="pilt" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>ENNE TEELEASUMIST
Ma olin enesega rahulolev keskealine valge mees. Mul oli olemas kõik, mida edukuse mõõdupuul ritta seada: pere, neli suurepärast last, maja, suvila, korterid, kinnistud, firmade osakud, hea auto, luksusjaht, ühiskondlik positsioon… Ka sõprusring, kus sõprade naised panevad kadedusepunkte materiaalse heaolu skaalal.
Siis suri mu abikaasa pärast pikka võitlust ränga ja harvaesineva haigusega. Mu igapäevane maailm pudenes tuulde nagu peotäis saepuru. Ma ei leidnud enam iseennast ega oma kohta elus.
Nii tekkis mul keskeakriis, umbes 45aastaselt. Mitut ülikonda on mul tarvis? On mul neid kinnistuid kõiki tarvis? Närviline keskkond, pinnapealsed suhted… Jõudsin punkti, kus hakkasin mõtlema, milleks ma elan.
Ainus tee sellest puntrast välja oli teostada oma unistus: purjetada ihuüksinda ümber maailma.
ESIMENE RETK: VIIKINGITE JÄLGEDES
Kuidas ma teostan oma unistuse ümberilmareisist? Kavatsen maapallile tiiru peale teha kolme retkega, mille nimed kõlavad mu kõrvus kui tuulte laul, kui mere sümfoonia, kui ood unistusele:
1) „Viikingite jälgedes”
(Tallinn – tiir ümber Islandi – Põhja-Iirimaa)
2) „Ultima Thule”
(Põhja-Iirimaa – Kanaari saared – Roheneemesaared)
3) „Üksinda ümber maailma”
(Roheneemesaartelt Roheneemesaartele)
Tõsi – ma tean, et sel ajal, kui meremees teeb plaane, mugistab Neptun mõnuga naerda, ühes käes õhtune õlu ja teises antiikne kolmhark või tänapäevane juhtpult, millega ta saadab maailmamerele volilt möllama tuuli ja tsükloneid, hiidlaineid ja keeriseid.
Ent hoolimata veidravõitu huumorimeelest on Neptun tegelikult täitsa tore mees… mõistagi, kui meremees ei unusta teda aeg-ajalt kostitada, kallates üle parda lonksu viskit. Neptun on mu vana tuttav: soolopurjetaja sai minust kaheksa-aastase poisiklutina, kui hakkasin laineid mõõtma Optimistiga.
Purjetanud olen eluaeg, ainuke paus oli siis, kui kolm aastat suurtel laevadel sõitsin. Nimelt sain Tallinna merekoolis tüürimehe hariduse ja läksin seejärel merd avastama. Laeva ametiredelil alustasin jungana, kellest oli alam ainult laevakoer, ja tõusin tüürimeheks, kellest oli ülem vaid kapten. Sõitsin peamiselt kalalaevadel ja ka ühel transpordilaeval, mis tõi kalameestele varustust ja kirju kodustelt ning viis ära kalasaaki. Kuna Nõukogude Liidu laevu eriti kuskile ei lubatud, siis seilasin vaid kahes piirkonnas: kuni Angolani, vahepeal peatudes Kanaari saartel, ning Põhjameres Murmanskist põhja poole.
Pärast laeval töötamist olen töiselt tegelenud äriajamisega ja nautinud purjetamist vabal ajal. Senise mere-elu jooksul olen saanud Neptuniga nii hästi jutule, et kutsun teda enamasti lihtsalt Vanaks.
Niisiis, Vana abiga tahan purjetada üksinda ümber maailma. Varem pole seda teinud ükski eestlane. Ma pole küll esimene sinimustvalge all ümber maailma purjetaja. Esimese Eesti vabariigi ajal alustas koos vennaga ümbermaailmatiiru Ahto Valter, kes oli sellal 18aastane noormees. Teise iseseisvusaja alguses järgnesid kapten Mart Saarso juhitud Lennuk ja Hillar Kuke juhitud purjekas Martha. Ent kõigil neil Eesti purjekatel sõitsid meeskonnad. Mina olen üksik merehunt.
Tegelikult ei olegi sel tähtsust, kas ma olen esimene, kolmas või saja kümnes. Ma lähen retkele iseenda pärast, mitte selleks, et pürgida rekordite raamatusse.
Valmistun ma rohkem vaimselt: planeerin perega seotud kohustuste üleandmist ja jagamist. Olen praegu 47aastane ja mu neljast lapsest on kolm juba suured. Täiskasvanud tütred, 24aastane Merili ja 23aastane Eleri jäävad mind asendama mu maismaaelus, nii ärijuhtimises kui ka lapsevanemana, vaadates 12aastase venna Rasmuse järele. 20aastane Rando on juba täismees.
Räägin lastele, et lähen pikale retkele, kavatsen teha tiiru ümber Islandi… ja ehk kunagi plaanin jõuda ka soojematesse vetesse. Ümbermaailmareisi mõtet ma neile veel välja ei ütle – isegi julgen sellele vaid salamisi mõelda, sest ma ei tea ju oma võimeid. Eks lapsed aimavad, et mind niipea näha ei saa. Neil on mu meelest selle üle hea meel: noored inimesed, saavad omaette olla.
Pärast jutuajamist lastega läheb mul aega paar nädalat, siis olengi valmis teele asuma. Vahepeal teen Merilile volitused firma asjade ajamiseks, tema vastutada jätan ka pere rahakoti: mingeid majanduslikke muresid lastel küll ei ole. Võin vabalt minna.
Paljud inimesed elavad oma elu lastele ning kui ühel hetkel on järglased suureks saanud, polegi vanemate elul justkui enam mõtet. Mina olen eluaeg püüdnud teha seda, mida ise õigeks pean. Kõik mu lapsed on isiksused, igaüks elab oma elu – ja samamoodi on ka vanamehel õigus ajada oma rida.
Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni! Muidugi, kui Vana on minu poolel. Tema toetuseta võin sama hästi kodus vanni minna ja uppuda.
PÕHJA POOLE, KOOLIATLASE ABIGA
Nimetan oma esimese retke „Viikingite jälgedes”, sest plaanin kasutada sama rada, mispidi nemad iidsetel aegadel Põhjamaadelt Islandile jõudsid. Ümbermaailmareisile võiks Eestist minna ka hulga lühemat-lihtsamat teed. Ent mu reisi peamine eesmärk ei ole ju teha maailmale tiiru peale võimalikult kiiresti. Tahan vaadata ja mõtelda, tunda ja tunnetada, saada rikkamaks kogemuste ja tarkuse poolest. Ühesõnaga – elada.
6. juuni 2010: Teele!
Seisan oma purjeka ahtris. Üksinda. Käes pudel head 12aastast viskit. Vaatan kaugeneva Tallinna kilukarbisiluetti ja hoian tagasi peale tungivat tundetulva. Ennast kogudes nööbin viski lahti ja valan tubli sortsu märjukest ahtri taha Neptunile. Valjusti mõeldes: hea Neptuni-härra, palun anna mulle head ilma ja selget mõistust, et saaksin kunagi tagasi tulla oma armsate laste juurde.
Pisar vajub vägisi silma. Ah, mis sellest! Siin, purjekal, ei pea ma ennast kellelegi teisele näitama. Ainult iseendale. Võtan punnsuutäie viskit. Hea jook! Tuline jutt lööb üle kere laiali. Ega see varasuvine meri veel konti mööda ole!
Nii algab mu ümbermaailmareis. Kus ja kunas see lõpeb? Kes kurat seda teab… Vana-Kreeka müüt räägib, et kui jumalad lõid inimese, siis üks nendest andis inimestele võime tulevikku mitte ette näha, et nad oleksid õnnelikud.
Ettevalmistus ümbermaailmareisiks? Seda õieti polnudki. Lihtsalt rebisin ennast lahti igapäevakohustustest, et astuda pikk samm teadmatuse suunas. Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest.
Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida.
Mu purjetamisoskused on ausalt öeldes üsna pisikesed. Varem olen pikki mereretki teinud ainult suurel raudlaeval töötades, aga purjetades ei ole ma siiani Läänemerest välja saanud.
Ma ei ole ka suur internetis surfaja, et nõnda sõidu ettevalmistamiseks infot koguda. Tahan ise maailma avastada! Suurim ettevalmistus oli elektrooniliste kaartide tellimine jahi GPS-süsteemi jaoks.
…Vaatan üksisilmi kallast, kus muutuvad üha tillemaks kaks täpikest, kes on mu südamele kallid. Need on mu kaks last, Merili ja Rasmus, kes tulid mind jahtklubisse saatma. Kallistasime, tegime mõned fotod ja lükkasingi purjekamootorile käigu sisse, et kiil madalast sadamamudast lahti rebida. Just
