe künnihärja töö ära teha võinud. Aga ta ei tahtnud – oli taltsutamata. Kui ta pead raputas, raputas ta ikke kaelast, kelle peale ta vihane oli, sellele heitis ta sarved makku.

      On niisuguseid härgi.

      Mis niisugustega teha?

      Raudrõngas ninasõõrmetest läbi ja – kahe lõja otsa. Ja kui see ei aita, nuga. Niisuguseid loomi ei või tarvitada.

      Nii on taltsutamata härgade asi ja sellepärast leiame ainult taltsaid härgi.

      «Tee tööd ja palu jumalat …» ütles nõnda Luterus ise või on teised selle tema katekismusesse tsurknud?

      Öeldakse: «Tee tööd ja palu jumalat», – see maksta kõigepealt orjade kohta.

      Kuid Peterburis leidub küllalt Kaukaasia, Poola, Mingreelia – ja jumal teab kust veel pärit vürstisid väga madalatel kohtadel. Ühes meie maakonnalinnas elutses mõne aja eest ametikoha teenrina väike kuivetanud mehike, kes tänulik oli, kui temale kasuka selga aitamise eest kümme tenga jootraha andsid. Aga tal olid kindlad paberid ette näidata oma – vürstliku seisuse üle.

      Meie vürstidel papreid ei olnud. Kes aus, vahva, õiglane ja hea, see oli vürst, vanem ja juhtija. Ei ole uskuda, et ei kuskil meie suguvõsade soontes enam tilkagi vanade vürstide ja vanemate verd ei voolaks. Kõige mahamaterdamise tõttu – seda ei või uskuda.

      Aga taltsaks on tehtud nende sugu. Neid ei tunne enam suure parma seast ära. Keegi ei ole ka tähelepanu nende peale heitnud, neid teiste hulgast ära tunda katsunud.

      Ja võitjad? Kus on nende kangelased? Kas pärast Plettenberki mitte enam ainustki meest nende hulgast?

      Oo jaa, mõned Vene väes. Veel ka mõni, keda siis ka nalja kombel, aga naelapea pihta trehvates «Kuramaa hertsogiks» ja «Liivimaa paavstiks» hüüti.

      Vähe, vähe on sedagi.

      Pehme elu tegi ühed lõdvaks, ränk elu teised vaikseks.

      Kui taim oma juuri ei tarvitse maa pinnasse puurida, tööd ei tee, – asja temast ei ole. Ei tule paremat võrdlust meelde, paremat parasiiti kui kännuseen, mis end maharaiutud puu mahlast elatab. Väikesed valged ussikesed, priiskamis-elu patsillused lihas, kasvavad nad lopsakalt üles, aga langevad siis ka kohe lörtsi ja lössi.

      Raske kehaline töö jälle ei lase vabadusemõtteid mõelda. Tööst väsinud kehas on ka vaim väsinud ja tahab magada.

      Ja unerohtu keedeti vaskkateldes igas mõisas. Kus küngas, seal kõrts.

      Kiitsakad kõik, sagedasti vigased, ühe või teise, ihu või vaimu niserdusega on enamasti ühed – tervemad küll, aga vaiksed, kartlikud, töötegijad ja jumalapalujad on teised.

      Esimene peatükk.

      TÕÕTSIDE MÕIS

      «Ai Ants oli väike saunamees …»

      Tõõtside mõis … hahaha!

      Vabandage, siin ei ole midagi naerda, muidugi Tõõtside mõis. Koht kannab praegugi veel Tõõtside mõisa nime. Võib vakuraamatust järele vaadata, kes ei usu. Tõõtsid olid mõisa asutajad, miks ei pidanud siis mõis Tõõtside mõis olema.

      Kaugel, kaugel suurte sakste suurtest mõisatest eemal seisis Tõõtside mõis. Veel meie päevil sõida suurest mõisast paarkümmend viis ja enam versta ära, enne kui Tõõtside mõisa välja saad. Ja kui Tõõtside mõisast edasi, lähemasse pärismõisa tahad sõita, siis sõida jälle verstakümneid. Ei käi praegugi Tõõtside mõisa lähedalt raudtee mööda, ei vii sinnapoole maantee ega kirikutee. Külade-, taludevahelist teed tuleb sõita, kui Tõõtside mõisa ja sealt edasi metsanurgast välja, nõnda ütelda jälle inimeste hulka tahad sõita.

      Aga ilus on seal, kus Tõõtside mõis seisab. Mägi on seal ja jõgi, väike Kaanan on seal. Mis jookseb ka piima ja mett. Sest karjamaad on head ja mehitsete jaoks kasvab palju lilli. Oleks koht: mägi, org ja jõgi ja viljakandja maa igavese metsa põuest leitud, kui mõisaid rajati, seal oleks nüüd ka mõis seisnud, nagu iga teine rüütliloss ja – mõis. Kuid – see’p see on, teda ei olnud leitud.

      Ainult Tõõtside esiisa, esiisa, kellest enam midagi ei teata, oli ta leidnud, kui tal vaja olnud ära karata, inimeste silma eest peitu minna, nagu maa alla ära vajuda.

      Oh, ega ta inimest ei olnud maha löönud ega hoone otsa tuld pannud, ega ka võõra vara järele kätt välja sirutanud. Ei, tema oli ainult natuke taltsutamata ja tõrges olnud, vabadusemõtteid mõelnud. Kui teda peksuga oli tahetud alandada, oli ta ära karanud.

      Tuuts tupes, kirves vööl, tuleraud ja ränikivi taskus, torgatäis soola, teine teri, päts aganast leiba, – noor naine ja sellel pada kaasas, oli Tõõts mitmepäevase rändamise – mis ma räägin igavesest laanest, soodest, rabadest, tihnikutest läbi tungimise järel mäe leidnud, oru, allika, jõe ja – karu pesa.

      Aeg oli suvine olnud ja mesikäpa pesa tühi. Tõõts oli heaks arvanud pesa enese pesaks tunnistada, oli oma noore naisega karu pessa elama asunud.