Valge kuningriik. Tiit Aleksejev
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Valge kuningriik - Tiit Aleksejev страница 4
„NATO-le lähenemine tähendas tagasilööki,” kõlas poodiumist. Selle lause võiks memole pealkirjaks panna, mõtles Rein. Oleks vähemalt hoogne algus. Kuigi kas üldse saab korraga kahes suunas liikuda? Võib-olla hoopis „Saksa-Prantsuse rakend kui Euroopa sõjatööstuse mootor”? Reinul ei läinud raportite kirjutamine kergelt. Kolleegid viskasid lihtsama teksti valmis poole tunniga. Reinul kulus selleks terve õhtu.
„Konkurents on relvatööstuses alati teretulnud,” lektor küünitas veeklaasi järele, „aga mitte rahvuslike tšempionide jaoks.” Ta jõi paar lonksu ja asetas klaasi puldile. „Paralleelselt eespooltooduga transformeerus natsionaalne kaitsetööstus transnatsionaalseks…”
Nagu ülikooliaastatel, mõtles Rein. Kursusetöö pealkirjas ei tohtinud esineda lihtsõnu nagu „kodu” või „piim”.
„…lisaks angloameerikalik põhimõte „koondu või haju”, mis samuti oma korrektuuri tegi. Positiivse külje pealt võib esile tuua…”
Rein tundis, kuidas ta silmad hakkasid kinni vajuma. Läbi udu kostis veel „Marconi”, „British-Aerospace” ja „Lockheed”, aga need võisid olla juba unerežiimile suunduva aju lühiühendused.
„Globaliseerumine ei peatu kaitsetööstuse ukse ees!” põrutas lektor ta korraks veel ärkvele. Rein üritas märkmeid teha, aga järgmisel hetkel langes ranne jõuetult rippu. Ta magas ja tema nina nuuskis rahutult nagu jõe äärde jooma laskunud tapiiril. Jõgi voogas laisalt ja pööras päikese sillerdades käänu taha. Rein tundis vastupandamatut soovi vette viskuda. Huvitav, kas ülikonnaga ujumine on saatkonnatöötajale kohane, jõudis ta mõelda, ja siis lõhestas kuulipildujavalang: trahhtrahh-trahh-tararahh. Rein võpatas end ärkvele ja piilus unesegaselt ringi. Loeng oli läbi saanud ja kuulajad olid kõik korraga püsti tõusnud. Plasttoolide põhjad, mis vastu seljatugesid laksasid, seda tärinat tegidki. Rein ajas end jalule ja tammus koos teistega väljapääsu poole.
Vene kultuurikeskuse hoov oli täis 115 CD numbrimärgiga autosid. Hoone ise oli tüüpiline brežnevismiajastu sünnitis. Fuajeesse oli üles riputatud fotonäitus Kiži saare puukirikutest ja kunstibutiigist oli võimalik osta slaavi kitši.
Trepil tervitas Reinu Vene saatkonna konsulaarsektsiooni teine sekretär Jevgeni Ledokolin. Tema kõrval seisis umbes neljakümne viie aastane liivakarva juustega mees, kellel oli seljas musta värvi hästiistuv surnumatjaülikond.
„Tere tulemast, härra Mets,” ütles Ledokolin. „Tore, et leidsite aega läbi astuda. Saage tuttavaks, Aleksei Leonov, esimene sekretär poliitikaküsimustes.”
Rein surus mõlemal kätt ja astus edasi. Saalis viibis umbes kümmekond saatkonnatöötajat, mõned neist abikaasadega. Rein tervitas klubi eestseisusesse kuuluvat Ameerika saatkonna teist sekretäri ja Argentiina saatkonna number kolme. Keegi pani talle käe õlale. See oli Soome saatkonna number neli. „Vaata, millise laua moskoviidid meile katnud on, ainuüksi viina on kolme sorti. Kas proovime?”
Nad siirdusid baarilaua juurde ja lasid endale joogid segada. Eestpoolt oli kuulda Ledokolini tervituskõnet: „Head kolleegid! Rõõm teid näha. Tundke ennast hästi, tutvuge vene kokakunsti ja kultuuri saavutustega. Ilusat õhtut!”
„Üks sisukamaid sõnavõtte, mida ma viimasel ajal kuulnud olen,” ütles soomlane tunnustavalt. „Eriti pärast siseministri eilset esinemist.”
„Kuidas „Mercedes” sõidab?” uuris Rein. Number neli oli hiljuti endale uue auto soetanud. Soomlase nägu tõmbus naerule. „Ära parem küsi.”
„Kui hästi sa tehnikat tunned? Ütle, kas rakend saab olla mootoriks?”
Number neli vaatas talle segaduses otsa.
„Ilmselt ei saa,” pomises Rein. Ta õngitses jahutusnõust jäätüki ja suundus tualeti poole. Seal üritas ta kipitavat silma jaheda kuubikuga rahustada. Sel ei olnud erilist mõju.
Saali naastes märkas ta sihvakat Sri-Lanka saatkonna pressiatašeed. Rein noogutas talle tervituseks ja tõmmu tüdruk naeratas vastu. Mõne hetke pärast astus pressiatašee tema juurde.
„Tohin ma teilt midagi isiklikku küsida?” päris ta sotto voce. „Kas Eestis juuakse palju viina?”
„Vist küll,” ütles Rein, „see tähendab, vist mitte.”
„Väga kahju. Mulle meeldivad kohutavalt viinakokteilid. Eriti Bloody Mary. Aga ma ei julge saatkonnas sellest kellelegi rääkida. Mõeldakse veel, et olen joodik.”
„Kokteilid on osa tööst,” märkis Rein. „Millest need segatud on, see on diplomaadi eraasi.”
„Saadik kavatseb mind nädala pärast Kopenhaagenisse UNESCO seminarile lähetada,” jätkas srilankalanna. „Keset talve!”
„Kopenhaagen on ilus linn. Arenenud viinakultuuriga.”
„Te lohutate mind,” ütles pressiatašee ja andis lahkumiseks tõmmut käekest suruda.
„Arendate Eesti-Sri-Lanka suhteid, härra Mets?” küsis Reinu kõrvale ilmunud Ledokolin. „Vaadake ette, Ida, see on peen asi.”
Rein ei osanud selle peale midagi kosta.
„Miks te mulle silma teete?” uuris Ledokolin.
„Teile ainult tundus nii,” ütles Rein.
„Võib-olla tõesti,” nõustus Ledokolin. „Kas te veinimessil olete juba käinud?”
„Ma ei orienteeru veinides eriti hästi. Teadmisi jääb väheks.”
„Pole seal mingeid teadmisi vaja, vala ja joo,” teatas Ledokolin ja kummutas oma sõnade kinnituseks viskiklaasi.
Nad olid kuidagi iseenesest vene keele peale üle läinud.
„See on meeldiv, härra Mets, et te Puškini keeles suhtlemist pahaks ei pane. Baltide seas päris harvaesinev suhtumine.”
„Vaevalt küll,” ütles Rein. „Te olete valede inimestega rääkinud.”
„Võimalik,” nõustus Ledokolin. „Selline see amet juba on. Mu esimene lähetus oli Ukrainas. Töötasin konsulaarsektsioonis. Mõned lääneukrainlased olid väga rahvuslikult meelestatud. Tulid teinekord meie juurde dokumente vormistama, vene keeles rääkida ei tahtnud, ühtegi teist keelt ei osanud. Päris tsirkus kohe.”
„Kurb küll, kui keel süüdlaseks tehakse.”
„Väga kurb. Aga teie vene keel on suurepärane.”
„Võib-olla kunagi oli.”
„Ei maksa end alahinnata, härra Mets,” märkis Ledokolin ja valas Reinu klaasi täis.
Neile lähenes triibulist ülikonda kandev sõbraliku näo ja kurbade silmadega mees.
„Dick Frost,” esitles ta end, „Ühendriikide saatkond, regionaalsuhted”
„Jevgeni Ledokolin, Vene saatkond, konsulaarsektsioon. Millega te tegelete?”
„Ühendriikide-Prantsuse