tchelli ja Markby lugude lugejad võib-olla mäletavad Jess Campbelli eelmise sarja viimasest raamatust „Lõhnab mõrva järele.” Nüüd, selles uues raamatus „Sopp, saast ja surnud” lasen ma Jessil alustada iseseisvat karjääri, tegevuspaigaks endiselt Cotswold. Ma loodan, et lugejad naudivad ta uurijatööd samamoodi, nagu nad on oma lahkel kinnitusel nautinud eelmist sarja.
esimene peatükk
„Sopp, saast ja surnud,” torises Lucas Burton. „Ma vihkan maaelu.”
Sõnad pudenesid ta huulilt, kuigi teda polnud kuulamas kedagi peale vareste, kes olid värava juures maanteel otsa leidnud looma korjuse juurest mustade tiibade kahinal ehmunult lendu tõusnud. Ebameeldiv lirtsumine jala all oli sundinud Lucast heitma pilku maha, kus paks löga kerkis halastamatult ta läikima löödud kingade ümber. Varesed laskusid tagasi pidusööki jätkama. Nad keksisid ja tõuklesid kähedalt häälitsedes parema koha pärast jäänuste ümber. Nende teravates silmades oli õelalt rõõmus läige. Oli raske uskuda, et need linnuriigi kaabakad ei irvita ta üle.
Lucas tõmbas jala lahti. Kostis pahaendeline lurtsatus ja tellimise peale valmistatud parkimata nahast kinga jälje sisse hakkas kohe vett valguma. Ta komberdas lähedal asuva kõdunenud puidugraanulite hunniku juurde ja üritas edutult taldu lögast puhtaks kraapida. Millest iganes see eriline sõnnik koosnes – Lucas ei tahtnud sellele eriti mõelda –, kleepus see värk nagu liim. Ta loobus nördinult ohates ja astus uuesti otse mülkasse. Ta oli nüüd lõksus ning ükskõik, kas ta läheks edasi või pöörduks tagasi, sopaseks saaks ta ikka.
Kokkulepitud kohtumispaik külatee ääres mäenõlval asuva farmi juures tundus olevat tühi ja hüljatud. Vaade siit ülevalt oli tähelepanuväärne, kuid Lucasel polnud selle hindamiseks tuju. Farmi kolme külge ümbritsesid rohelised laugjad künkad. Neljandal küljel all mäejalamil varjas tihe metsatukk kõik, mis jäi sügava oru põhja.
„Viimane kolgas,” torises Lucas taas, leides, et isegi ta enda hääl mõjus ähmaselt lohutavana. Aga selles ju kogu iva ongi, kas pole? Sellepärast see üksildane paik oligi kohtumispaigaks valitud. See oli ühtaegu kauge, aga samas maanteed pidi ligipääsetav ning tõenäoliselt ei sega neid siin keegi peale metsloomade. Tookord oli ta arvanud, et see on suurepärane mõte. Nüüd mõtles ta rahutult, kas isikul, kellega ta pidi siin kohtuma, on sama veider ja vastik huumorimeel nagu neil neetud varestel.
Vähemalt oli seda kohta olnud nii kerge leida, nagu talle oli kinnitatud. „Seda kutsuti Cricket Farmiks,”1 oli teateedastaja öelnud. „Ära küsi, miks. Kilke meie maal pole, ega ju? Küllap siis tähendab see mängu.”
„Kas sa oled kindel, et seda neetud farmi ei kasutata?” oli Lucas nõudnud. „Tead küll, kuidas niisuguste kohtadega on. Pealtnäha pole hingelistki nagu selles kuradima „Marie Celeste’is”, ja siis, enne kui arugi saad, on lehmad su ümber piiranud.”
„Rahune, seda talu pole aastaid peetud. Kõrvalhooned on tühjad, maja ise peremeheta ja uksed laudadega kinni löödud. Usalda mind,” oli agiteerija lõpetuseks öelnud.
Just seda Lucas eriti ei teinud. Nad olid uuendanud oma tutvust alles hiljuti pärast aastaid kestnud vaheaega. Tollal oli see olnud kasulik ja Lucasel oli suur lootus, et see on nii ka edaspidi. Kuni praeguse hetkeni polnud ta kahelnud. Aga nüüd, seistes siin jumalast hüljatud paigas, tekitas temast ärevust mõte, kui vähe ta sellest mehest tegelikult teab. Üldiselt ta usaldas oma vaistu, aga ta oli loomult hasartmängija ja iga hasartmängija teab, et varem või hiljem ta eksib.
Oleks pidanud kummikud kaasa võtma. Ei, parandas ta ennast. Ta oleks pidanud kohtumispaiga ise valima. Lucas vaatas ringi, ta kahtlus aina kasvas.
„Mersut pole tee poolt näha,” oli mees lubanud.
Lucas polnud selles kindel. Õue kahelt poolt ääristavad tühjad küünid ja kõrvalhooned olid tinahalli taeva all kokku vajumas. Kolmandal küljel seisis endine elumaja, uks ja aknad laudadega kinni löödud. Ilmastik oli laudise helehalliks pleegitanud. Ta arvas, et sellest ajast, mil maja perele kodu pakkus, oli möödunud palju aastaid. Ainult aianurgas kõrguv kolihunnik viitas sellele, et siin on keegi kunagi olnud. Hunnik köitis Lucase tähelepanu ja ta pühendas selle uurimisele paar minutit. See oli kummaline pliitide, vanade pesumasinate ja mitmesuguste metallesemete kergelt roostes segadik ja Lucas imestas, kust see kõik ometi pärit on. Võib-olla oli keegi kavalpea rämpsukoorma salaja siia poetanud ja ise plehku pannud. Kuigi rämpsu hulgas oli ka seda, mida annaks rahaks teha – vanametalli –, mõtles Lucas huuli torru ajades. Praegu siiski mitte piisavalt, et sellega jändama hakata.
Õue teest eraldavas piirdeaias oli paraja suurusega auk. Kaks roostetanud väravaposti seisid nagu joodikud lääpas. Aga raske viie varvaga värav, mis võis kunagi nende vahel rippuda, oli kadunud, küllap muu kola hulka visatud, mõtles Lucas. Aga omamoodi tähistasid postid siiani sissepääsu ja juhtisid ükskõik kelle uudishimuliku pilgu tema kallile Mercedesele, mis seisis keset selle jaoks vääritut ümbrust. Auto on vaja varju ajada. Aga kuhu?
Paslikuks paigaks võiks osutuda lainelise pleki tahvlitega kaetud eest lahtine lehmade varjualune otse tema ees. Mõned tahvlid olid lahti tulnud ning kriiksusid ja lõgisesid üle mäe lõõtsuva tuule käes. Lucas läks kingade lirtsudes sara juurde ja piilus sisse. Näha polnud suurt midagi. Sees oli hämar ja haises siiani endiste elanike, pigem küll nende ainevahetusjääkide järele. Ta astus paar ettevaatliku sammu edasi. Pole mõtet autot siia ajada, riskides sellega, et mõni väljas nähtutega sarnane minema visatud metallikolakas rehvi lõhki rebib.
Ta silmad hakkasid pimedusega harjuma. Ta nägi latreid. Vana põhupraht kõdunes maas. Vastumeelsusest hoolimata tärkas Lucases uudishimu kunagi elust tulvil ja praegu nii armetus seisukorras koha saatuse vastu. Ja veel enam: kui kasutamata talumaad on müügis, kas ta võiks saada planeeringuloa ja need sobiva hinna eest ära osta? See mõte on väärt tõsist vaagimist. See projekt vastaks palju rohkem tema maitsele kui hunnik vana rämpsu, see oleks midagi suurt ja tulutoovat. Juba ainuüksi õuele saaks ehitada kuus kotedži-tüüpi maja, isegi kaheksa, kui need pisut kokku litsuda. Linnainimestele, kel on romantiline igatsus maaelu järele, meeldivad sedasorti asjad. Linnas ei ostaks keegi nii väikest maja. Aga nad käiksid meelsasti välja pataka raha küülikukuudi eest, kus on soe nurk võltskaminaga ja „vaade”.
Ta nägi neid ihaldusväärseid majakesi vaimusilmas: Cotswoldi kivi (mitte ehtne, aga odavam ersats), laastukatus eesukse kohal, parkimisplats elanike autode jaoks. Individuaalgaraažid läheksid maksma ja võtaksid palju väärtuslikku ruumi. Lucas lükkas selle hiilgava investeerimisidee vastumeelselt kõrvale. Ta ei tulnud siia ehitusplatsi otsima, aga kiitis ennast ikkagi selle eest, et hoidis igal võimalusel silma peal. Paljud tema parematest äritehingutest olid alanud just nii: võimalus ja kiire otsus. Mis ripakil, see ära!
Lucas liikus kaugemale sara alla. Heites pilgu selja taha, kus seisis hõbehall Mercedes ukseavast raamitud nelinurksel valguslapil, näis Lucasele, et auto kuulub hoopis teise maailma kui see, kus ta ise praegu seisab: „seal väljas”-maailma, kus asjad olid ebameeldivad, aga normaalsed. Ta ise oli sisenenud „see siin”-maailma, kus kehtisid teised reeglid, ja ta polnud kindel, millised need on. Korraks läbis teda irratsionaalne tunne, et ta pole võimeline tagasi minema, et ta oli teinud tagasipöördumatu sammu, astudes selle logiseva katuse alla, mille augud lasid sisse päevavalgust ja vihma. See siin polnud mitte ainult teistsugune koht, vaid ka teistsugune aeg, mis kuulus hääbunud kultuurile. Ta oli astunud läbi peegli. Ta tundis imelikku võbelust, mida polnud tundnud enam aastaid – paanikat – ning pööras näo tagasi päevavalguse ja tuttava maailma poole, kust ta oli nii uisapäisa lahkunud.
Ta oli jõudnud juba peaaegu ukseni ja turvalisse kohta (nagu mõistus ütles), kui märkas vasakul maas mingit hunnikut. Ta pidi sisse tulles sellest vaevalt tolli kauguselt mööduma, aga siis polnud ta seda märganud, kuna silmad ei olnud veel pimedusega harjunud. Ta jäi seisma. Paanika kasvas nagu klomp kõhus. Tal läks süda pahaks.
„Ära mängi lolli!” sõitles ta ennast. „Hunnik rämpsu nagu kõik muu siin.”
cricket tähendab inglise keeles nii kilki kui ka kriketimängu
