psühholoogilised piruetid ei meeldinud. Ta eelistas olla see, kes ta oli. Karl pühkis laubalt higi. See, kes ta oli. Ta läks kohtuma talle üleantud allikaga, kelle pseudonüüm oli Midas. On vast nimi pandud, mõtles Karl. Tal endal oli kaks allikat. Ühe varjunimi oli Päss ja teisel Juss. Nii oli lihtsam. Ja praktilisem. Sõidad näiteks bussis ja räägid telefoni: „Marcus Aurelius tahab kokku saada.” Igaüks saab aru, et midagi kahtlast on teoksil.
Loodetavasti ei ole mingi lobamokk, mõtles Karl. Suure jutuga allikad käisid talle närvidele. Sellised, kes veel pärast hüvastijättu su varrukast haarasid ja sosistasid: oota, ära mine, mul tuli veel midagi olulist meelde. Enamasti oli info, mis neile meelde tuli, täielik jama. Sellises olukorras oli Karlil oma nõks. Ta hakkas isiklikest probleemidest rääkima: tead, ma joon vist ikka liiga palju; või siis: naine on mulle võõraks jäänud. Allikas tegi selle peale varsti minekut. Naist Karlil muidugi ei olnud. Kuidas sa ikka võtad võõra inimese majja, tavatses ta kolleegidele öelda, hakkab veel vargile. Joomise kallal oleks võinud veidi urgitseda, aga seni ei olnud tal sellega suuremaid jamasid olnud. Mis tähendas, et olukord oli kontrolli all. Sõltuvust ei ole, mõtles Karl. Kui tahan, jätan järele. Aga võib-olla ma ei taha.
Saalis kõrgusid klaaskastid, milles lõõmasid gaasileegid. Karl libistas pilgu üle asjade ja inimeste. Baarilett. Selle taga istuv valges särgis mees. Nägu ei ole peeglist näha, pudelid segavad. Kümmekond lauda. Inimestega viis. Kaks naist. Kaks meest. Mees ja naine. Üksik naine. Üksik mees. Valges särgis kogu pööras end ringi ja vaatas tema poole. Karl tundis, kuidas mees temas vastumeelsust äratab. Keemia, mis määrab kogu kaasuse, mõtles ta mornilt.
Ta astus leti juurde. „Oskate te öelda, kus siin saaks viiedollarilist Rootsi kroonideks vahetada?”
Allikas nimega Midas vaatas enda ette ja ei öelnud midagi. Karl tundis, kuidas kehas tekib altmineku tunne. Mis saab alguse kusagilt vöökohast ja ronib sealt aegamööda ülespoole.
Midas rüüpas midagi, mis oli sinine nagu antifriis. Tema silmadest võis järeldada, et tegu ei olnud esimese klaasitäiega. „Kuidas sind kutsuda?”
„Karliks.”
„Mind võid kutsuda, kuidas tahad.”
„Väga tore. Lähme õige tahapoole. Ajame juttu ja vaatame, mida teil pakkuda on. Muide, palju teil aega on?”
„Muide, palju sul raha kaasas on?”
„Piisavalt,” ütles Karl.
Ta hakkas astuma. Midas lonkis talle järele. Karl hindas tema kuju seinal rippuvast peeglist. Umbes viiekümneaastane, tumedad juuksed, esileulatuv lõug, sõjaväelase rüht, näib olevat heas vormis. Konkreetne lõuajoon oli hea märk. Tahtejõuetu lõuaga tüüpe tuli tähele panna. Varem või hiljem hakkasid nad kuludega petma. Mis ei tähenda, et teised ei hakanud. Nad istusid maha. Midas vaatas Karlile üleolevalt otsa. „Mis nüüd?” küsis ta käkrunud „Marlboro”– pakist sigaretti õngitsedes. Karl vaatas seda suitsupakki ja tundis, et ta on Stockholmist väsinud. Kõik need naeratused ja rootslaste tacktack’id. Talle meenus, kuidas ta koolist tulles raudteejaama puhvetist võileibu oli ostnud. Kaks tükki, vorstiga, oli ta kähvanud võidunud kitlis müüjannale. Too võttis klaasi alt võileivad, mähkis need pärgamentpaberisse ja viskas hooga letile. Kakskümmend kaheksa kopikat, haugatas ta siis vastu. Sest ei olnud temagi suu peale kukkunud.
„Kuula mind nüüd hästi, sõbrake,” ütles Karl. „Sa võtsid meiega ühendust ja tahtsid kaupa teha. Ja me oleme selleks valmis, kui asi on nii, nagu sa rääkisid. Aga mul ei ole mingit soovi siin Stockholmis sinuga lolli mängida. Nii et lao välja, mis sul kotis on, ja kui sul midagi pakkuda ei ole, siis käi kuradile. Said aru?”
Midas tõmbas sügava mahvi ja ajas silmad pungi, nagu valmistuks ta üle terve ruumi laiali plahvatama. „See on nüüd küll karm jutt,” ütles ta sigaretti tuhatoosi kustutades.
Järgmisel päeval keskuses nägi Karl koridori peal Vladi.
„Elagu töö,” tõstis Karl tervituseks käe.
„Elagu kuld,” vastas Vlad.
Karl jäi seisma. „Kuule, kas Midas oli see kuningas, kes alul kõik kullaks ja hiljem sitaks muutis?”
„Umbes nii,” noogutas Vlad.
„Ei tea, kas ta sitast kulda ka oskas teha?”
„Ei tea.”
Parem, kui ei oleks osanud, mõtles Karl.
„Midasega oli mingi lugu veel. Habemeajaja ja pillirookõrrega.”
„Alati on mingi lugu veel,” ütles Karl. „Ja sina pead kuulama.”
„Kuidas Stockholmi-mees oli?” uuris Vlad.
„Koostöövalmis,” vastas Karl.
Pariisi kohale hakkas laskuma novembrihämarus. L’École Militaire’i sissepääsu ees seisid kaks punaste käelintidega valvurit. „Konverentsile,” teatas Rein ja valvurid lasid ta läbi. Loeng pidi aset leidma Louis’– nimelises auditooriumis. Ukse ees sumises juba paras seltskond vanainimesi, kelle olekust võis järeldada, et tegu on endiste sõjaväelastega. Peale Reinu oli ruumis ainult kaks diplomaati, Ühendriikide konsulaartöötaja ja erariietes Vene mereväeatašee. Kohtusid ühel konverentsil venelane, ameeriklane ja eestlane, mõtles Rein. Ameeriklane ütles…
„Bruce Kremer,” ütles ameeriklane. „Me oleme vist juba kohtunud?”
„Oleme tõesti.” Rein hõõrus kipitavat silma. „Ma ei teadnudki, et konsulaarosakond sõjatööstusega tegeleb?”
„Eks igaüks tahab seksikast valdkonnast tükki lõigata,” vastas ameeriklane.
Reinule meenus karikatuur, millel sigaritega kapitalistid leivanugadega maakera tükeldasid. Ilmselt olid samuti seksikama tüki pärast väljas.
„Tohin ma teid korraks segada?” küsis mereväeatašee neile ligi astudes. „Täna õhtul on Vene kultuurikeskuses diplomaatide klubi kokkutulek. Astuge läbi.”
„Kus see teie keskus asub?” päris Rein.
„Kuueteistkümnendas,” ütles venelane. „Rue Boissier’l.”
Venelaste kulul võiks klaasi veini juua küll, mõtles Rein vaba kohta otsides. Kui ettekandega väga pikalt ei lähe. Kutsel oli kirjas, et loeng pidi algama „punktipealt kell seitse”. Kuigi Prantsusmaal ei alanud midagi punktipealt. Ainult töömehed viskasid täpselt kell viis haamri nurka, kui nad seda juba varem teinud ei olnud. Kärsituse ja solvumusega ei olnud siin midagi peale hakata.
Rein heitis pilgu kellale. Pool kaheksa. Nagu restoranis, mõtles Rein. Ettekandjat ei tule ega tule. Punktipealt kolmveerand kaheksa astus puldi taha kallist ülikonda kandev mees, kes oli endine peadirektor, endine kindral, maavägede ohvitseride seltsi liige ja veel palju muud.
Rein võttis välja konsul Sirle kingitud pastaka, mille peale oli kirjutatud „Pariisi surnukuur”, ja avas hõbedase ristiga kaunistatud kirjaploki.
„Lugupeetud suursaadikud ja kindralstaabi ohvitserid, mu daamid ja härrad,” alustas ettekandja üllatavalt noorusliku häälega. „Rahvuslikust kaitsetööstusest rääkides tuleb esmalt meelde tuletada kindral de Gaulle’i aegu, mil Prantsusmaa kaitsekulutused moodustasid” – ta pidas
