pärastlõuna valgus tungis kitsaste kiirtena puude vahelt läbi. Otsekui mingid taevased prožektorid tekitasid need valgusaktsente: sammaldunud kivile, uljale kaljuvormile või seenegrupile. Vaid värskelt laotud palgivirn teeservas osutas sellele, et mitte ainult rebased ja jänesed, vaid ka luust ja lihast inimesed soovisid siin üksteisele head ööd. Estelle nägu vajus üha pikemaks. Polnud mõtet loota, et siin leidub mõni turismi-highlight. Siin polnud isegi mitte tänavavalgusteid, rääkimata kioskist, kus oleks saanud lisaks Frangimaa vorstikestele, jäätisele ja jookidele varustada end postkaartidega. Nii nagu kunagi Hansukest ja Gretekest, viis maantee neid aina sügavamale metsa. Jahe samblalõhnaline õhk tungis autosse. Ühel räsitud puutüvel manitses vildakas kunstroosidega puurist ettevaatusele.
„Ma olen juba hulk aega veendunud, et sõitsin valesti,” märkis Caroline.
„Parkimisplats,” hõikas Eva.
Pooleldi varisenud müüri ees seisis paar autot. Tagapool kerkis järsult taeva poole otse kaljusse ehitatud võimas linnusekompleks.
„Veel on võimalik ümber mõelda,” ütles Eva kõhklevalt.
„Kehaline väljakutse just annab meie reisile õige vürtsi,” teatas Judith innukalt ja hüppas esimesena autost välja.
Parkimisplatsi tagant viis kitsas tee läbi kunagise vallikraavi. Paremale jäi aas, vasakul laius köögiviljaaed koos kasvuhoonega. Kabatšokkide ja baklažaanide vahelt tormasid nende poole kaks rahutut koduparti, kael sirgu aetud, ühteaegu vastuvõtukomando ja valvemeeskond. Nende üdini tungiv erutatud prääksumine andis linnuseasukatele uutest tulijatest teada.
Tegeliku sissepääsu linnusesse moodustas allalastava sõjaka raudvõrega värav. Teravad puupalgid ja jäme kett, mis võret paigal hoidsid, olid märgid võitlusvõimest ja separaatsest elust. Võõraste südamliku küllakutsumisena see igatahes välja ei paistnud. Tahtmatult mõtlesid teisipäevanaised piinakambritele, rõsketele maa-alustele vangikongidele ja surnute hingedele, mis südaöisel tunnil ärkavad. Uhkel väravakaarel oli rauast plaat kirjaga.
„Seal seisab midagi palmidest ja pulbritest,” arvas Estelle.
„Palma non sine pulvere,” luges Eva ette.
„Võit ei tule pingutuseta,” tõlkis Caroline.
„Mina mõtlesin, et paastumine on midagi passiivset,” torises Estelle.
Judith teadis paremini: „Sa ei kavatse ju ometi lihaseid kaotada, vaid ainult rasva.”
Järsk ebamugav tee linnusesse kujutas endast nende treeningu avalööki. Linnuse viiludelt, väravatelt ja tornikestelt vahtisid neid struumahaigete punnsilmadega moondunud kivilõustad. Keel suust välja aetud, pilkasid nad külastajaid, kes ebatasasel maal oma pagasit edasi vinnasid.
„Laku ise,” tervitas Estelle paljast kivitagumikku, mis end tema poole upitas.
„Need on kadeduse kimäärid. Nad peavad kurjad jõud eemale peletama,” selgitas Caroline Kõiketeadja. Ilmselt oli ta juba linnuse ajaloo pähe õppinud. Järsu mäkketõusu lõpus avanes vaatele kitsas sisehoov koos keskse torni ja kaevuga, mida linnus kolmest küljest piiras. Septembripäike kopeeris müüri sakmed kivisillutisele. Eri sajanditest pärit ehitised jutustasid linnuse vaheldusrikkast möödanikust. Mitte kuskil jälgegi elust. Ainult ragisev hääl nelja kohvri poolt, mis hüplesid mööda munakivisillutist.
„Ma vaatan, kas leian kellegi,” otsustas Eva kärmelt ja suunas sõbrannad kaevu juurde paigutatud pinkidele ootama.
Ta ei tahtnud ühtki pealtnägijat oma esimesele kohtumisele Leonard Falkiga. Suure värava poolt kostis erutatud hääli. Või olid need manitsused tema oma sisimast?
„Oled sa ikka päris kindel?”
„Kes teab, mis sind ootab, kui sa seda suskima hakkad.”
„Need võivad agressiivseks muutuda. Ei või liiga lähedale minna. See võib olla ohtlik.”
„Jäta see. Sa ei suuda üleüldse hinnata, mis sulle kaela sajab.”
Eva liikus ettevaatlikult sissepääsu poole. Ta püüdis mitte mingit müra tekitada. Värav avanes linnuse majapidamisruumi. Laudadest vahesein eraldas eeskoda seadmete panipaigast. Laudade vahelt nägi Eva stseeni, mis meenutas maffiafilme, mida tema vanem poeg nii armastas. David oleks olnud vaimustuses. Poolhämaras mässasid kaks meest kleeplindiga mingi kägaras kogu ümber. Nad tõmbasid sellele kilet ümber, justkui tahtnuks moodustada käepärase pakendi, mille võiks pimeduse katte all jõkke uputada.
„Sinu ema on ekstsentrik ja väga väsitav. Kuid oletatavasti on tal hea põhjus, miks ta tänaseni vaikib,” oli Frido talle öelnud. Miks polnud ta oma meest kuulanud? Kuhu oli ta nüüd sattunud? Mis nendel meestel plaanis oli? Eva oli liiga naiivselt asunud teostama plaani „Isa otsingud”. Kes garanteerib, et on õnn oma isa tundma õppida? Võib-olla oli tegemist olnud põgusa armulooga, tähtsusetu kirega, mis esimestele koidukiirtele vastu ei pidanud? Mis siis, kui seks ei olnud vabatahtlik? Kes keeras inimesi kilesse, oli kõigeks võimeline. Veel enne, kui Eva sai põgenemisteele asuda, pani keegi talle selja tagant käe õlale. Eva tardus. Ta hing jäi kinni. Liiga hilja.
„Te kuulute kindlasti Kölni truppi,” ütles hääl selja tagant. Eva pöördus ettevaatlikult. Ta oli valmis vaatama püstolisuhu, kasvõi ainult kinnitusena sellest, et ta on tõesti liiga palju maffiafilme vaadanud.
„Leonard Falk,” tutvustas mees end ja sirutas talle sõbralikult käe. „Tere tulemast Achenkirchi linnusesse!”
Mafiooso moodi ta välja ei näinud. Ka võimaliku isa moodi mitte. Eva oli olnud paljukski valmis. Kohtuma põdura vana mehega, väriseva hääle ja augulise mäluga taadiga, valgepäise raugaga, kes kõige meelsamini jutustas Teisest maailmasõjast. See mees ei sobinud kindlasti mitte pildiga, mille ta oli endamisi oma sigitajast loonud. Mees paistis olevat sportlikus vormis, peaaegu askeetlik. Moodne siilipeaga munk. Hall kootud jakk, hall särk ja teksased asendasid musta rüüd. Paljaste jalgade otsas olid pehmed nahkkingad. Käes oli tal eksitaval kombel viimasest sõjast pärit gaasimask. Eva põrnitses meest, otsekui seisaks ta ees linnuse kummitus isiklikult.
„Teie olete Leonard Falk?” suutis Eva siiski kuuldavale tuua.
„Raudrüüs ja hellebardidega rüütlid, pea kaenla all, valvavad meil ainult öösiti. Päevasel ajal peate minuga leppima.”
Falki nooruslik olek eksitas Evat. Kui vana see mees on? Estelle vanune? Vanem?
„Ma andsin teie sõbrannadele toavõtmed kätte. Oletan, et tahate end enne programmi algust värskendada. Kui teil just pole herilasepesade eemaldamisega rohkem kogemusi kui meie kokal. Oleme tänulikud iga nõuande eest.”
Sissepakitud mõrvaohver ajas end jalule. Suurte kõrvadega tedretähniline mees mõjus vägagi elusalt. Tal oli üll valge kilekombinesoon, mille avaused olid hoolikalt kleeplindiga tihendatud. Oma sportliku kogu poolest sobinuks ta pigem lohetapjaks kui herilasekütiks. Falk ulatas talle gaasimaski.
„Me kutsume sellisel juhul tuletõrje,” kraaksatas Eva.
„Nemad ajavad parasjagu peotelki püsti,” seletas Falk. „Niikaua kui nad seal mässavad, on herilased meil külalised laiali peletanud.”
Kokk tõmbas endale näokaitse pähe. „Kuidas ma välja näen?” kostis ta hääl gaasimaski alt tuhmilt.
„Justkui
