laostunud ning üksinda! Jah, kõik ta sõbrad hülgavad tema ja mina olen see, kes on kõigi ta alanduste põhjuseks. Ah! oleks mul küllalt tugev käsi, et saata ta ühe pauguga taevasse tema ema juurde. Milline hullumeelsus!
Ma tulen jälle tagasi enda ja Charles’i õnnetuse juurde. Ma läkitasin ta sinu poole, et teataksid talle ettevaatlikult mu surmast ja saatusest, mis teda ootab. Ole temale isaks, aga heaks isaks! Ära kisu teda ühe hoobiga tema jõudeelust välja: sa tapaksid tema. Ma palun teda põlvili maas, et ta loobuks võlanõudeist, mida ta oma ema pärijana oleks õigustatud esitama minu vastu. Ent see on ülearune palve; tal on ju küllalt autunnet ja ta mõistab, et tema ei tohi astuda mu võlausaldajate hulka. Ütle, et ta loobuks mu pärandist õigel ajal. Selgita talle selle karmi elu tingimusi, millesse ma tema olen asetanud, ja kui tal siiski säilivad õrnemad tunded minu vastu, siis ütle talle minu nimel, et kõik ei ole veel tema jaoks kadunud. Jah, töö, mis on päästnud meid kahte, võib ka temale tagastada varanduse, mille ma temalt röövisin, ja kui ta tahab kuulda võtta oma isa nõuannet, kes tema pärast hetkekski tahaks väljuda hauast, siis sõitku ta siit ära ja mingu Indiasse! Kallis vend, Charles on aus ja vapper noormees. Varusta teda kõige reisiks vajalikuga ja tea, et ta ennem sureb, kui jätab sulle tasumata selle esimese põhivara, mille sa temale laenad; sest sa ju laenad selle temale, Grandet! Muidu su südametunnistus ei annaks sulle rahu. Ah, kui mu laps ei leiaks sinu juures ei abi ega õrnust, paluksin ma igavesti jumalat, et ta sulle su karmuse eest kätte maksaks. Kui mul oleks õnnestunud päästa mõned väärtused, oleks mul küll olnud õigus anda talle mingisugune summa tema ema varanduse arvel, ent maksukohustused kuu lõpul neelasid kõik mu rahatagavarad. Mul on raske surra, olles teadmatuses oma lapse saatuse suhtes; oleksin tahtnud tunda pühalikke lubadusi su soojas käepigistuses, mis mind oleks elustanud, ent mul pole enam aega. Sellal kui Charles reisib, pean ma oma bilansi tegema. Aususega, mis on juhtinud kogu mu äritegevust, püüan ma tõendada, et mitte mu eksimused või mu ebaausus polnud mu suure õnnetuse põhjuseks. Eks ole seegi hoolitsemine Charles’i eest? – Jumalaga, mu vend! Saagu sulle osaks kõik taevased õnnistused selle suuremeelse hoolduse eest, mille ma sulle usaldan ja mille sa vastu võtad – ma ei kahtlegi selles! Nüüdsest peale on alati üks hääl, kes palvetab sinu eest selles maailmas, kuhu me kõik peame ühel päeval minema ja kus mina nüüd juba olen.
«Vestlete veel?» küsis isa Grandet, pannes kirja täpselt endiste murdjoonte järgi kokku ja pistes selle oma vesti tasku.
Ta heitis vennapojale tagasihoidliku ja kartliku pilgu, mille taha ta peitis oma erutuse ja kalkulatsioonid.
«Kas olete juba sooja saanud?»
«Täiesti, kallis onu.»
«Noh, kus on siis meie naised?» ütles Grandet, kes oli juba unustanud, et vennapoeg ööbib tema juures.
Sel hetkel astusid Eugénie ja proua Grandet saali.
«Kas kõik seal üleval on korras?» küsis vanamees, olles juba oma rahulikkuse tagasi saanud.
«Jah, isa.»
«Noh, vennapoeg, kui olete väsinud, siis juhatab Nanon teid teie kambrisse. Muidugi ei ole see mõne moenarri tuba, kuid ehk vabandate meid, vaeseid viinamarjakasvatajaid, kel pole kunagi sou’dki hinge taga. Maksud neelavad kõik.»
«Me ei taha pealetükkivad olla, Grandet,» ütles pankur. «Teil ehk on oma vennapojaga midagi rääkida. Soovime teile head õhtut! Homseni!»
Nende sõnade juures tõusis kogu seltskond püsti ja igaüks kummardas oma iseloomu kohaselt. Vana notar otsis ukse juurest oma laterna üles ja süütas selle põlema, tehes des Grassins’idele ettepaneku nad koju saata. Proua des Grassins polnud ette näinud juhtumit, mis selle koosviibimise nii enneaegselt lõpetas, ja tema teener ei olnud veel saabunud.
«Kas teeksite mulle au ja võtaksite mu käe alt kinni, armuline proua?» ütles abee Cruchot proua des Grassins’ile.
«Tänan, härra abee. Mul on mu poeg,» ütles proua des Grassins kuivalt.
«Minuga ei tarvitse daamid kompromiteerimist karta,» ütles abee.
«Võta ometi härra Cruchot’ käsivars,» ütles härra des Grassins oma abikaasale.
Abee eemaldus kena daamiga õige nobedasti, jõudes varsti mõne sammu võrra teistest ette.
«See noormees on väga kena, armuline proua,» ütles abee, surudes daami käsivart. «Jumalaga, korvid, viinamarjalõikus on läbi! Peate preili Grandet’ga jumalaga jätma. Eugénie saab pariislasele. Kui too nõbu mitte mõnesse pariislannasse armunud pole, siis leiab teie poeg Adolphe temas vastase, kes on kõige…»
«Jätke juba, härra abee! Küllap too noormees märkab varsti, et Eugénie on rumalakene, ilma värskuseta. Kas olete teda tähele pannud? Ta oli täna õhtul kollane nagu kreeta õun.»
«Teie võib-olla juhtisite juba nõbugi tähelepanu sellele?»
«Jah, lubasin endale küll seda vabadust…»
«Istuge alati Eugénie kõrvale, armuline proua, ja teil ei tarvitse siis tollele noormehele enam suurt midagi rääkida tema nõbu suhtes: küll ta teeb isegi võrdluse, mis…»
«Kõigepealt lubas ta ülehomme minu juurde lõunale tulla.»
«Ah, kui te tahaksite, armuline proua…» ütles abee.
«Ja mis te siis tahate, et ma tahaksin, härra abee? Kas mõtlete mulle halba nõu anda? Ma ei ole, jumal tänatud, mitte selleks kolmkümmend üheksa aastat vanaks saanud ja oma reputatsiooni ilma ühegi häbiplekita hoidnud, et nüüd end kompromiteerida, olgu mängus või Suur-Moguli riik. Me mõlemad oleme neis aastates, kus teatakse, mis sõnad kaaluvad. Vaimuliku jaoks on teil tõesti sündmatud ideed. Päh! See meenutab juba «Faublasi»16.»
«Teie olete siis «Faublasi» lugenud?»
«Ei, härra abee, ma tahtsin öelda «Ohtlikke suhteid»17.»
«Ah! See raamat on juba võrratult moraalsem,» ütles abee naerdes. «Ent teie tahate mind tembeldada niisama rikutuks, nagu on nüüdisaja noormehed! Ma tahtsin teile lihtsalt…»
«Eks julgege vaid öelda, et teie ei kavatsenud mulle soovitada inetuid asju. Kas see ei ole siis selge? Kui too noormees, kes muide on väga kena, olen sellega nõus, hakkaks minuga kurameerima, siis ei mõtlekski ta enam oma onutütrele. Ma tean küll, et Pariisis mõned head emad ohverdavad end oma laste õnne ja rikkuse heaks; aga meie elame provintsis, härra abee.»
«Jah, armuline proua.»
«Ei mind,» alustas daam jälle, «ega Adolphe’i – meid kumbagi ei meelitaks isegi sada miljonit, mis on saadud sellise hinna eest.»
«Armuline proua, ma ei rääkinudki sajast miljonist. Kiusatus oleks siis vahest ületanud meie mõlema jõu. Ma arvan ainult, et aus naine võib kõige oma korralikkuse juures vahel väikest viisi edvistada, muidugi ilma et ta kaugemale läheks, ja see moodustaks siis osa tema seltskondlikest kohustustest ning…»
«Kas arvate?»
«Armuline proua, miks ei peaks me püüdma teineteisele vastutulelikud olla!.. Lubage, et ma oma nina nuuskan. Kinnitan teile, armuline proua,» alustas ta jälle, «et noormees fikseeris teid hoopis säravama ilmega kui mind; ent ma andestan talle täielikult, kui ta eelistab
Faublas – peategelane prantsuse kirjaniku Louvet de Couvray (1760–1797) frivoolses romaanis «Rüütel Faublasi armuseiklused».
«Ohtlikud suhted» – prantsuse kirjaniku Choderlos de Laclos’ (1741–1803) romaan, mis kirjeldab prantsuse aristokraatliku seltskonna liiderlikke kombeid XVIII sajandi teisel poolel.
