ei tea, mõtles Jess, kuid ei öelnud seda välja.
kolm
Meredith polnud valmistatud ette vaatepildiks, mis talle Overvale House’i esmasel nägemisel avanes. Nad sõitsid läbi metsaga kaetud küngaste üles-alla, kuni ühe järsu tõusu tipust laius nende ees äkitselt lamedapõhjalise oru panoraam. Siin-seal kollendasid rapsipõllud. Tuulest kantud küpsenud seemned olid ennast ise külvanud teepervedele, kus nad oma sidrunkollaste õisikutega mööduvatele autodele noogutasid. Madalamates kohtades olid kirsi- või ploomiaiad nagu roosa õitemeri. Kuid nad pöörasid Toby juhatuse järgi visandatud kaarti jälgides peateelt ära halvasti pinnatud teele, mis oli pigem külavahetee. See viis neid avara vaate juurest uuesti puude varju.
Nad rappusid aukudes vaevaliselt edasi, kuni nende ees avanes samaväärselt hunnitu vaatepilt. Mäeveerul roheliste niitude ja metsasalude keskel seisis George’i-aegne valge maja – Overvale House. Niidul sõid hobused rahulikult rohtu ja oru põhjas sädeles heledas päikesepaistes valgussädemeid loopiv korrapäratu piklik laik. Meredith ahmis õhku. Alan peatas auto tee äärde, mõlemad ronisid välja, läksid üle tee kitsale servale ja jäid maastikku silmitsema.
„See on järv,” ütles Alan tantsiskleva valgusega ovaalile osutades. „Nagu sa näed, pole see kuigi suur, ja see on kunstlik. See kaevati üheksateistkümnenda sajandi alguses aerutamisjärveks, küllap külaliste lõbustamiseks.”
„Sina muidugi tunned maja ja selle ümbrust. Mina tahaksin ka näha.” Tuul sasis ta juukseid ja Meredith püüdis neid käega siluda.
„Palu Jennereid. Kindlasti näitavad nad sulle meelsasti oma valdusi.” Tema hääles kostis kuiv noot.
Meredith vaatas talle otsa. „Anna andeks, Alan. Ma ei oleks pidanud sind sellesse segama.”
Markby raputas pead. „Palun ära vabanda. See ei sobi sulle ja teeb mind närviliseks. Ja pealegi pole see vajalik. Kui ilmneb, et see on väljapressimine, siis lõpeb see ilmselt minu laual. Ja mulle päris meeldib varakult alustada. Nagu ma õhtul ütlesin, pöördutakse meie poole tavaliselt alati liiga hilja.”
Meredith suunas pilgu uuesti maastikule. „See ilus maja ja kogu ümbrus. See on nagu… nõiutud loss mingist muinasjutust.”
Markby küsis leebelt: „Kas see on hea või halb nõidus?” Ja kui Meredith talle imestunult otsa vaatas, naeratas ta ja lisas õrritavalt: „See pole nagu Bamfordi kirikla.”
„Ei, seda ei saa me endale lubada… või hoida korras, kui see olekski meie oma. Ja see ei sobikski meile. Liiga peen. Aga Toby sõnutsi teenis ta sugulane roppu raha. Kui mina oleksin miljonär, nagu Jenner ilmselt on, ostaksin ma selle ära. Aga sina? Aga kui me kirikla korda saame, on see sama ilus. Kuigi peab tunnistama, et mitte samast klassist.”
Nad istusid autosse ja Markby sõitis edasi. Nüüd viis tee alla orgu ja uuesti puude vahele. Maja kadus silmist. Siis hakkasid nad taas tõusma. Puud jäid hõredamaks. Nad möödusid punasest kivimajakesest ja jõudsid kõrge värava juurde, mis oli ilmselt nende jaoks lahti tehtud. Markby sõitis kõrgete väravapostide vahelt läbi. Nüüd avanes nende ees uus vaatepilt.
Sissesõidutee oli laotud võib-olla kakssada aastat tagasi ilmse suunitlusega tõllas saabuvatele külalistele mõju avaldada. Alguses paistis läbi kahel pool teed vahisõduritena seisvate kastanite vahelt ainult osa fassaadist. Viimasel hetkel avardus vaade ja nende ees seisis graatsiline, suurepäraste proportsioonidega mitte liiga suur häärber, mille kitsad kõrged aknad peegeldasid kevadpäikest.
„Mul on tunne,” ütles Meredith valgete sammastega portikusele osutades, „et uks avaneb ja sellest astuvad välja õekesed Bennetti romaanist „Need kaks”.” Poolring maja ees oli kruusatatud. Autorattad lennutasid üles väikesi kivikesi. Majauks avanes tõepoolest ja sealt astus välja kaks inimest, kuid need olid meessoost. Noorem neist, kergesti äratuntav, tõttas autost väljuvaid külalisi tervitama.
„Väga kena teist, tõepoolest!” Toby raputas innukalt Alani kätt.
„Me oleme väga tänulikud, kogu pere.”
„Alan tuli ainult kuulama,” ütles Meredith kähku, kui nägi, et Markby näoilme hakkab juba pahaseks muutuma.
„Seda me ju soovimegi, et keegi meid ära kuulaks!” teatas Toby.
„Ma olen päris kindel,” ütles Markby jäigalt, „et inspektor Winter Bamfordi politseist kuulas teid ära. Meeldiv teiega uuesti kohtuda,” lisas ta viisakuse pärast.
„Ah, see Winter,” jättis Toby auastme nimetamata. „Tore mees, aga ajab seaduseraamatust näpuga järge. Lubage esitleda oma sugulast Jeremyd.”
Jenner oli selle lühikese vestluse ajal nende juurde jõudnud. Meredithil oli meeldiv tõdeda, et mees nägi välja enam-vähem selline nagu ta oli ette kujutanud. Pikk ja trimmis – ilmselt kallite terviseklubide tulemus. Paksud hallid juuksed olid kenasti lühikeseks pügatud ning sügaval puhmas kulmude all asetsevate silmade pilk oli uuriv. Ta hääl oli mahlakas ja sõbralik ning käitumine rahulik.
„Ma võin korrata ainult Toby sõnu. Me oleme teile väga tänulikud. See on väga ebameeldiv lugu. Ja nagu te mõistate, soovin ma selle kaelast ära saada. Ma olen nõus, et inspektor Winter on kohusetundlik mees, aga ma ei tea, kas ta oskab õigesti hinnata olukordi, mis sellest asjast võivad hargneda.”
Alanil on õigus, mõtles Meredith. Ka Jenner kardab, et see on eelmäng järgnevale väljapressimisele.
Nad juhatati avarasse halli, kus neid tervitas kõigepealt must eakas labrador ja seejärel kena keskmist kasvu naine. Ta paksudes heledates juustes võis märgata esimesi halle triipe, kuid need segunesid hästi ülejäänutega ning vanemaks saades naine ilmselt suurt enam ei muutu. Ta tervitas tulijaid lahke, kuid natuke närvilise naeratusega.
„Minu abikaasa Alison,” ütles Jenner, ning tema hääletoon, hellaks muutunud pilk ja soe kuma muidu natuke sõjakal näol ütlesid Meredithile kõik, mida ta sellest abielusuhtest teada tahtis. Jenner vist armastab oma naist kogu südamest. Alison on talle rohkem kui elukaaslane, ta on mehe elu keskpunkt. Kui nii, siis on ta valmis hävitama kõik, mis võiks naisele halba teha, mitte üksnes oma armastuse pärast, vaid ka selle pärast, et tundmatu kirjakirjutaja oli raputanud koduse stabiilsuse alustugesid, mis tähendasid ka Jeremyle endale väga palju.
Olles ise abiellumise lävel, oli selles sõltuvuses midagi väga armsat ja samas hirmutavat. Agatha Cristie kirjutas ühes oma Mary Westmacotti varjunime all kirjutatud romaanis koormast, mida tekitab armastus. Sa olid tark naine, Agatha! Ja siis meenus Meredithile, et selles romaanis viis armastusekoorem mõrvani.
Nad läksid õhurikkasse võõrastetuppa ja seal liitus nendega veel üks inimene.
Meredithi jaoks oli see ootamatu. Toby polnud maininud, et majas on veel keegi. Aga kui ta nägi Adami-stiilis kamina juures seisvat tütarlast, aimas ta, et see oligi põhjus, miks Toby oli Jeremyle helistanud ja küllakutse välja nuianud.
Alison oli veetlev ja nooremana kindlasti väga ilus, ent see tüdruk siin oli klassikaline iludus. Meredith pakkus talle aastaid kahekümne ringis. Tal oli veatu nahk, sirge nina, ümar lõug ja natuke pruntis huuled. Ta pikad paksud tuhkblondid juuksed olid põimitud oimukohtade juurest kahte peenikesse patsi, mis olid kuklale kokku viidud. Ülejäänud juuksed rippusid vabalt ja sirgelt nagu kosk. Ta tuletas meelde naist Itaalia renessansiaegselt maalilt. Muljet rõhutas veel õhulisest materjalist avara kaelusega pluus, mille rinnaosa ja käiseotsad olid krousitud. Jalas olid tal teksapüksid. See kentsakas kooslus on päris võluv, mõtles Meredith. Samasugune
