kauged ja ohtlikud, sealne side maailmaga ebakindel ja haavatav. Tal polnud kunagi vaba aega. Seega oli kiri ilmselt öösel õlilambivalgel kiiruga kritseldatud haruldus.
Jess surus kirja taskusse, et seda hiljem rahulikult mõnuga lugeda, ja lükkas ukse enda taga jalaga kinni.
Korter oli väike, aga sobis Jessile esiteks sellepärast, et kulud olid madalad. Asi, mille jaoks polnud tal aega (või tahtmist), oli tolmuimemine ja tolmupühkimine. Teisalt oli ta loomult korraarmastaja ja talle ei meeldinud elada mustuses. Seega polnud korteris midagi liigset, ainult hädavajalik mööbel, ei ühtegi nipsasja peale raamitud perefoto, kus tema ja Simon olid umbes kaheteistkümneaastased, pildistatud üüritud puhkemaja aias Cornwallis.
Nad mõlemad, punased juuksed päikesepaistel läikimas, naeratasid laialt. Jessil olid käed ümber pere labradori kaela. Nad võtsid koera alati endaga kaasa, sest keegi ei raatsinud teda hooldekohta jätta. Seni kuni ta läks koerte taevariiki, millega kaasnes kurb matusetalitus tagaaias, kus isa pidas haua juures kõne ja pere ei sõitnud välismaale puhkusele. See ei tähendanud, et nad poleks palju reisinud. Isa oli teeninud armees, ja kui Jess oli laps, olid nad elanud mõnda aega NATO baasis Saksamaal. See võis olla teine põhjus, arvas ta, miks vanemad ei tundnud vajadust tungelda puhkuse ajal lennujaamades või praamidel. Võib-olla oli see ka põhjus, miks tema ja Simon olid valinud mõlemad hiljem rahutu elulaadi. Simon reisis rohkem kui tema, aga mõrvarühmas kestis tööpäev harva üheksast viieni. Nagu tänagi, olid ootamatused alati varuks.
Jess naeratas fotole ja püüdis meenutada, kes oli neid pildistanud, sest kõik neli olid fotol. Talle ei meenunud.
Ta läks magamistuppa ja võttis niisked porised riided seljast. Pärast duši all käimist ja pea pesemist, jalas puhtad teksapüksid ja seljas puhas T-särk, tundis ta ennast palju paremini. Varasem väsimus oli koos Cricket Farmi mudaga maha pestud. Taas värske, läks ta tagasi elutuppa ja lülitas sisse kohaliku raadioprogrammi. Farmis ei olnud ajakirjanikke näha ja ehk polnud uudis veel meediani jõudnud. Kohalikus raadios polnud midagi. Pärast peab vaatama teleuudiseid, sest selleks ajaks peaks uudis „laibast lehmalaudas” juba teada olema. Kohas, kust see leiti, oli midagi veidrat ja see peaks õhtulehtede uudistekütid kohale meelitama. Tabloidide toimetajatele oleks see maiuspala.
Tegelikult oleks Jess eelistanud, et uudis ei tule avalikuks enne esmaspäeva. Hiljem, kui nad ei suuda ohvrit tuvastada, võiks meediast abi olla, aga hetkel ei tahtnud ta, et reporterid ja kaameramehed Cricket Farmis ringi trambivad. Las turgutab arukalt avaldatud foto farmist avalikkuse mälu hiljem.
Eriti ei tahtnud ta, et reporterid nädalavahetusel Eli Smithi piiravad. Jess oli kindel, et Smith on sügavalt häiritud. Igaüks, kes leiaks oma valdustest laiba, poleks eriti õnnelik. Aga Smith oli lausa hirmu täis. Ta elab üksi ega oskaks agarate reporterite pealetükkivatele küsimustele vastata.
Oli korraldatud, et Smith tuleb tunnistust andma homme, laupäeva hommikul kell kümme. Phil Morton tegeleb sellega. Tema ise on teoreetiliselt esmaspäeva hommikuni vaba, aga ta ei saa istuda terve nädalavahetuse käed rüpes.
Esiteks on mõrvajuurdluse esimesed päevad kõige tähtsamad. Ja teiseks, mis pole sugugi vähem tähtis, asub peainspektor Ian Carter esmaspäeval uuele tööpostile ja nad peavad talle näitama, mida on jõudnud vahepeal teha.
Uuest ülemusest teadsid nad vähe. Ta tuleb riigi teisest otsast ja neil polnud aimugi, miks ta valis – või saadeti – just siia. Üks tuttav pensionile jäänud politseinik oli Jessile öelnud, et Carter on väga kogenud mees. „Mul on tunne, et aastaid tagasi mängisin ma tema vastasmeeskonnas rägbit,” oli sama mees öelnud. Jess polnud näinud isegi tema fotot ja tema silme ette oli kerkinud pilt kogukast tviidülikonnas rägbimängijast, kes on kaotamas võitlust oma liigsete kilodega.
Ta plaanid järgmiseks hommikuks olid midagi sellist: varane tõusmine ja tervisejooks. Siis midagi hamba alla saada ja kohe minna jaoskonda vaatama, mis seal toimub. Pärast seda sõita Cricket Farmi, et ümbrus hoolikalt läbi uurida. Mäejalami, väikese metsatuka taga oli ta märganud midagi tallide taolist. Vaja on küsitleda kõiki, kes viimase nädala jooksul sealkandis viibisid.
Ta jõuab enne õhtuseid uudiseid veel süüa teha. Ta läks tillukesse kööki, pani pasta keema, ja kui see oli pehme, lisas juurde väikese karbi tuunikala ja purgi pestot. Siis sättis ta ennast teleri ette, kandik ees ja Simoni kiri kohvilauale laotatud. Tal polnud söögilauda. Kes selle taga ikka istuks?
Eli Smithil oli söögilaud olemas. Phil Mortonil oli olnud õigus, Eli maja oli teistest eemal. Üks neist endistest farmi juurde kuuluvatest töölismajadest, mis olid maastikul laiali. Kaks paarismaja olid liiga lagunenud, et seal elada. Teised kaks ühepereelamut, mis asusid teineteisest umbes kolmveerand miili kaugusel, olid paremas seisukorras. Ühes elas Smith ja teine oli renditud Penny Gowerile. Tehniliselt oligi Penny ta lähim naaber, kuid pika vahemaa tõttu nägi Eli teda harva, kui ta just talu juures ei käinud. Siis sõitis ta mõnikord alla orgu ja käis vaatamas, kas talli juures on kõik korras.
Ka Elile meeldisid hobused. Kui ta poisike oli, olid neil talus künnihobused. Hiljem asendati nad traktoriga. Seda nimetati moderniseerimiseks. Tal oli olnud kahju, kui hobused minema viidi ja ta imestas, kui ka isa ütles, et tal on kahju nendega hüvasti jätta. See oli üks harvadest puhkudest, kui tema ja isa olid üksmeelel. Aga künnihobused Florence ja Dolly olid juba vanad. Maaelus polnud sentimentaalsustel kohta. Vähemalt Cricket Farmis polnud seesugustest tunnetest jälgegi.
Elil oli maja taga väike töötuba. See kujutas endast lainelisest plekist kuurialust, kuhu tuli majast elektrikaabel. Seal võis ta müristada nii palju kui kulub. Keegi ei kuulnud. Keegi ei öelnud ühtki halba sõna. Või tulnud uudishimust küsima, mida ta seal teeb. Eli ei talunud nuuskimist. See oli veel üks asi, mida ta oli lapsepõlves õppinud. Ja nüüd topivad võmmid oma nina igale poole. Eli oli otsustanud, et pole põhjust rääkida neile rohkem kui neil on vaja teada. Muidugi oli neil vaja teada, et lehmalaudas on laip. Aga see on ka kõik, võtku või jätku.
Sel õhtul istus Eli nelinurkse männipuust köögilaua ääres oma pere keskel. Ta sai aru, et nad teavad juhtunust ja nende ilmumine ei üllatanud teda. Isa istus tema vastas, ema vasakul ja vend paremal.
Nad polnud igapäevased külalised, käisid üks või kaks korda nädalas. Ja kui nad tulid, leppis Eli nende juuresolekuga nagu sugulaste külaskäikudega ikka. See tähendab, et ta eriti ei rõõmustanud nende üle, aga teisest küljest võttes, ei ajanud nad tüütut juttu. Ja tõtt öeldes ega saa oodatagi, et surnud on jutukad.
Ta eelistas praegust vaikimist alalisele norimisele ja süüdistamisele, mis oli iseloomulik nendele laua ümber istumistele, kui nad veel elus olid. Aga isegi praegu, isegi vaikivalt, õnnestus neil teda nõelata.
Vend näiteks tegi seda köiega oma kaela ümber. See pahandas Elit, sest see polnud mitte ainult taktitu, vaid ka vale. Nathan oli kasutanud enda vangikongis üles poomiseks ribadeks rebitud ja kokkusõlmitud padjapüüri. Kust ta oleks seal korralikku köit saanud? Tüüpiline Nathan – alati püüdis temast targemana näida!
Ema istus tusaselt, põrnitsedes pesemata potti (Eli ei kavatsenud seda ainult ema meeleheaks kasida) ja pühkides köögirätikuga vereplekki kleidi rinnaesisel.
Isa pilk oli suunatud üle Eli õla aknasse. Ta särk oli üleni verine, aga ta ei teinud sellest väljagi. Eli mõtles endamisi, et kas ema patsutab sellepärast rätikuga kleiti, et Nathan istub tema vastas ja ema tahab talle ta tegu meelde tuletada. Aga Nathan ainult irvitas, köis kaelas.
„Ma ei saa aru, miks sa enesega nii rahul oled, Nat!” ütles Eli talle. „Igatahes toimus seal veel üks tapatöö, nii et sina pole selle talu ainus mõrtsukas. Näed? Pole sa midagi nii eriline!”
Nathan näppis
