kuuekümne olema? Ei iial,” imestas Eva. Ta tiris oma kohvrit mööda kulunud keerdtreppi, mis viis üles kolmandale korrusele naiste eluruumi. Teisipäevanaised olid paigutatud linnuse sellesse ossa, mis varem oli mõeldud rüütlitele ja peentele daamidele. Oma toad olid nad broneerinud juba paastule registreerides. Estelle oli valinud luksusliku ühese toa kingsize-voodiga ja strateegiliselt soodsa vaatega sisehoovi, Judith ja Eva romantilise Napoleoni sviidi vahitornis. Caroline, kes tahtis Kikiga tuba jagada, oli hinnakirja silmates otsustanud spontaanselt kõige lihtsama kategooria kahese toa kasuks. Talle polnud tähtis ei romantika ega luksus, vaid ainult see, et siinviibimine krooniliselt rahahädas Kikile üle jõu ei käiks. Ta teadis, et Kiki oli juba mitu kuud kokku hoidnud, et mitte mingil juhul taas sõbrannade annetustest sõltuda.
Kuid enne, kui nad said oma rüütlikambrites aklimatiseeruda, tuli kotid ja kohvrid kitsast trepist üles tarida ja arutada küsimust, kui vana Falk õieti on.
„Ta on kuuekümne kahene,” teadis Judith.
Eva oli jahmunud.
„Fuajees ripub pilt kirjaga: 2009. Leonard Falkile 60. sünnipäevaks.”
Kuuekümne kahene, vasardas Eva peas. Kuuekümne kahene. See tähendas, et mees oli tema eostamise hetkel täpselt sama noor kui Regine. Kuusteist! Kas see oli vastus küsimusele, miks olid ta vanemad lahku läinud? Kas tema oli varase teismeliste armastuse tagajärg? Kuusteist! Mitte oluliselt vanem tema pojast Davidist. Tollel oli motokas, uhiuus nutitelefon ja tüdruksõber. Just selles järjekorras. Kuidas peaks kuueteistaastane perekonna eest hoolitsema? Eva võttis nõuks kontrollida kriitiliselt oma vanima lapse teadlikkuse taset. Sellistest peresuhetest nagu all külas tahtis ta ennast säästa.
Klaasiga kaetud laskeavad pool meetrit paksu kivimüüri sees lasid heita pilgu sisehoovi. Falk sammus herilaseküttide meeskonna peana kohviku suunas. Käes kandis ta disainitud taparelva – tolmuimejat.
„Kuuekümne kahene,” kordas Estelle, kes oli end Eva kõrvale pressinud. „Mul on kama, mida ta pruugib. Ma tahan sedasama.”
„Ta ei pruugi midagi,” seletas Judith juba innuka loobumise eestkõnelejana. „Korrapärane paastumine on happy aging’i parim alus.”
„Happy aging,” turtsatas Estelle. „Kõlab justkui vegetaarne seks.”
„Kust sa sellise mõttetuse võtsid?” küsis Caroline. Judithil oli ületamatu oskus mitte ainult osta eneseabiraamatuid, vaid nendesse ka tingimusteta uskuda. Teisipäevanaised olid rõõmsad, et olid suutnud üle elada perioodi, mil Judith kõvasti juurdles, kas number kolmel on punane või sinine aura.
„Sa pead tunnistama omaenese lagunemisprotsessi,” soovitas Judith. „Vananemine on out. Vital aging on in. Pärast nädalast paastumist sa mitte ainult et tunned end kümme aastat nooremana, ka sinu nahk näeb sedamoodi välja,” kuulutas ta sõbrannale.
„See pole Lourdes,” vastas Caroline. „Siin ei sünni imesid.”
„Mina leian, et see kõlab veenvalt,” teatas Estelle, „mina olen valmis uskuma kõike, mis tõotab mulle igavest noorust.”
Arvatavasti oleksid nad edasi vaielnud, kui sel hetkel poleks helinate kakofoonia nende diskussioonile järsu lõpu teinud. Neli telefoni andsid üheaegselt teada SMS-i saabumisest. Tempo mahavõtmisest ei saanud juttugi olla. Otsekui olnuks kaalul elu või surm, hakkasid neli sõbrannat oma mobiili otsima. Caroline leidis oma telefoni üheainsa käeliigutusega.
„SMS Kikilt,” teadustas ta. „Ta ei jõua enam täna siia.”
Kolmeteistkümnes peatükk
Pole aimugi, kui kaua see siin kestab, tippis Kiki ühe käega. Teise käega hoidis ta Gretat, kes ägedalt lutti lutsutades põrnitses valget pilve, mis väreles ta silme ees. Roomas võisid valged pilved olla hea märk, Baieri maastiku kohal lausa kohustuslikud. Kui aga auru tulvas mootorikaane alt, ei tõotanud see midagi head. Eelkõige siis, kui tegemist oli omaenda autoga, mis oli just puhkusereisiks asju täis pakitud. Plaanis oli, et Max ja Greta magavad Metsikus Pardis. Nii saanuks Kiki paastuprogrammist osa võtta ja vabadel hetkedel oma peret näha.
„See ei saa olla midagi kapitaalset,” keeldus Max ilmselget tunnistamast. „Auto pole veel iial jamanud.”
Maxi gümnaasiumi lõpetamise kingitusel – juba toona pruugitud autol – olid paremad ajad silmanähtavalt seljataga.
„Silindripea tihend,” kuulutas Zekeriya butiigist. Tavaliselt müüs mees pruut- ja peokleite, mis muutsid iga naise pastelltoonis beseekoogiks. Asjatundmatus ei seganud teda sugugi oma kindlat arvamust avaldamast. „Selle mudeli puhul on alati asi silindripea tihendis.”
„Kakskümmend viis eurot, et asi on starteris,” väitis kellegi falsett vastu. Pakkumise tegi kuldse kaelaketiga Miro, tänavanurgal asuva kihlveokontori omanik; laupäeviti kogunesid tema juurde sõbralikult serblased, horvaadid, bosnialased ja sloveenid, et vedada kihla jalgpallimatši tulemuste peale.
„Eigelstein pole sobiv ümbruskond noorele perele,” olid Kiki mehevanemad meelde tuletanud, kui ta kolis Maxiga kurikuulsasse kvartalisse Kölni peavaksali taga. Tõepoolest, mitte ainult see kvartal, vaid ka uus korter nõudis harjumist. Vannituba kohvipruunide kahhelkividega ja kergete hallituserantidega oli 70-ndate aastate originaal, dušš kõlvanuks muuseumisse. Kooruv krohv paljastas pilgule vähemasti nelja eelmise üürniku seinakatte. Kiki nägi ainult odavat üüri ja võimalusi sisekujunduseks, mida korter pakkus. Eigelsteinis oli oma võlu. Ja eriline ühtehoidmine. Vahepeal oli auto ümber kogunenud terve parv asjatundlikke abilisi. Üksmeelsed oldi vaid ühes: „Sellega te edasi ei sõida.”
„Ja mis selline silindripea tihend maksab?” päris Kiki.
„Materjal – kolmsada,” oletas Zekeriya. „Ja siis töötunnid. Ülemine mootoriplokk tuleb ära võtta, jahutusvedelik välja lasta, uued hammasrihmad ja nukkvõllid …”
Kiki ei kuulanud enam oma türklasest naabrit. Just praegu haihtus siin õhku tema puhkus Altmühltalis. Mitu kuud oli Kiki raha kõrvale pannud. Küll sentide kaupa, vahel paar eurot, teinekord kümneka. Esimest korda oleks Kiki saanud teisipäevanaiste iga-aastasel väljasõidul osaleda ilma Estelle laenust sõltumata.
„Kes teab, milleks see hea on,” lohutas Kiki iseennast.
Vahel oli vaja taluda tagasilööki, et jõuda kuhugi kõrgemale. Portselani leiutajad olid tegelikult äpardunud alkeemikud, post-it-märkmepaberite isa pidi valmistama superliimi, teflon oli mõeldud külmkappidesse jahutusvahendiks, Viagra südameravimiks. Sony firmast sai alles siis midagi, kui seal oldi kõigepealt riisikeetjatega käpuli käidud. Isegi Steve Jobs oli enne pühakuks kuulutamist korra Apple’ist sule sappa saanud.
„Arvatavasti kohtun ma homme Kölnis rikka investoriga,” naljatles Kiki, kuigi endal oli nutt kurgus.
„Me sõidame rongiga,” otsustas Max.
Vastamise asemel avas Kiki pagasiruumi luugi: kolm kohvrit, piimapulber, pudelid, lutid, mänguasjad, Babyfon, klaasikesed, lusikad, soojendustaldrikud, mähkmed, vahetusriided kaheksaks päevaks. Kiki oli valmistunud talve tulekuks, troopiliseks kuumuseks ja näljahädaks.
„Sina sõidad rongiga,” otsustas Max. „Mina tulen koos Gretaga järele, niipea kui auto leian. Küll ma hakkama saan.”
Kiki saatis taeva poole lühikese tungiva palve. Ta lootis, et prototüübid on piisavalt head selleks, et ta saaks uue, paremini tasustatud töö. Ja et saaks ka rongile,
