koht Antiik-Kreeka mütoloogias. Teda on peetud pühaks, tema õli on ohverdatud jumalatele, kasutatud matuserituaalides ja rituaalsetes võidmistes.
Athena ja Apolloni tunnusmärk oliiv on surematuse ja viljakuse sümbol.
Õlipuu lehte ja oksa on vaadeldud kui rahu ja leppimise sümbolit ning uue elu ja lootuse ettekuulutajat. Seda kinnitab ka Vana Testamendi vee uputuseaegne lugu. „Ja õhtul tuli tuvi tema juure, ja vaata, tal oli nokas haljas õlipuu leht! Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.” (Esimene Moosese raamat 8:11)
Õlipuud mainitakse mitmel korral ka koraanis: „Ja see puu kasvas Siinai mäel, mis andis õli ja vilju, mida süüa.” (Suura 23:20)
Judaismis loetakse oliiviõli pühaks ja kasutatakse sabatilampides.
Õlipuu etendab inimeste elus tähtsat osa ka igapäevase toidu andjana.
Euroopa õlipuu on 3–10 m kõrgune igihaljas laiavõraline puu õlipuuliste (Oleaceae) sugukonnast. Lehed on väikesed nahkjad ja meenutavad pisut pajulehti. Väikesed valged meeldiva lõhnaga õied asetsevad lehekaenlais. Õlipuu vili – oliiv – on luuvili. Puu kodu on Vahemere maades, Liibanonis ja Väike-Aasias. Õlipuu elab kuni 2000 aastat vanaks.
Õlipuu lehti kasutatakse palaviku alandajana ja pehmeloomulise rahustina. Väärtuslik oliiviõli on esmaklassiline lahtisti. Välispidiselt saab temaga leevendada putukate hammustusi, sügelemist ja verevalumeid. Küllastamata rasvade poolest rikkal oliiviõlil on võime vähendada nn halva kolesterooli sisaldust veres.
Hans Memlingi maal „Oliivioksa hoidev ingel”.
Harilik aaloe
Aaloed peetakse kaitsva toimega taimeks. Onni sissekäigu kohale riputatud aaloeoks peletab eemale kurjad vaimud ja kaitseb sissetungijate eest. Nõndaviisi ilma juurteta riputatuna õitseb ja elab aaloe kuuma Aafrika päikese all mitu aastat.
Egiptuses elavad Muhamedi järgijad pidasid aaloed pühaks. Nõiakunstis on teda peetud kaitsva toimega taimeks. Usuti, et aaloe vabastab üksindusest, aitab kaasa edule. Aaloed peetakse ka kalmistutaimeks – kallima kääpale istutatuna annab ta lahkunule head energiat.
Harilikku aaloed on sajandeid kasutatud ravitsemiseks. Aaloemahlaga on tohterdatud haavu ja isegi nahavähki. Aleksander Suur ravis aaloega oma sõdurite haavu, Kleopatra kasutas aaloed naha hooldamiseks. Aaloe aitab külmetuse, putukahammustuse, kõhukinnisuse ja päikesepõletuse korral. Aaloemahl on ohutu ja tõhus, kui seda kasutada välispidiselt. Allaneelatuna suuremas koguses põhjustab ta aga kõhulahtisust ja isegi kõhuvalu.
Aaloe nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast alloch, mis tähendab kibedat. Harilik aaloe on huvitav taim selle poolest, et rohkem tuntakse teda ladinakeelse nimetuse Aloe vera kui eestikeelse, hariliku aaloe järgi. Tema looduslik levila on Araabia poolsaare edelaosas, kuid inimese kaasabil on ta levinud mitmele poole väljaspool kodumaad. Harilikku aaloed kutsutakse ka barbadose aaloeks, sest teda kasvatatakse kõige enam Kariibi mere saartel ravitoimega mahla saamiseks. Tema kasuliku toimega lehemahla kasutatakse nii meditsiinis kui ka kosmeetikas. Tööstuse tarbeks kasvatatakse istandustes veel torkavat ja puis-aaloed. Mitte ainult inimesed ei hinda aaloe ravi- ja toiteomadusi, vaid ka loomad. Elevantidele on aaloelehed maiusroaks.
2008. aastal valiti Jeemeni rahvuslilleks seal-ne haruldane liik – jeemeni aaloe (A. irafensis). Namiibia rahvuspuu on puukujuline harunev aaloe (A. dichotoma), keda tuntakse seal kui kokerboom.
Maailmas leidub 446 eri liiki aaloesid. Kõige enam kasvab neid kuivadel ja klibustel aladel Ida- ja Lõuna-Aafrikas, aga ka Madagaskaril ja Roheneemesaartel. Madagaskari aaloed on enamasti väikeste maadligi hoiduvate kodarikega. Perekonna suurimad esindajad on seevastu Lõuna-Aafrika aaloede seas. Kõige jämedamaks ja kõrgemaks kasvab Bainesi aaloe, kelle kodumaa on Svaasimaal ja Mosambiigis. Nende tuttvõraliste puude kõrgus ulatub 18–20 meetrini. Leidub isegi ronivaid aaloesid, kes kasutavad oma leheserva ogasid teiste taimede külge kinnitumiseks. Aaloede torukujulisi ereoranže või erepunased lõhnatuid õisi tolmeldavad nektarilinnud. Tänu vettsäilitavate kudede suurele hulgale ja mahule suudavad aaloed mitu kuud ilma veeta vastu pidada.
Eestis on aaloed kasvatatud siseruumides juba mitu sajandit. Kuna nad on soojalembesed taimed, elavad nad külma talve üle vaid sel moel. Kõige tuntum on meil puis-aaloe, kes on vastupidav ja pikaealine taim. Lisaks temale kasvatatakse meil veel vöötaaloed, seebilill-aaloed ja madalat aaloed. Põhjapoolkeral õitsevad aaloed enamasti kõige pimedamal talveajal novembrist veebruarini. Kodus võib aaloe jõulude paiku õitseda uhkete oranžide õitega, kuid selleks vajab ta meie mõistes piinamist – harva ümber istutamist, vähest kastmist ja talvel temperatuuri +8 kuni +14 °C).
Harilik datlipalm
Datlipalmiga on seotud mitmeid legende. Üks lugu jutustab, kuidas rändav pühak, hiiglane Kristoforus kandis rändureid üle kiirevoolulise jõe. Kord pidi ta ühe lapse jõe teisele kaldale viima, kuid laps osutus nii raskeks, et hiiglane pidi pikali kukkuma. See laps oli Kristus, kes kandis kogu maailma patte. Pühak viis Kristuse üle jõe ja tänutäheks muutis Kristus Kristoforuse saua viljakandvaks datlipalmiks.
Datlipalmid kasvavad äärmiselt palavas ja kuiva õhuga kliimas. Araablastel on datlipalmi iseloomustav vanasõna: „Palm kasvab, pea tules, jalad vees”.
Egiptuses on datlipalm pühendatud päikesejumal Ra’le ning sümboliseerib põldude viljakust. Lähis-Idas ja mujal Aasias austatakse datlipalmi kui olulist toiduandjat. Piiblis on datlipalmi mainitud kui Elu Puud.
Datlipalm on üks Püha Maa iidsemaid viljapuid. Datlipalmi viljad väljendavad kannatust, palmimesi aga värskust. Palmilehed sümboliseerivad kristlaste palvustes pühadust ja ülestõusmist. Inimesi ja paiku, mis kannavad heebreakeelset nime tamar, seostatakse datlipalmiga.
Jeeriko, mis usutakse olevat vanim linn maailmas, on piiblis tuntud kui palmide linn. Kuningas Saalomon kasutas palmipuid ja – lehti motiividena templigravüüridel ja skulptuuridel. Makabeid (Juudi valitseja sugu 2.–1. saj. eKr) kasutasid palmi kui võidu sümbolit oma müntidel 2. saj. eKr. Roomlaste müntidel 1. saj. pKr kujutati aga palmi all istuvat inimest, mis oli kujutus vangistatud Juudasest.
Vanal ajal tunti ka datlite afrodiidseid omadusi. Mesopotaamias valmistati tema õisikuvarre mahlast ergutavat jooki, mida tarvitati erootilistel rituaalidel. Tugevam toime saavutati lisandite abil, milleks olid koerapööri rohi, oopium ja kanep.
Datlipalm on läbi aegade olnud kõrbealadel hindamatu toidutaim. Datlid on väga kaloririkkad, neis leidub rohkesti C-vitamiini. Varem kasutati datleid kompvekkide asemel.
Datleid tarvitatakse toiduks nii värskelt kui ka kuivatatult. Neist valmistatakse datlisiirupit ja – mett, datlisuhkrut ja – äädikat ning alkohoolseid jooke. Sahara kõrbes antakse kuivatatud datleid loomadele. Nigeeria põhjaosas lisatakse datleid rahvuslikule õllele.
Noori
