pole teda varem kunagi näinud,” kinnitas Monty.
„Teid polnud majas, kui ta siia tuli?”
„Ei, ma olin väljas – linnas. Ma käin seal enam-vähem iga päev.”
„Niisiis kui kaua te ära olite?” küsis naine.
Ajal polnud Monty jaoks erilist tähtsust. Ta näis olevat segaduses. „Oi ma ei tea. Kolm-neli tundi? Ma sõin ühes kõrtsis pisut – kartulipudru vorstiga – ja istusin seal mõnda aega ning lugesin ajalehte. See oli Roosi ja Krooni kõrts. Neil on seal baaris alati paar päevalehte, et inimesed lugeda saaksid. Mitte midagi erilist, pange tähele. Ei Telegraphi ega Times’i. Tavaliselt on seal mõni leht, kus on rohkem pilte kui teksti, aga see on parem kui mitte midagi, ja see on tasuta. Siis ma läksin poodi. Te võite supermarketist järele küsida. Nad teavad mind. Nad ütlevad teile, et ma olin seal. Roosis ja Kroonis on sama lugu. Monty kortsutas kulmu. „Ma polnud jõudnud kuigi kaua kodus olla, ainult paar minutit, kui ta leidsin.”
„Kui te poodi läksite, siis polnud teil majas mitte kedagi? Kuidas ta sisse sai?”
„Ma arvan, et eesuksest,” ütles Monty.
„Kuidas ta selle lahti tegi?”
„See uks jääb kinni,” selgitas Monty. „Puu on paisunud. See nõuab tublisti vaeva, et seda lahti teha ja kinni panna. Ma keeran selle ööseks kinni, enne kui magama lähen. Aga päeval ma lihtsalt lükkan ta kokku. Kui uksele kõva hoop anda, siis läheb see lahti.”
„See pole kuigi hea mõte, ega ju?” Naine raputas etteheitvalt pead. „Jätta uks niimoodi lukust lahti?”
„Siin pole midagi sellist, mida keegi himustaks,” ütles Monty.
„Mitte keegi ei käi mind vaatamas, kui, siis väga harva. Kes võiks siia sisse astuda?” Siis sai ta oma küsimuse irooniast ka ise aru ja turtsatas veel kord. „Noh, ma arvan et teie ütlete, et see sell astus.”
„See on ühe inimese jaoks suur maja,” ütles naine.
„Ma olen siin kogu aja elanud, igal juhul suurema osa oma eluajast,” selgitas Monty. „Vaadake, see on perekonna elamu. Mina kasutan praegu ainult alumist korrust. Trepid mu põlvedele ei meeldi – artriit.”
„Kas siin all on ka tualettruum?”
Monty arvates oli see üsna ebakohane küsimus, aga võib-olla oli daamil häda.
„Eesukse juures, välja minnes vasakul pool,” ütles ta. „Rõivistus. Seal on olemas kõik, mis vaja. Muuseas, uksel pole lukku. Te peate laulma või midagi muud tegema.”
Inspektori põsed värvusid punaseks. „Ma ei vaja seda. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas te ennast pesta saate?”
„Teid huvitab,” küsis Monty, silmis ootamatu sära, „kas ma käin vannis?”
„Vastus on ei. Ei käi. Seal polegi vanni. Ma pesen siin, köögis.” Ta noogutas vana kivist kraanikausi poole.
„Aga teil on ju piisavalt ruumi, et lasta siia vann paigutada või duširuum,” pakkus inspektor välja. „Mõelge sellele rõivistule, kas seda ei saa ümber ehitada? Te võiksite selleks sotsiaalabist toetust saada.”
„Sekeldajad naised!” ütles Monty, meenutades oma viimast kohtumist sotsiaaltöötajaga. „Ei, mu kallis, ärge ainult teie rääkige, et sotsiaaltöötajad. Peaaegu kõik nad on ühed suured targutajad. Pealegi ei saa ma töömehi siia lasta. Nad trambiksid igal pool ringi, laseksid vilet ja keedaksid teed ja oleksid mul igal pool jalus. See ei meeldiks mulle mitte üks põrm. Ja üldse, mulle meeldivad asjad nii, nagu nad on. Ja mis on sellel kõigel pistmist tolle surnud vennikesega minu diivanil? Üpris vähe, nagu mulle tundub.”
Monty muutus võitlushimuliseks. Tema polnud palunud sel tüübil siia sisse astuda ega võõrastetoas ära surra, tõepoolest mitte! Kõik arvavad, et tema on süüdi. Monty oli veetnud kogu oma elu vastutusest kõrvale hiilides. Kui Penny oleks elus ja siin, siis ta kinnitaks seda.
„Õige küll,” möönis punaste juustega inspektor. „Nii, Monty, me ei tea, millesse teie külaline suri. Aga kõigepealt oleks vaja teada, kuidas ta siia sai, kas pole? Peale politseimasinate pole väljas ühtegi autot. Ei paista küll nii, et ta oleks siia lihtsalt sisse kõndinud. Tema kingad on täiesti puhtad.”
„Kas on?” Monty oli jahmunud.
„Jah, ma vaatasin.”
Selle peale muutus Monty mõtlikuks. „Noh, olgu ma neetud,” ütles ta lõpuks. „Te olete külmavereline, kas pole? Aga teil on õigus. Kui ma koju jõudsin, siis polnud väljas ühtegi autot.”
Inspektor naeratas uuesti. „Ma peangi olema tähelepanelik. Tema riided on samuti üldiselt puhtad.” Ta jäi korraks vait, et heita pilk Monty armetule kuuele ja särgile, millel mõlemal käised narmendasid. „Ta on üsna hästi riides, kas pole? See kuub tema seljas on ehtsast seemisnahast ja need on kallid.”
„Ta tundus mulle nende sellide moodi, kes ratsavõistlustel tolgendavad,” pomises Monty.
Roheliste silmade pilk muutus teravaks. „Kas te huvitute ratsaspordist?”
„Ei, see oli lihtsalt tähelepanek.” Kurat, mõtles Monty, politseiga rääkides peab nii ettevaatlik olema. Nad hakkasid igast sõnast kinni ja muutsid selle tähendust tundmatuseni. Penny oli olnud samasugune, lugenud igast pagana lausest välja sellise allteksti, mida Monty polnud uneski mõelnud. Nimi, auaste ja isiklik number, Monty! Vastake üksnes proua küsimustele.
„Lugu on nii, härra Bickerstaffe – vabandust, Monty –, et tundub uskumatu, et te jalutate sisse ja leiate kellegi, keda te pole varem kordagi kohanud, oma diivanil surnult lebamas.”
„Ma arvasin, et ta magab,” ütles Monty. „Kuni mõistsin, et see pole nii. Ma ei suutnud teda üles äratada.” Kiiruga lisas ta. „Ma sikutasin teda korraks kuuest. Ma ei saa öelda, et oleksin teda raputanud. Ma karjusin tema peale. Ma arvasin, et ta on purjus ja tuli end siia välja magama. Ta oli püksi teinud. Seda haisu oli tunda. Küllap panite teiegi seda tähele?”
„Jah, panin küll. Vabandage, et ma seda aina küsin, aga kas te olete absoluutselt kindel, et te pole teda varem näinud?”
„Mitte kunagi.”
„Kas te arvate, et keegi võiks täna helistada?”
Monty oli juba valmis vastama, et ei, kui neid mõlemaid jahmatasid Mozarti „Türgi marsi” esimeste taktide plekised helid. Too meloodia näis kostvat Monty kuuetaskust.
Monty vaatas inspektorile pärani silmadega otsa.
Naine ütles: „Minu arvates on see teie mobiiltelefon.”
„Mida, oh, põrguvärk …” Monty kobas oma taskus ja võttis telefoni välja, surudes selle kõrva vastu.
„Halloo, onu Monty?” ütles kellegi reibas hääl. „Bridget siinpool. Ma arvasin, et helistan sulle ja küsin, kuidas sul läheb. Tansy rääkis mulle, et ta veenis sind mobiili ostma, aga sa pole meile sellega kordagi helistanud.”
Monty vaatas telefoni hämmastunud pilgul ja ulatas selle siis naispolitseinikule. „See on mu – pereliige,” ütles ta. „Ta muudkui
