paistis tema näost, et see mõte hakkas talle iga minutiga vähem meeldima. „Ema räägib alati, et ta mõtleb, kuidas sul läheb.”
„Kuidas tal endal läheb?” küsis Monty, kuigi ega teda eriti ei huvitanud, kuidas sellel naisel läheb. Kuigi Bridget oli Montyt alati „onuks” kutsunud, oli ta tegelikult tema nõbu tütar, kas üks või kaks põlvkonda noorem, sellest polnud Monty iial aru saanud. Vere poolest oli ta igal juhul Bickerstaffe, ja paistis, et see pani teda arvama, et ta võib ennast Monty ellu segada.
„Sinu ema,” ütles Monty uriseval häälele Tansyle, „pole kunagi suutnud iseendagi elu korras hoida, aga minu elu korraldamisest pole ta sellegipoolest loobunud. Ma olen püüdnud tema vastu karm olla”, lisas ta süngelt, „aga tema ei jäta.”
Tansy irvitas.
„Sa paistad olevat tore tüdruk,” ütles Monty talle pahuralt. „Aga ära lõpeta nagu su ema, muud midagi.”
„Emps abiellub jälle,” ütles Tansy vastuseks Monty algsele küsimusele.
„Mitmendat korda?” küsis Monty.
„Neljandat,” vastas Tansy.
„See naine peaks laskma oma mõistust kontrollida,” pomises Monty. „Saad aru, mida ma silmas pean? Praeguseks peab ta kindlasti olema aru saanud, et ei kõlba enam abiellumiseks.” Monty vakatas ja poetas. „Mina ka ei kõlvanud. See on meil vist veres.”
Visiidi lõpptulemus oli, et Tansy tõstis kisa selle üle, et keegi ei saa kunagi Montyt kätte. Monty kahtlustas, et Bridget on võtnud kasutusele uue taktika ja saadab tüdruku temaga kohtuma. Aga et Tansyle meele järgi olla ja kuna tal oli kahju, et polnud teda südamlikumalt tervitanud, oli Monty Tansy jutu tookord ära kuulanud.
Lõpuks oli Tansy ta selles vanas kohutavas autologus linna sõidutanud. Nad olid läinud ühte poodi, kus kõik kohad olid täis neid mobiiltelefone ja Tansy oli seal müüjaga kõik läbi rääkinud. Ei, tema onu ei taha oma telefoniga pildistada ega meile saata. Ta tahtis midagi väga lihtsat, millega saaks rääkida. Ja nii nad siis – Monty andis raha ja Tansy pidas läbirääkimisi – olid ostnud ühe mobiiltelefoni ja mingi vidina, mille nimi oli laadija. Montylt oli võetud veel kakskümmend viis naela ja selgitatud, et see on ettemaksuga telefon ja nüüd on tal see raha arvel. Monty polnud telefoni peaaegu üldse kasutanud. See seisis laadijasse torgatuna köögis puhveti peal. Aeg-ajalt võttis ta selle jalutuskäigule kaasa, pani linna minnes taskusse, aga täna mitte.
Monty pöördus tagasi kööki, lükkas mobiiltelefoni ümbritseva vastamata kirjade hunniku põrandale, ja valis hädaabinumbri. Ta palus kutsuda politsei.
„Olge kena, saatke paar oma selli siia, eks?” palus ta viisakalt. „Mu diivanil lebab surnud mees.”
Politseist küsiti tema nime ja aadressi, ja pärast pausi, mille ajal ta kuulis taustal mingeid hääli, küsis kõne vastu võtnud naine temalt, kas ta on selles ikka kindel.
„Üsna kindel,” ütles Monty nii viisakalt kui suutis, pidades seda väga rumalaks küsimuseks. „Ta ei hinga.”
„Äkki teil on keegi seal südamerabanduse saanud? Võib-olla te vajate kiirabi … „ alustas naine.
„Ei, ei vaja!” Montyl hakkas sellest naisest kõrini saama. Ametnikud olid kõikjal ühesugused. Nad ei kuulanud kunagi, mida sa neile rääkisid. „Saatke paar oma meest siia või saatke matusetalitaja oma masinaga. Valige ise.”
Naine ütles, et keegi helistab Montyle niipea kui võimalik, aga et täna on kiire päev.
„Minul on kiire päev,” nähvas Monty. „Ja lisaks neetult ebameeldiv. Kuulge, mulle ei meeldi eriti, et ta mul majas on, nii et tehke midagi, eks?”
Monty poetas mobiiltelefoni taskusse ja pärast hetkelist kõhklust võttis oma käes olevast viskiklaasist suure sõõmu ning läks, külg ees, tagasi elutuppa, et vaadata, kuidas tema külalisega on.
„Nad tulevad sulle varsti järele,” teatas ta tollele, kes ta siis ka polnud.
Mõistagi ei lootnud Monty mingit vastust saada. Ta lihtsalt tahtis kuulda inimese häält, kas või iseenda oma. Aga ta sai vastuse, sest just samal hetkel surnud mees haigutas ja tegi silmad lahti.
teine peatükk
See vapustas Montyt sel määral, et tal kukkus viskiklaas käest maha. Õhk täitus magusast lõhnast, kui klaasi sisu plekilisele vaibale voolas. Mehe haigutust saatis naksuv heli, mis tuli tema lõuast, ja kui tundus, et tema suu rohkem enam avaneda ei saa, haigutus tardus. Tema pungis silmad ei näinud mitte midagi ja pilk oli klaasjas nagu surnul.
„Mis ma siis nüüd peale hakkan?” pomises Monty. „See vend jäigastub, surnukangestus on vist juba alanud. Kuhu need neetud võmmid siis jäävad?”
Arvatavasti oli ta suutnud toda naist telefonis veenda, et tal on tõsi taga, sest üsna varsti kostis värava ette sõitva auto heli. Umbrohuga kaetud sissesõiduteel krudisesid sammud.
„Eesuks on lahti,” kommenteeris meeshääl esikus, arvatavasti oma kaaslasele. Siis ta hüüdis: „Kas keegi on kodus?”
„Tulge sisse,” hõikas Monty vastu.
Politseinikud tulid tuppa – neid oli kaks, mõlemad mundris.
„Kas teie olete see härra, kes helistas?” küsis üks neist.
Teine oli läinud diivani juurde ja kummardus Monty külalise kohale. Enne kui Monty jõudis vastata, ütles too järsult: „Siin pole nalja. See vennike on kadunuke.”
Pärast seda hakkasid asjad toimuma pöörase kiirusega. Monty istus ja vaatas, kuidas nad tulid ja läksid. Ilmus veel üks politseinik, arvatavasti pisut kõrgema aukraadiga, ja seejärel ka arst. „Ma ütlesin neile, et selle jaoks on liiga hilja,” pomises Monty, meenutades hädaabikõnet, mille ta oli teinud. Aga ta arvas, et neile on vaja ametlikku kinnitust, et too sell on tõesti kõngenud.
Lõpuks, kui vanema aukraadiga politseinik ja arst olid lahkunud, tuli ühele sinna jäänud võmmile ka Monty meelde, ja ta astus tooli juurde, millel Monty istus. Ta küsis uuesti, kas Monty on maja valdaja ja kas tema oli see kes helistas, ja surnust teatas. Monty vastas ärritunud häälel mõlemale küsimusele „jah”. „Ma ju ütlesin teile, et see olin mina!”
„Härra, ma lihtsalt kontrollin. Kas siin on ehk veel mõni tuba, kus me saaksime vestelda?”
„Vestelda?” küsis Monty. „Millest paganast te veel vestelda tahate?”
„Me tahame, et te räägiksite meile, mis juhtus,” ütles konstaabel. „Kas see härra jäi haigeks? Kas ta elas siin teie juures?” Noor mees heitis kahtleva pilgu teda ümbritsevale segadusele, vanadele tolmustele mööbliesemetele ja kulunud vaipadele, mis Monty võõrastetuba täitsid.
„Ei, loomulikult mitte,” ütles Monty.
„Sel juhul oleks meil vaja teada tema nime ja aadressi. Tuleb teatada tema lähimale sugulasele ja mõrvakohtuniku büroosse. Kas te kellelegi peale meie olete juba helistanud?”
„Selliseid asju pole minu käest mõtet küsida,” ütles Monty politseinikule. „Mul pole aimugi. Ma ei tea, kes ta on või kuidas ta siia sai. Mina tulin koju ja tema oli siin. Algul ma arvasin, et ta magab. On ütlematagi selge, et ma pole kellelegi teisele helistanud.
