juurtest valmistatud jahu leivajahule. Kikkaputke risoomiga maitsestati kalatoite, taime õisi segati põhjapõdrapiimaga. Kikkaputke kasvatamine ja kasutamine hoogustus kogu Euroopas katkuepideemiate puhkemisel.
Kikkaputke kasutatakse praegugi maitsetaimena. Kogu taim on meeldiva lõhnaga, tema maitse tundub algul magusa, hiljem teravalt mõrkjana. Taime juured ja lehed sisaldavad eeterlikku õli.
Kikkaputke lehti võib tarvitada sarnaselt spinatiga, õisikuid on suhkrustatult kasutatud tordikaunistustena, samuti kondiitritoodete ja puuviljahoidiste maitsestamiseks. Tänu oma tugevale lõhnale on kikkaputkega läbi aegade maitsestatud selliseid kuulsaid jooke nagu benediktiin, šartröös, vermut, džinn, vein. Lisaks põnevale maitsele ja meeldivale lõhnale on kikkaputkel jookides ka toniseeriv toime. Samas on teada, et kikkaputke juure ekstrakt aitab vabaneda alkoholisõltuvusest.
Põhja-Euroopa folklooris on levinud uskumus, et kikkaputkel on võime kaitsta igasuguse nakkuse eest. Vanarahvas uskus, et taim ravib kõikvõimalikke tõbesid, et tal on verdpuhastav toime ning ta on vastumürgiks mürgituste korral.
Rahvameditsiinis kasutatakse kikkaputke seespidiselt seedehäirete, migreeni, bronhiidi, gripi, kroonilise väsimuse, anoreksia ja menstruaaltsükli häirete puhul. Välispidiselt aitab kikkaputk reumavalude, neuralgia ja pleuriidi vastu.
Harilik kikkaputk on enamasti kaheaastane rohttaim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Kikkaputk võib kasvada 70–200 cm kõrguseks. Tema õõnsad varred on punakaspruunid, peenesoonelised, õisiku alusel pisut karvased. Kikkaputke lehed on kuni 80 cm pikad, helerohelised, kaheli- või kolmelisulgjad. Õied on valkjad või kollakasrohelised. Kikkaputk õitseb juulist augustini. Kikkaputke pruun, harunenud, rohkete juurtega risoom sisaldab valkjat või kollakat piimmahla. Harilik kikkaputk on Põhjamaade taim, kes levis algselt Islandil ja Lapimaa tundrates. Kikkaputke tunti ka Norras, kus teda hakati kasvatama juba 12. sajandil. Munkade ja viikingite kaasabil jõudis kikkaputk kõigepealt Saksamaale ning seejärel Lõuna- Euroopa aedadesse, kus seda taime kasvatatakse tänapäevalgi. Eesti looduses on harilik kikkaputk haruldane ja suhteliselt vähe levinud.
Harilik kortsleht
Roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluv harilik kortsleht on mitmeaastane rohttaim, kes võib kasvada 10–40 cm kõrguseks. Harilik kortsleht on üldnimetus paljudele üksteisega väga sarnastele pisiliikidele.
Kortslehel on korrapäraselt sõrmjalt lõhestunud ja otsekui kokkuvolditud lehtrikujulised lehed. Vars on püstine või kergelt longus. Kollakasrohelised neljatised, ilma kroonlehtedeta õied on mõlemasugulised ja moodustavad kännasja pöörisõisiku.
Kortslehed õitsevad maist septembrini. Vili on lapik pähklike. Kortslehe looduslik levikuareaal on Euroopa. Eestis on harilik kortsleht kõikjal tavaline, kasvades puis- ja aruniitudel, võsastikes, loodudel ja teeservadel, kraavikallastel ja põllupeenardel. Kortslehe pisiliike on meil 22.
Eesti rahvameditsiinis kasutatakse kortslehte mitmeti. Sellele viitavad ka tema sellised rahvapärased nimetused nagu üheksaväeline, üheksavägine, pasarohi, luutõverohi.
Kortslehel on veresooni ahendav, verejooksu peatav, haavu parandav, põletikuvastane, rahustav, diureetiline ja röga lahtistav toime. Ta ergutab mao ja soolte talitlust, aitab düsenteeria, maohaavandite, nohu, ülemiste hingamisteede haiguste, bronhiidi, kopsutuberkuloosi, kehvveresuse, ateroskleroosi ja reumatismi puhul, soodustab rinnaga toitvatel naistel piimaeritust. Teda soovitatakse valgevooluse ja ülirohke menstruatsiooni puhul. Kortsleht aitab peatada ninaverejooksu. Leheputru pannakse haavadele, vistrikele ja põletikulistele kohtadele.
Tänu omapärastele lehtrikujulistele lehtedele on kortslehele omistatud maagilisi omadusi. Teda on nimetatud väikeseks maagiliseks isikuks ja väikeste haldjate taimeks. On levinud arvamus, et nn kastepiisad, mis hommikuti kortslehe lehtedesse kogunevad, kannavad maagilist jõudu. Keskajal peeti seda taevaveeks, mille abil alkeemikud püüdsid valmistada kulda ja leida Tarkade Kivi.
Lõhnapuudrikotikestes on kortslehte tihti kasutatud armuasjade korraldamiseks. Rootsi loodusteadlane ja arst Carl Linné on kirjutanud, et tema ajal kogusid noored tüdrukud kortslehe lehtedesse kogunenud vett, et pesta sellega oma nägu, kuna oli levinud uskumus, et see teeb silmad selgeks ja säilitab igavese nooruse. Ka Eesti rahvapärimused seostavad kortslehte igavese noorusega. Kortslehel on ka arvukalt rahvapäraseid nimetusi: kastekauss, kaartsrohi, krooksleht, vaeselapse silmavesi, vihmakassi veekauss.
Toiduks on parimad noored, mahlakad, varjulistes kohtades kasvanud lehed. Kuivadel kasvukohtadel sirgunud lehed on sitked ja maitselt mõrud. Eestis ei ole kortslehte toiduks kasutatud, küll aga vanal ajal Norras.
Harilik loorberipuu
Harilik loorberipuu on igihaljas nahkjate lehtedega 10–15 m kõrgune puu loorberiliste (Lauraceae) sugukonnast. Tema väikesed rohekaskollased õied asuvad tihedais õisikuis. Loorberipuu vili on must üheseemneline mari. Loorberipuu pärineb Vahemere maadelt.
Antiik-Kreeka mütoloogias on loorberipuu pühendatud Apollonile, valguse, muusika ja luule kaitsjale. Juba antiikajast alates on kangelasi ja poeete pärjatud suurima austusavaldusena pidulike loorberipärgadega. Sellest tulenevad ka sõnad laureaat ja bakalaureus. Loorber sümboliseerib võitu ja kõlbelist puhtust.
Poeedi, kunstniku või vallutaja kroonimine loorberipärjaga ei olnud mõeldud mitte välise ja nähtava pühitsustseremooniana, vaid sisemiste võitude tunnustamisena. Ilma heitluse ja triumfita polnud vägitegu. Kuna loorberilehed ei närtsi, on nad ka igaviku sümboliks.
Loorberipuu viljadest pressitud rasvõlist valmistatakse reumasalve. Loorberipuu eeterliku õliga ravitakse aknet, haavapõletikke, suuhaavu. Ta aitab hambavalu, kõrva- ja kurgupõletiku, lihaskrampide ning – valude, aga ka liigesepõletiku ja reuma korral. Loorberimähised aitavad parandada jalgade verevarustust.
Keskajal usuti, et loorber suudab kaitsta isegi katku eest.
Loorberipuud on mainitud ka Vanas Testamendis: „Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks.” (Jesaja 44:14
Loorberipuud on kasutatud nõiajookides, põletatud kui viirukit psüühika tugevdamiseks ning prohvetlike unenägude esilekutsumiseks. Nõiad ja ravitsejad on väärtustanud loorberit kui tervist, puhtust, kaitset ja jõudu tugevdavat taime. Teda on kasutatud ka nõiduse murdmiseks, perekonnalt needuse äravõtmiseks, kurjade vaimude ja deemonite väljaajamiseks ja nn poltergeisti vastu. Usutavasti on loorberipuul võime kaitsta ka pikse eest.
Läbi aegade on loorberipuud kui suure väega taime kasutatud ka armastuse- ja soovidemaagias. Loorberilehtedega püüti esile kutsuda unenägusid inimestest, kellesse oli saatuse tahtel määratud armuda. Vanast ajast on levinud uskumus, et loorberi viljadest pressitud õli aitab ligi meelitada raha.
