et Bulle mõistis, et see mõte pole talle väga meeltmööda.
„Ma olen anti-puuksupulbrit ennegi proovinud,” kiirustas Bulle lisama.
„So-soo? Kuskohas?”
„Prahas.”
„Või nii. Kas katse läks õnneks?”
„Jah. Aga ma puuksutasin.”
„Väga hea.”
„Misasi?”
„Et sa puuksutasid. Et puuksutamise VASTU pole veel midagi välja mõeldud.” Ta andis Bullele lusika. „Palun, lase käia.”
Bulle võttis lusikatäie ja neelas selle alla.
„Niisiis?” päris professor.
„Oota natuke,” pomises Bulle, suu pulbrit täis. „Küll see on alles kuiv kraam.”
„Proovi seda,” ütles professor ja andis Bullele ühe pudeli.
Poiss pani pudeli suule ja loputas pulbri alla.
„Oi, see on ju väga hea,” ütles ta ja otsis asjatult pudelilt silti. „Mis see on?”
„Doktor Proktori pirnilimonaad,” vastas professor. „Enamjaolt vesi ja suhkur, lisaks tibake koirohtu, elevanditeolima ja süsihappegaasi… Kas midagi on halvasti?”
Professor vaatas murelikult Bulle poole, keda oli korraga tabanud meeletu köhahoog.
„Ei ole,” vastas Bulle, silmad vett täis. „Ma lihtsalt arvasin, et elevanditeolima pole…”
Kõmm!
Bulle vaatas ehmunult üles. Pauk polnud küll nii vali kui esimene, aga talle tundus, nagu oleks keegi teda püksitagumikust napsanud. Pealegi oli keldriuks lahti lennanud.
„Oh ei!” ütles doktor Proktor ja peitis näo kätesse.
„Mis see oli?” küsis Bulle.
„Sa puuksutasid!” hüüatas professor kähedal häälel.
„Kas see oli puuks?” sosistas Bulle. „Sel juhul oli tegemist kõige valjema puuksuga, mida ma kunagi olen kuulnud.”
„See on pirnilimonaadist,” vastas professor. „Ma oleksin pidanud taipama, et segu võib olla plahvatusohtlik.”
Bulle võttis uue lusikatäie, kuid professor peatas teda.
„Anna andeks, aga see pole laste jaoks.”
„Muidugi on,” ütles Bulle. „Kõigile lastele meeldib puuksutada.”
„Jama jutt,” lausus doktor Proktor. „Puuks haiseb jubedalt.”
„Jah, aga need puuksud ei haise ju,” ütles Bulle. „Nuusuta.”
Professor tõmbas valjult ninaga õhku. „Mhm,” tõdes ta. „Huvitav.”
„Kas sa tead, milleks seda leiutist saab kasutada?” küsis Bulle.
„Ei,” vastas doktor Proktor, sest ta tõepoolest ei näinud leiutises midagi otstarbekat. „Kas sina siis tead?”
„Jah,” ütles Bulle. Ta pani käed risti rinnale ja vaatas üles doktor Protorile otsa. „Tean küll.”
Ja nii saigi alguse tulevane Doktor Proktori Puuksupulber.
Aga nüüd on kell peaaegu kaheksa ning Bulle ema seisab trepil ja hüüab, et poiss peab kiirustama, täna on tal ju esimene päev uues koolis. Sellest tulebki järgmises peatükis lähemalt juttu.
Peatükk 4
Uus poiss proua Strobe klassis
Klassiruumi akende taga sädistasid linnud ja paistis päike, sees valitses aga haudvaikus. Proua Strobe nihutas prillid veelgi kaugemale oma hämmastavalt pika nina otsale ning silmitses uut poissi.
„Nii et sina oled siis Bulle?” ütles ta kähedal häälel aeglaselt.
„Jah, ja mida me võiksime selle peale öelda?” vastas Bulle.
Mõned naersid, aga kui proua Strobe lajatas peopesaga oma kurikuulsa plaksu vastu kateedrit, jäid kõik silmapilkselt uuesti vait.
„Kas sa oleksid nii kena ja sätiksid end korralikult istuma, Bulle!” Õpetajanna hääl kähises. „Sind on kirjutuslaua tagant vaevu paista.”
„Vabandage, proua Strobe,” vastas Bulle. „Aga ma istun täiesti sirgelt. Asi on nimelt selles, nagu näete, et ma olengi nii pisike.”
Nüüd naersid klassikaaslased veelgi valjemini.
„Vaikust!” käratas proua Strobe. Ta lükkas prillid veelgi kaugemale ninaotsale, seda võis ta vabalt teha, sest ninal oli veel jupp ruumi jäänud. „Kuna sa oled meie hulgas uus, siis ehk tutvustaksid end, härra Bulle?”
Bulle vaatas enda ümber ringi. „Uus?” ütles ta. „Mina ei ole uus. Minu meelest olete teie kõik uued. Välja arvatud Lise, teda ma eile juba kohtasin.”
Kõik pilgud pöördusid Lise poole, kes oleks parema meelega maa alla vajunud.
„Pealegi olen ma kümneaastane,” ütles Bulle. „Nii et oleksin ma näiteks üks kingapaar, poleks ma üldse mitte uus, vaid igivana. Vanaisal oli koer, kes saadeti kümneaastaselt vanadekodusse.”
Proua Strobe ei teinudki katset järgnenud umbusklikku naeru vaigistada, vaid silmitses mõtlikult Bullet, kuni lagin vaibus.
„Aitab nüüd vembutamisest, härra Bulle,” lausus õpetajanna ja tema kitsastele huultele ilmus peenike naeratus. „Arvestades sinu tagasihoidlikku kasvu panen ma ette, et sa seisad rääkimise ajaks laua peale püsti.”
Proua üllatuseks ei lasknud Bulle end kaks korda paluda, vaid hüppas lauale ning kohendas püksid trakside abil üles.
„Ma elan Kanonveieni tänaval koos ema ja õega. Me oleme elanud kõigis Norra maakondades, lisaks veel mõnes maakonnas, mis enam ei asugi Norras. See tähendab, et jääajal olid need küll Norras, siis hakkas jää aga sulama ja suured maatükid triivisid merele. Üht suuremat neist tuntakse nüüd Ameerikana, seal ei oska aga keegi aimatagi, et nad elavad jääpangal, mis tegelikult on Norra maakond.”
„Härra Bulle,” katkestas teda proua Strobe.
„Ainult kõige olulisem, palun.”
„Kõige olulisem,” jätkas Bulle, „on mängida trompetit 17. mai rongkäigus. Sest mängida trompetit on kui suudelda naist keset suud. Kas keegi ütleks mulle, kust võiks leida lähima puhkpilliorkestri?”
Terve klass istus aga ammuli sui ja põrnitses Bullet.
„Ah soo, üks asi läks mul äärepealt meelest,” ütles Bulle. „Eile olin ma
