style="font-size:15px;"> „Täpselt nii,” noogutas Kaja pead.
„Mina seda keelt ei valda. Kahju küll.” Vanamees tõmbas närviliselt käega läbi juuste. „Mul käib siin veel üks eestlane. Noor mees, selline häbelik. Ja venelasi käib. Jajah.”
Raamaturott, mõtles Kaja. Nakitseb tselluloosi, aga maitset ei tunne juba ammu. Pole kunagi tundnudki. „Ma otsin ühte teksti,” ütles ta ja ulatas vanamehele paberilehe.
„Mul oli see müügis. Aga enam ei ole.”
„Esimene või teine osa?”
„Kõigepealt teine, siis esimene.”
„Kas te müüsite need eraldi?”
„Noor daam. Kahte köidet ei müüa kunagi eraldi.”
„Kas teise osa ostis prantslane?”
„Ma ei avalda oma klientide andmeid.”
„Või nii. Kust ma seda väljaannet leida võiksin?”
„Peate otsima. Marché Brassens’il. Place Saint-Sulpice’il. Rue de Condé’l. Rue Saint-Louis en l’Ile’il. Ostke „Le Magazine de bibliophile”, seal on aadressid kirjas.”
„Mida need numbrid tähendada võivad?”
„Lehekülge, peatükki, rida. Mida iganes. Sõltub, kuidas tekst on üles ehitatud.” Vanamees mõtles veidi. „Suuruse järgi on esimene number ilmselt lehekülg.”
„Ja teine?”
„Raske öelda. Peaks teksti nägema.”
Kaja ulatas talle Reinu käest saadud raamatu.
Vanamees noogutas äratundvalt. „Teine võib olla rida.”
„Miks te seda arvate?”
„Ükski number ei ületa üheksateistkümmet. Vastavalt formaadile.”
„Mida see lause siin tähendab?”
„Mitte midagi.”
Vanamees muutus iga lausega järjest tõrksamaks.
„Mis siis teha,” ütles Kaja. „Eks ma otsin edasi.”
„Mul on selle raamatu kohta, mida te otsite, üks võrdlev käsitlus,” ütles antikvaar ootamatult.
„Kus?”
„Seal,” viipas vanamees vitriini poole. Kaja küünitas vaatama.
„Kas see?”
„Ei-ei. Selle kõrval.”
Pärast pikka õngitsemist sai Kaja vajaliku raamatu kätte. See nägi uuem välja ja koosnes peamiselt tekstiribade ülesvõtetest. „Mis fotod need on?” küsis Kaja.
„Koinee,” vastas vanamees. „Demootiline kreeka keel. Kasutusel üle kogu Rooma impeeriumi.”
„Ei sobi,” ütles Kaja. „Tänan abi eest. Tegelikult olen ma Leedust.”
„Sellest sain ma kohe aru,” ütles vanamees ning ronis uuesti raamatukuhja taha.
Kaja astus République’i metroojaama lähedal olevasse telefonikabiini ja sisestas numbri. Normandia, mõtles ta 02-ga algavat kombinatsiooni vaadates. Telefon kutsus tükk aega, siis kostis raginat ja raginast sai hääl:
„Kes räägib?”
„Kaja. Ma võtaksin küllakutse vastu.”
„Kas teil auto on?”
„Võin rentida.”
„Parem oleks. Koha nimi on Manneville-le-Pipard. Kõigepealt A-13 suunaga Roueni. Kolmandast maksepeatusest keerake Deauville-Trouville’i peale maha. Seejärel sõitke Lisieux´ peale. Kahe kilomeetri pärast näitab viit Manneville’i. Kui pärale jõuate, siis otsige kirik üles. Kirikust põhja poole jääb Chemin des Champs Cordier. Teine maja paremat kätt, postkastil on minu nimi. Kui ära eksite, siis küsige kohalike käest. Ma ootan teid homme õhtupoolikul. Kas kordan üle?”
„Mul jäi meelde,” ütles Kaja märkmikku sulgedes. „Kohtumiseni.”
Ta katkestas ühenduse, ootas sekundi ja valis suvalise numbri. Seejärel pani ta toru hargile ja väljus putkast.
Kaja parkis Hertzist võetud „Fordi” pöökpuude alla ja sammus mööda liivatatud jalgrada kividest laotud maamaja poole. Raudneetidega ukse juures vaatas ta korraks tagasi. Kõik oli vaikne. Õhk hakkas juba jahedamaks muutuma ja oli tunda, kuidas rõskus mööda jõekaldaid maale hiilis. Udu tõusis maast ja kastis kogu mullapinda. Kaja koputas kolm korda pronksrõngaga. Uks avanes järsu liigutusega.
„Tere õhtust, mon colonel,” ütles Kaja.
Nad seisid kabinetis raamaturiiulite ees.
„Mina armastan raamatuid ja raamatud vastavad samaga.” Kolonel küünitas end ülespoole. „Arthur Rimbaud „Hooaeg põrgus”, esmatrükk. Välja antud 1873. aastal Brüsselis, autori kulu ja kirjadega. Keskpärane töö. Isegi tiitellehte ei ole. Hind üks frank.” Ta ulatas köite Kajale. Kaanele oli punasega trükitud autori nimi ja pealkiri ning mustaga „M-J. Poot et Compagnie”.
Kaja lõi raamatu lahti ja nuusutas saja kolmekümne aasta vanust kopitushõngu. „Hooaeg põrgus” ei jätnud talle mingit muljet. Hulk kokkuköidetud lehti.
„Rimbaud ei suutnud trükkalile maksta ja tiraaž hävitati. Välja arvatud umbes kakskümmend eksemplari, mis ta sõpradele kinkis. See siin kuulus Ernest Delahayele.”
Kolonel pani Rimbaud’ tagasi ja tõmbas välja helepruuni nahkmapi, mille kaanel ilutsesid hambajäljed.
„Rotid,” ütles ta vabandavalt. „Revolutsiooni ajal muutusid nad nii näljasteks, et ei suutnud enam kokkulepetest kinni pidada.” Ta võttis mapi vahelt hoogsa käekirjaga täidetud paberilehe, millel oli allkiri „Markii de Sade”.
„Sade’i geniaalsus on tema korrespondentsis,” tähendas kolonel. „Võimalik, et need on ilusaimad kirjad, mis prantsuse keeles kunagi on kirjutatud.”
„Palju need maksta võiksid?”
„Sõltub. Sade’i signatuuriga paberi, milles ta laenu palub, võib kätte saada tuhande kahesaja euroga. Kui kiri on adresseeritud naisele, läheb hind kohe üles. Ja kui see on saadetud vanglast, siis võib see kahekordistuda.” Kolonel mõtles veidi. „Kirjadega on kummaline lugu, neis on mingi avarus. Inimene on kirju kirjutades hoogne ja vaba, niipea kui ta romaani või jutustuse juurde asub, siis mõtleb ta kogu aeg selle peale, mis mulje ta teistele jätab. Või põeb selle pärast, et ta võib kirja panna midagi sellist, mis teda hiljem kahjustab. Ja kõik jookseb kinni.”
„Mulle ei meeldi kirju kirjutada,” ütles Kaja. „Saada meeldib küll.”
„Kellele siis kirju ei meeldiks saada,” naeratas kolonel.
„Kas
