üha süveneva huviga ja tema niiskeks tõmbuvaid sinisilmi vaadates taipasin, et ta hakkab minusse vist koguni armuma. Sellest indu juurde saanud, võtsin veel paar viskilonksu ja hakkasin talle elavalt oma välimust kirjeldama. Kurtsin talle tasasel häälel, et lapsena olid mul kuldkollased lokid ja mererohelised silmad, et ma laulsin juba siis hommikust õhtuni Hiiumaa ja Vormsi rahvalaule, et üks suurtsugu sugulane ennustas mulle suure poeedi tulevikku ja nii edasi ja nii edasi …
Baari sulgemise ajaks oli asi nõnda kaugel, et haldjatar naaldus õrnalt mu nähtamatu keha najale ja me suundusime edasi hotelli Pärnu poole.
Oh, nõder inimsugu! Olge õnnelikud oma keskpärasuses, sest te ei tea, mis põrgutuli ühe tühise mehe seesmuses lahti läheb, kui imeilus naine võtab nõuks temasse ära armuda!
Jõudnud hotellituppa, võttis kaunitar, kes oli oma elus juba kõike näinud, mu aeglaselt riidest lahti, asudes lapseliku uudishimuga silitama mu käsi, jalgu ja nägu. Ta pilgust võis välja lugeda tütarlapse süütut rõõmu. Ihast ja igatsusest selle järele, mida ta ei näinud, kuid mida mu jutu põhjal üha elavamalt võis ette kujutada, lõid naise palged õhetama. Tundus, et ta asus minuga mängima nagu mingi kalli unistusega, mis nähtamatul kujul lõpuks ometi ilmsiks oli saanud.
Panin käed pea alla risti ja lasin mõnu tundes sel kõigel enesega sündida, ainult oma öösinist baretti ei lubanud ma tal puutuda, lausudes, et see on raviva toimega müts, mis hoiab ära mu muutumise täiesti olematuks. Seda kuuldes hakkas imeline kaunitar kaastundest lausa nutma. Kui suured ja selged olid tema pisarad!
Üha uuesti tahtis ta teada kõiki üksikasju mu senise elu ja välimuse kohta ning iga kord mõtlesin ma välja midagi uut: kirjeldasin talle oma naha, silmade ning juuste värvi aina kirevamates toonides, saamata lõpuks enam isegi aru, kas oma uue eluloo järgi peaksin olema neeger, indiaanlane või laplane. Kuid kaunitarile, kes oli juba kõike näinud, paistiski säärane muutlik välimus kõige enam meeldivat. Aina ahnema huviga puutusid ta peened sõrmed mu ihu, kõhtu, sääri. Et oma kujutlusvõimet virgutada, rüüpasin pudelist aeg-ajalt lonksu viskit ning seletasin siis edasi, elades üha enam sisse oma lõputult muutuvasse välimusse.
Siis aga saabus too õnnis hetk, mil kaunitar enam oma iha vaigistada ei suutnud ja end lahti riietada palus …
Oo, Taevased Täringumängijad, igavesti jään ma tänama teid nende imeliste hetkede eest!
Mu käte puudutus vallandas õndsa ning rahuloleva ilme neiu inglinäol, nagu oleks mõni noor jumal teda puudutanud. Ja kui ta siis viimaks lebas alasti mu kõrval – kuldpruun ihu, poolavatud huuled ja ootusärevuses suletud silmad –, sain aru, et ta on andnud mulle vaikiva loa enesega kõike teha. Mõtlesin nüüd, et kas sedasi, nähtamatu ja läbinisti valedest kubiseva mehena, on mul üldse õigust temaga armatseda, kuid vaadates ta igatsusest pakatavat, armuootel ihu ning õnnelikult suletud silmi, ei suutnud ma enam kirelõõmale vastu panna.
Ka armurõõmude nautimise ajal nõudis kaunitar, et räägiksin talle edasi oma elulugu. No ja ma siis rääkisingi talle oma seiklustest Jamaical ja Nicaraguas, kirjeldasin kohtumist jaaguariga Brasiilia metsades, oma nukrat üksindust Walesis Laugharne’i külas, kus kaljuservale kinnitatud paatmajas oma surematuid poeese lõin … Iga uue armuühte ajal olin juba keegi teine. Jutustasin end ta ulmadesse kord hiiglaslike bakenbardidega Puškinina, siis jälle markii de Sade’i, Rasputini või Jessenini sarnase ilusa koletisena, seejärel hoopis mõtliku indiaanlase või India erakmungana kusagilt Arunaćhala mäelt.
Kõige selle tulemusel sai ingellik kaunitar üsna lühikeste vaheaegade järel viis orgasmi järjest ja … meist mõlemast selle suve kõige pöörasem ja õnnelikum armastajapaar!
Mu armastatu, kes oli oma elus juba kõike näinud, muutus iga päevaga üha alandlikumaks, tõi mulle voodisse süüa ja juua. Isegi mu hambaid oli ta nõus pesema, kui vaid selleks soovi avaldasin. Lõputult võis ta silmitseda mu nähtamatut nägu, juukseid, keha, tehes seda nii õrna andumusega, et olin peaaegu kindel, et meie armastus kestab säärasel kombel igavesti.
Tervelt kolm nädalat valitses me vahel sel kombel teineteisemõistmine ja täiuslik rõõm.
Aga siis ühel päeval, nagu säärased asjad ühel päeval ikka juhtuvad, hakkas kaunitar paluma, kas poleks olemas rohtu, mis mu kehakuju kas või veidikenegi nähtavamaks muudaks, et ta saaks korragi heita pilgu mu näole ja kehale. Välistasin selle võimaluse alguses kategooriliselt. Aga kui säärane soigumine oli kestnud päevi, murdusin viimaks.
“On!” teatasin suureliselt ühel õhtul, pärast seda kui olime joonud ära järjekordse pudeli šampanjat ning katsetanud just üht äärmiselt keerulist armatsemise poosi.
“On olemas säärane ravim!” hüüdsin ma ja heitsin kergemeelselt peast öösinise bareti.
Hetk hiljem kahetsesin oma tegu kibedasti, kuid oli juba hilja. See, mis nüüd järgnes … oli kohutav! Esimesed paarkümmend sekundit, mil kaunitar mu lihalikuks saanud välimust silmitses, peegeldus tema silmis tõeline õnn – võin seda kinnitada! –, aga siis ta vist taipas, et ma olengi selline. Nagu ma seal olin. Et olen selline juba ennegi olnud, olen nüüd, olen edaspidi ja nii lõpuni välja. Selle taipamise esimese asitõendina kustus iha ta pilgust, seejärel ilmus suu ta suu ümber kummaline muie ning juba järgmisel hetkel puhkes ta hüsteeriliselt naerma. Naeruhoog kasvas üle nutmiseks, minu suunas asjade loopimiseks ja metsikuks sõimuks. Ta hakkas süüdistama mind enese jõhkras ärakasutamises, kole olemises, vägistamises ja jumal teab veel milles. Kui püüdsin teda rahustada, lisas see ainult õli tulle, nõnda et tema sõim läks üle lausa kriiskavaks raevuks. Nii ei jätnud ta mulle varsti enam muud võimalust, kui haarata oma asjad ja võlubarett ning sealt kiiruga jalga lasta.
Alguses valdas mind isegi teatav vabanemisrõõm. Jõin rannapromenaadil rammestunult õlut, vaatasin heledaid pilvi, meenutasin õnnelikke päevi ja lasin meretuultel paitada oma juukseid. Aga õhtul, kui olin pargipuude all istudes uuesti kõige üle järele mõelnud, sain aru, kui väga ma teda ikkagi armastan. Ja puhkesin nutma.
Mu eneseuhkus murdus ühe päevaga.
Ülejärgmisel hommikul roomasin alandliku koerana ta ukse taha tagasi, kuid kaunitar helistas portjeele ja lasi mu välja visata. Seejärel püüdsin ronida vihmaveetoru kaudu tema tuppa, kuid toru murdus ja ma väänasin kukkudes jala välja. Veel paar korda üritasin neiule ligi pääseda, et võita tagasi tema armastus, kuid miski ei aidanud. Ma ei huvitanud teda enam. Vähe sellest. Kaunitar ähvardas koguni, et laseb oma atleedist austajal mulle kere peale anda, kui veel ta silme alla satun. Meeleheites viskasin minema ka öösinise bareti, seda hiljem leidmata.
Minu edasised katsed hotelli tungida lõppesid tulutult, kuna välisuksest kaugemale mind ei lastud. Umbes nädala pärast teatas hotelli portjee mulle pika mangumise peale, et kaunitar on Pärnust lahkunud. Mis suunas, seda ei tohtivat ta öelda.
Alles nüüd mõistsin, kui väga ma teda armastama olin hakanud, kuid oli juba hilja, liiga hilja …
Kulus umbes paarkümmend päeva, kuni armuvalu vähehaaval maha jahtus ja ma oma filosoofilise meelerahu – lihtsale inimesele hädavajaliku rahu – enam-vähem tagasi sain.
Sain sellest aru siis, kui taas hakkasin märkama elu pisiasju, mis muutsid mu päevad elamisväärseks. Kui mulle sõbralikult viipas habemesse kasvanud mees, kelle kaela oli riputatud silt “Osta mulle üks õlu ja ma räägin sinust Jumalale!”. Kui leidsin pärast öövahi kohalt vallandamist uuesti tööd sõjaväekutsete laialikandjana. Kui õppisin taas nautima puude kohinat, puiesteede hämarust ja kajakate lendu.
Kõik see andis tunnistust, et mind on võetud tagasi vaiksete elurõõmude vennaskonda. Ja ometi … tundub maailm mulle nüüdsest kuidagi
