ma olen? Vaatan silti. Rue St-Denis? Arrondissement du Plateau-Mont-Royal? Ma ei suuda oma asukohta isegi korralikult hääldada.
Hägune ja pahaendeline kuu jälgib mind kogu aeg. Ta külvab kõiksugust segadust: autoõnnetused, kiirabi, enesetapud, orgasmid. Ning selsamal hetkel mõtlen, kui palju inimesi Montréalis parajasti kepib. Kepib või armatseb või on lihtsalt vahekorras. Teate küll. Ma näen neid tukslemas ja higistamas. Ma tahan ka ise olla üks neist, kuid ma ei tea, kus ma olen, ega tea, kuhu minna. Ma ei tea midagi.
Sukeldun oranžide ja kollaste seintega kohvikusse, muusika särab vastu Matisse’i ja Toulouse-Lautreci maalidelt, see on võbelev ja lopsakas anglopopp, needsamad sõnad murtud lubadustest, seesama kiretu naisvokaal. Nii et selle koha nimi on Une Crêpe?10? Kui maitsvalt prantslaslik!
Hõõrun oma nägu ja pigistan oimukohti. Pikk päev, pikk elu, pikk hetk möödas sellest, kui viimati libisesin väsimuse teispoolsusse. Ma pean mõnele naisele ütlema, et vajan teda, et mul on tarvis, et ta mind rahustaks. Ventilaatorid käivad mu pea kohal ringi.
„Une crêpe? Nutella-poire-amandes?“ 11 pomisen ma vigases prantsuse keeles musta põllega tüsedale daamile leti taga.
„Nutella-poire-amandes?“ tuleb kiiresti õige hääldusega punapõskne vastus.
„Oui.“
Ihuüksi ja ingliskeelne. Ettekandja, omamoodi ja ronkmustade juustega naine, astub oma vetruvates mustades saabastes pikal sammul mu laua juurde ja võtab mu tellimuse vastu… hakitud inglise keeles.
„Aga kuidas seda hääldada?“ osutan ma menüüle.
„Mida?“ nõjatub ta lähemale ning ma tunnen tema sinise särgiriide lõhna. „Aa… Lait de soya.“12
„Merci! Ma pean veel õppima,“ läheb mul korda naeratada.
„Pole midagi,“ põikleb ta mu lootusetu pilgu eest kõrvale, teeb kannapöörde ning kiirustab vetruval sammul leti poole. Tal on kena keha. Liigutan ta käigu pealt mõttes riidest lahti ning võtan tal kõik seljast peale saabaste. Naeratan selle mõtte peale endamisi.
Pannkook saabub minuti pärast. See on tuline ning üle pahteldatud kaneeli ja suhkruga, pruun ja valge, pehme ja kolmnurkne, magus ja mahe nagu suhkrupilved ja siirupipadjad. Kõik head asjad.
Ligi hiilivad niisked mälestused Chamonix’st, hiilivad Alpid, hämarik uduses öövihmas, mitte sõnagi prantsuse keelt minu ja Lili vahel. „Complet! Complet!“13 tagusid hotelliomanikud rusikaga vastu lauda ja lükkasid meid tagasi vihma kätte. Ning me ei teadnud toona sedagi, mida see sõna tähendab. See oli ammu, enne seda, kui Lil mu maha jättis ja lesbiks hakkas.
Nüüd on söömine ühel pool ning taldrikul üks suur ja pruun šokolaadikarva segadus.
„Kas maitses?“ siristab ettekandja mulle.
„Oui.“
„Kas soovite midagi veel?“
„Ei, kõht on täis.“
„Kas toon arve?“
„Oui.“
Milline kena nägu on sel ettekandjal, sädelevate helesiniste silmadega nägu täis purunematut süütust, kuid liiga kauaks ei tohi vaatama jääda. Ära anna talle oma südant, kuid sa ei saa sinna midagi parata, kuna tema näos, ettekandja pehmetes tedretähnilistes põskedes, tema juuste udusulgedes on headus. Ma kaon ära tema pehmusse, tema pehmuse headusse. Võiksin supelda tema olemuses, õgida tema süütust. Kuid kes ta mulle on? Järjekordne naine läbisõidul.
„Veel midagi?“ kergitab ta kulmu.
„Noh, jah, mida teha? Kuhu minna? Ma ei tea, kus ma olen.“
„Oo,“ tuleb veelgi tema aktsendiga headust. „Mon’-R’yalis on teha küllaga. Baarid, restoranid…“
„Aga kuhupoole minna? Siia või sinna?“
„Mmm. Sinna… kui te just ei lähe siiapoole. Sealpool on baarid, kohvikud, restoranid. Siitkaudu saab Mon’-R’yali parki, mis on päris kena. Ma arvan, et see on kella üheteistkümneni lahti.“
Mulle meeldib ta õpiku-inglise keel.
„Aitäh, tänan, merci, merci.“
„De rien!“ 14 Ta kihutab minema ning ta saapad vetruvad…
Tajun nende silmi leti tagant minu poole vaatamas, tajun neid uksest väljudes: kokk ja ettekandja, neli lõbustatud ja uudishimulikku prantsuskeelset silma. Ma arvan, et nad vaatavad mind seepärast, et ma kõike seda enda ümber muudkui üles kirjutan. Seda käskis teha mu terapeut. Ta ütles, et see võib mind aidata.
Oleme ikka siin, Montréali linnas, kusehais ja sügisesed lehed. Üks kuivetu ja pisike kodutu naine kollase särgi, räpaste pükste, lillade juuste, koledate hammaste ja tikutaolise kehaga lobiseb tükk aega minu kõrval, kuni ma ütlen:
„Parlez-vous anglais?“ 15
„Oui,“ kummardub ta mulle käigu pealt lähemale ja vahetab keelt. „Ma tahaksin natuke piima osta.“
„Ooh… vabandust,“ ütlen ma. „Täna ei saa ma abiks olla.“
„Monsieur, kas teil suitsu on?“
„Ei, kahjuks mitte, ma ei suitseta.“
Ta läheb ühe punases polosärgis suitsetava mehe juurde ja proovib tema suust sigaretti ära napsata, kuid mees puhub talle suitsu näkku ja tõmbub eemale. Armetu kodutu luukab laternate valgusest minema.
Seinamaalingud kerkivad lainetena, näen purpurseid gorillasid, kollast meest, kelle pea lõhkeb nagu helendav spagetihunnik, näen punaseid liblikaid ja rohelust. Luuderohuvaibad ronivad mööda fassaade. Möödun valgustatud vaateakendega raamatupoodidest, punaselt valgustatud baaridest, kokteilipidudest, mis valguvad öisele tänavale, suletud luukidega boulangerie’de16 ja pâtisserie’de17 ette.
„Õhtusöögiks baguette, hommikusöögiks croissant!“ Niimoodi ütles Dan, enne kui ma autost väljusin, silmad ühel québeclannal, kel oli tagumik nagu tuvil ning käes kotitäis pagaritooteid. „Ahh, croissant.“ Ta nautis seda sõna, hoides tühja peopesa üleval, otsekui tervitaks mõnd vana sõpra. „Kui prantslaslik! Kui montréalilik!“
Vana hea Jankauskas. Ta on kindlasti oma hotellitoas ihuüksi, sööb šokolaadiglasuuriga sarvesaiu ja räägib naisega internetis. Aga kus mina olen? Kes mina olen? Üksildane töll, kes teeb töölt poppi ning kiimleb pannkoogikohviku ettekandjate järele. Ma tean, et ma saan täna paugu lahti. See on vältimatu. Ma võin jalutada, kaua tahan, kuid seksisodi jõllitab mulle otsa iga põõsa tagant nagu mingi kuradi Cheshire’i kass.
Ma mõtlen, mis oleks saanud, kui ma oleksin sellele kidurale kodutule eidele pakkunud
Üks pannkook? (prantsuse k)
Üks pannkook. Pähklikreemi-pirni-mandli. (prantsuse k)
Võtke heaks. (prantsuse k)
Kas te oskate inglise keelt? (prantsuse k)
