jõudnud mitte midagi ning arvatavasti ei jõua ka. Ma vaatan seda paberit pikalt. Mind ei kohuta ega hämmasta mitte üldsumma suurus, vaid petetud inimeste rohkus. Ma loen ükshaaval neid nimesid ja tunnen, et mul on kõigi nende inimeste ees häbi.
Ja ma olen vihane, väga vihane!
Analüüsime Julia ja Muratiga värsket avastust ning üldist olukorda pikalt ning suutmata uskuda, et me ei saa selle situatsiooni muutmiseks tõesti mitte midagi teha, jätkame siiski pingutusi.
„Ma olen siin ainult nende laste nimel,” korrutab Julia päevast päeva, muutudes samas järjest närvilisemaks. Ta käib rahutult ringi, ei saa magada ega taha süüa. Murat muutub aina tõsisemaks ja mõtlikumaks. Uurime ka internetist, kas varasemad vabatahtlikud ja orbudekodu direktorid on oma kogemustest avalikult rääkinud. Üsna kiiresti leiamegi mõned sarnased kirjeldused, millele on kommentaarides tulist vasturünnakut alustanud orbudekodu lääne juhtkonda kuuluvad inimesed, väites, et sellist negatiivset reklaami tehakse nende lastekodule lihtsalt sellepärast, et „laste toetajaid ja raha hoopis kirjutajate isiklikele heategevusprojektidele saada”. Irooniline, kuid selline avalik arvamusavaldus peegeldab veel paremini juhtkonna mõtteviisi.
Naomi valab õli tulle kirjeldusega, et orbudekodu omanik ööbib neid külastades Nakuru kõige kallimas hotellis, kuigi orbudekodus on vabu tube ja voodeid – ning samal ajal üritab ta võita internetis kaastunnet väidetega, et müüs heategevuse nimel ennastohverdavalt maha enda maja ja elab nüüd autos.
Tunnen end jõuetuna. Me oleme järjekordsed vabatahtlikud, kes tulevad, näevad ja kogevad, kellel on infot ja kes teavad, kuid on võimetud seda kasutama ning muutust tooma.
Ühel päeval külastab orbudekodu lastekaitseametnik, hindab üldolukorda ning teatab, et laste elutingimused ei ole piisavad, et Keenia orbudekodudele kehtestatud nõuetele vastata. Samuti lisab ta, et orbudekodul ei ole ametlikku registreeringut ning kuna laste elutingimused aastate jooksul hoolimata korduvatest hoiatustest paranenud ei ole, siis laseb ta orbudekodu sulgeda juba järgmisel nädalal.
Naomi kutsub kokku kriisikoosoleku.
„Ei olegi ametlikult registreeritud?” küsib kustuma hakkava häälega Julia ning väristab üle põlve visatud jalga veelgi tugevamalt.
Naomi loeb talle omasel rahulikul moel ette kõik puudused, mis orbudekodul on, alates olematutest pesemisvõimalustest ja vähestest vooditest, lõpetades korraliku aia puudumisega. „Ma olen selle nimekirja mitu korda ka juhtkonnale saatnud ning oma lahendusvariante pakkunud, kuid nad pole mitte midagi ette võtnud,” ohkab Naomi.
„No me võime ju ise ka selle aia valmis ehitada ja remonti teha, muidu jääb 120 last päevapealt kodutuks,” pakub Murat kiirelt välja.
„Raha meile selleks ei saadeta,” teab Naomi. „Uskuge mind, ma olen proovinud.”
Fakt, et orbudekodul pole ametlikku tegevusluba, seab paljud asjad hoopis teise valgusse. Kuna orbudekodu ametlikult ei eksisteeri, ei peagi neil olema finantsaruannet ega laste nimekirja. Orbudekodul ei ole ametlikku aadressi, postkasti ega pangakontot, samuti saab omanikku ja juhtkonnaliikmeid kätte vaid interneti teel – vajalikke telefoninumbreid ei ole isegi kohalikul direktoril. Lapsed ja töötajad teavad, et elades ja töötades mitteametlikus asutuses, ei olegi neil õigusi ning orbudekodu juhtkond ei pea oma tegude eest kellelegi aru andma, sest neid lihtsalt ei ole olemas. Kohustusi pole, kasum on. Kõik, kes kaebavad ja vastu astuvad, visatakse päevapealt välja. Juhtkonna toimima pandud skeem tundub aina kavalam ning me tunneme end üha võimetumatena.
Õhtusel koosolekul arutame, mida orbudekodu sulgemise vastu ette võtta. Otsustame, et läheme lastekaitseametiga rääkima, et teada saada täpsed nõudmised ja neid siis täita püüda. Naomi tulla ei saa, kuna tal on järgmisel päeval juuksuri aeg, seega läheme Julia ja Muratiga kolmekesi.
Järgmisel hommikul lastekaitseameti kontorisse jõudes juhatatakse meid kohe suurt kasvu jässaka ametniku juurde, kes massiivse laua taga tumedas ülikonnas istudes on endaga ilmselgelt väga rahul. Selgitame talle lühidalt, miks me tulime. Ametnik vastab tüdinud ja enesekindla häälega, et on väsinud orbudekodule järeleandmisi tegemast ja ajapikendust andmast ning paneb selle nädala pärast kahtlemata kinni.
Murat küsib asjalikult vastu: „Aga mis siis juhtub, kui te selle kinni panete?”
„Kui orbudekodu oleks registreeritud, siis oleks me kohustatud lapsed teistesse kodudesse ümber paigutama. Registreerimata orbudekodu lapsed peavad aga tagasi minema sinna, kust nad tulid. Ma tean, et nende laste kodupiirkonnas ei ole mitte midagi. Ei ole toitu ega vett, koole ega tööd. Neil ei ole isegi maju, nad magavad väljas! Aga me peame nad tagasi saatma, muud võimalust ei ole.”
„Mida me teha saame, et seda ei juhtuks?”
„Tehke koht reeglitele vastavaks, aga nädalaga te seda ei suuda.”
Kuigi üritame ametnikuga kompromissile jõuda, on ta siiski kindlameelne ja järeleandmatu ning oleme sunnitud orbudekodusse löödud meeleolus ja halbade uudistega tagasi pöörduma. Meid võtab vastu Naomi, kes annab sõnatult lugeda järjekordset kirjavahetust, mis meid vägagi üllatab.
Kiri organisatsiooni üldlisti: „Üks murelik linnakodanik andis meile teada, et vabatahtlikud käisid täna lastekaitseametniku juures ning et Murat tahab orbudekodu sulgeda.”
Üldiselt meiliaadressilt on vastanud orbudekodu lapsed: „Emme, miks sa lased neil meiega niimoodi teha? Me ei taha tagasi koju minna, seal on nälg, janu! Emme, palun aita meid!”
Orbudekodu juhtkonna vastus: „Oh, mu kallid lapsed! Ma ei jäta teid! Võitlen teie eest enda eluga. Need pahad inimesed ei saa teile liiga teha!”
Lisaks sellele, et lastekaitseametniku juures räägitu on meie kahjuks ümber pööratud, on meie jaoks täiesti normaalne ja asjakohane tegutsemisviis muudetud suureks probleemiks. Tol hetkel ei saa ma põhjustest aru. Hiljem sellele tagasi mõeldes mõistan, et tegime midagi sellist, mis meile tundus igati loogiline, kuid oli kohalikus kultuuris täiesti ebatavaline: proovisime asja lahendada ametlikult ning ausalt.
Kuna lapsed on saadud kirja pärast väga ärritunud, otsustame, et proovime neile olukorda selgitada, ning palume koosoleku kokku kutsuda. Peagi seisame umbes viiekümne vanema lapse ees ning Julia seletab neile olukorda. Proovime rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on, mitte nii, nagu seda neile esitatakse. Julia on väsinud ja närviline. Ta on päevad läbi püüdnud olukorda lahendada, puhkehetkedel lahendusvariante välja mõelda ning öösiti ta palju magada ei saa.
Kuigi meil oli vaikiv kokkulepe, et räägime koos, siis mina olen täiesti vait. Istun vaikselt seina ääres ning varjan käega nägu – ma ei taha laste poole vaadata. Tunnen, kuidas Julia sõnad ja kogu hingest pühendumine, mis on suunatud nendele lastele, läheb neist sujuvalt mööda või põrkub tagasi. Lapsed, kelle nimel ta päevast päeva võitlust jätkab, ei usu tema öeldut juba enne, kui ta on alustanud. Just seda ei taha ma endale tunnistada. Nad kuulavad, aga ei kuule. Mõtlen, et palju kergem oleks lihtsalt ära minna. Panna see värav enda selja taga kinni ning kõik unustada.
Koosoleku lõppedes tuleb paar vanemat poissi Naomilt küsima, mida edasi teha. Nad on segaduses, ei tea, keda uskuda, ning saadud informatsiooni on liiga palju.
„Vaadake, vabatahtlikud lähevad siit ära paari nädala pärast, mina võib-olla paari kuu pärast, kuid teie peate siin veel aastaid elama,” ütleb Naomi rahulikult. „Te peate olema väga targad.”
Ruumist
