tegelen vaid oma asjadega.
…hirm, sõnulseletamatu hirm on mu kehas. Lennukimootori hääled kumisevad valulikult pealuus. Tunnen, kuidas higipiisad voolavad kaenla alt ojadena mu safari stiilis, rohkete taskutega helepruuni särki. Maandume 30 minuti pärast Norman Manley nimelisel rahvusvahelisel lennuväljal Jamaica pealinnas ehk maailma kriminaalseimas linnas. Mu peas tiirleb kõiksugu kõhklusi ja kahtlusi. Nii avastangi ennast täielikust mõtetesupist: „Mees, sa oled käinud-elanud nagu hipi pea kaks kuud Indias-Nepalis, Jamaica ei saa olla hullem!”; „Miks ma üldse tahtsin Jamaicale tulla? Räägitakse küll, et orjakaubandus lõpetati sajandeid tagasi, aga kuuldavasti ei ole valged Jamaical tänini väga teretulnud”; „Kus ma ööbin?”; „Kas taksojuht võtab õiglast hinda?” ja nii aina edasi.
Panin juba enne tähele üle vahekäigu istuvat ja omavahel vestlevat lõbusat ning energilist noorpaari. Sain aru, et tegu on skandinaavlastega, aga mis keelt nad täpselt rääkisid, jäi mul lennukimüra tõttu arusaamatuks. Mees on hindu moodi rastapatsidega – täpselt nagu sadhu ehk pühamees Indias, rasta Jamaical või ravitseja-šamaan Eestis. Naine seevastu näeb välja nagu Pipi Pikksukk, ainult et natukene tüsedam ja ehk ka mitte nii tugev kui vana hea Rootsi muinasjutukangelanna.
Ühtäkki pöördub noorpaar minu poole ning Pipi küsib inglise keeles: „Kust sa pärit oled?” (Nii-öelda klassikaline ilmajutt.) Vastan, et Eestist, ja see äratab neis haruldaselt noore iseseisvuse ja tibatillukese territooriumi tõttu kohe suure huvi. Ja juttu jätkub kauemaks, kuni poliitikani välja.
Selgub, et nad on Rootsi kodanikud ja Jamaica-fanatid. Jahh! Truu-ai-tell-U13, suured Jamaica-fanatid! Naine, Krista, sündis Rootsis ja mees Fabio aka DJ Fabio sündis Itaalias. Praegu elavad nad koos õnnelikult Rootsimaal, kuid käivad igal aastal Saarel kaks-kolm kuud puhkamas.
DJ Fabiot huvitab hirmsasti takso jagamine hotelli sõiduks ning mina uurin kohe, mis hotell, kus linnaosas, sest tunnen, et seltsis on tunduvalt lihtsam „taxi hustler’itega” (hirmkallid patenttaksod) jännata. Lepime kokku, et läheme sinna, kus on odavamad hotellid – mitte päris vaeste linnaossa ega ka kesklinna, vaid täpselt nende kahe piiri peale… Muhelen mõttes, sest selline versioon sobib imeliselt, kui tahan tutvuda jamaica kultuuri ja oludega. See on juba ammu selge, et turismilinnakutes, suurtes hotellides ja tasulistes randades ei näe maad ega kultuuri, kui, siis ehk ainult teeninduskultuuri või midagi sellelaadset.
Jamaica, siit ma tulen! Tunnen, kuidas kõrvad valutavad – jah, me maandume… Lennuk laskub päris pehmelt, ja aru on saada, et kapten maandub manuaalselt. Lennuk võib maanduda ka puhtalt automaatikaga, kuid see on järsem ja jäigem kui manuaalne laskumine, mis on kogenud piloodiga nagu pikk pai. Vaatan põnevusega aknast välja, et näha lennujaama terminalitulesid, aga tundub, et me ei olegi pealinnas, vaid kusagil mujal, sest aknast paistab vaid pilkane pimedus. Lennuk ei pargi terminali ette, vaid kuhugi keset lennuvälja, otse „põllule”. Piilun veel kord aknast, et näha, missugune buss meid reisiterminalini transpordib, kuid ma ei näe peale lennuki ümber askeldavate „smurfide” ehk maapealse teeninduse inimeste kedagi. Imelik! Mõtlen juba, et äkki on siin kõik nii tuksis, et transporti peab lennukis istudes tunde ootama, kuid ausalt öeldes on mul selles plekktorus, mida kutsutakse lennureisijate salongiks, istumisest täiesti kõrini.
Samal hetkel, kui lubatakse vabastada turvavööd, tõusen püsti ja liigun lennuki tagumise ukse poole. Seal juba seisab kannatamatu stjuuard ning hetkel, kui Jamaicalt koputatakse aknale (lennuk ja lennuki ümber asuv tsoon on juriidiliselt selle riigi omad, mille äriregistris konkreetne lennuk ja firma asuvad), avab reisisaatja ka salongi- ehk ühendkuningriigipoolse ukse. Oh sa! Missugune mõnus, soe, airkonnivaba, troopiline ja lõhnarikas õhk kõditab mu ninasõõrmeid! Kingstonis on kell kümme õhtul ja õhk meeletult mõnus, pakun, et umbes pluss kakskümmend viis kraadi. Maandusin otse paradiisi!
Proovin ligi poole tuhande pealises reisijate-töötajate massis Fabiot ja Kristat mitte silmist kaotada, sest mul on kindel plaan nendega taksot jagada. Seal nad ongi!
Kuna me kolmekesi oleme professionaalsed reisijad ja pagasit ära ei andnud, jõuame passikontrolli esimesena. Viisad saame osta enne piirikontrolli asuvast pisikesest ja umbsest putkast, kõige „bossima” ametniku käest. Tegelikult kulgeb kõik üllatavalt kiiresti ning 25 USA dollari ja kahekümne viie minuti pärast ongi kolm viisat käes. Ootamise juurde kuulub ka piirivalvuri elav vestlus-küsitlus: mis me tema riigis teeme ja kuhu läheme, ning soovitused, kuhu minna ja mida vaadata.
Vaatan tolle lobisemise ajal ka veidi selles ametiasutuses ringi: viisakontor on umbes kaks korda kolm ruutmeetrit suur, selle metallseinu katavad stendid kõikvõimaliku piiri- ja tolliinfoga nii reisijale kui selles ametis töötajale. Seda „müra” on silmadele liiga palju ja pööran pilgu mujale. See on aga viga, sest silmad satuvad viisavormistaja töölauale. Ka see vaade on mulle kui Mr. Monkile ehk korrafriigile häiriv, sest ma tõesti ei saa aru, kuidas ametnik sealt üldse midagi üles leiab ja seal tööd saab teha! Ilmselt see teekond ongi minu arusaamade, loogika- ja korraarmastuse ning põhimõtete kõigutamiseks, et mu hallides ajurakkudes tekiks „evolutsioonilaadne” areng. Reisimine teeb mind solidaarseks, tugevaks ja õnnelikuks!
ESIMEST KORDA JAMAICAL, ESIMEST KORDA KINGSTONIS
Õhus on tunda pinget ja ärevust, või tuleb see kõik hoopis minu seest? Eh, olen liiga vähe reisinud, liialt Eesti mugava elu, heaolu ja kristliku maailmavaatega harjunud.
Saan viisa pärast passi ettenäitamist ja seletamist, et Eesti on ikka reaalselt eksisteeriv, üks paljudest kaugel „vanas maailmas” – Euroopas – asuv riik. Loomulikult kontrollib piiriametnik oma ülemuselt, minu viisaga pass näpus, kas kõik on ikka korrektne, kuna näeb sellise riigi passi esimest korda elus. Boss vastab ametnikule midagi kiiresti, käskivalt ja iroonilise alatooniga, umbes nii nagu igal pool, kui küsitakse töö kohta midagi, mis peaks iseenesestmõistetav olema. Arvan, et näen noort piirivalvurit isegi punastamas, kuigi minu kogemus mustanahalistega suhtlemisel on senini olnud minimaalne. Aga ta kindlasti punastas. Jah, kindlasti! Tume nahavärv muutus punakamaks, ja kohmetus oli silmanähtav. Loomulikult ei teadnud ta, et tegelikult ei saanud ma nende omavahelisest vestlusest sõnagi aru, kuna jah, Jamaican patois’ ehk Jamaica kreoolkeele teadmised on mul väga-väga vähesed. Otsustan olla rohkem tähelepanelik ja jälgida, mida ja missuguste emotsioonidega räägitakse, et saada mõnest sõnast või lausest vähekegi aru.
Terminalist väljas ja vastu pahvatab kuum ekvatoriaalne õhk, mille olemasolu olin piiriületussaginaga juba unustanud. Mu uued „sõbrad” sebivad juba transporti ja kuulengi nende energilist taksojuhtidega kauplemist. Oma reisikogemustest teavad Fabio ja Krista väga hästi, kui palju on õiglane hind meie tulevasse öömajja sõidutamise eest, kuid taksojuhid (nagu ikka!) üritavad „lollidelt turistidelt” kaubelda võimalikult kõrget hinda. Hõikeid ja no-problem-stiilis nalju kostab siiani – olen end sättinud istuma täpselt terminali ette, tänava äärekividele. Kivid on päevasest troopikapäikesest veel mõnusalt soojad, kuigi kell näitab juba üheksa õhtul ning päike loojus ligi kolm tundi tagasi. Jaa… Eestis praegusel aastaajal niimoodi tänaval istuda ei saaks, ja kui saakski, siis peaks sees olema üsna palju viina ja hiljem võimalus sauna minna, sest muidu on külmetamine paratamatu.
Üle pika aja toetan mõnusa ohkega oma istmiku kindlalt maha. Kergelt higiste ja värisevate kätega, tubakapuru näpu vahel rullides on taksosebimist mõnus jälgida, eriti pärast „babüloonlaste” kadalippu. Jamaical kutsutakse babylon’iks bürokraatiat, politseid ja võimuorganeid. Iidne mitmekeelne ja – kultuuriline Babüloni linn, kus inimesed üksteist ei mõistnud, on päris tabav ütlus nende Kafka stiilis süsteemide kohta.
Shushuuu, tõmban nikotiini kopsu… Mõnus! Pea läheb uimaseks ja mõtted
Ma räägin sulle tõtt. (Jamaica kreoolk)
