Sopp, saast ja surnud. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sopp, saast ja surnud - Ann Granger страница 15

Sopp, saast ja surnud - Ann Granger

Скачать книгу

ütles ta lihtsalt. „Kas te pole sellest kuulnud? Topeltmõrvast talus?”

      „Nathan Smith lasi oma vanemad maha,” ütles Jess.

      Selina noogutas. „Just. Seda Nathan tegi ja seda oleks teinud ka Eli.” Ta vangutas pead. „Ma mäletan kogu seda jubedat lugu. Mulle meenub, et keegi polnud tollal eriti üllatunud. Smithid olid kummaline pere. Ei suhelnud teistega. Seesugustel inimestel puudub kujutlusvõime. Kui nad leiavad mingi toimiva teguviisi, klammerduvad nad selle külge. Uskuge mind, kui Eli oleks tahtnud kedagi tappa, oleks ta teinud seda samal moel nagu vend Nathan. Tal poleks olnud mõistust midagi muud välja mõelda.”

      Ta vahtis vaikivat Jessi. „Kas sellega on kõik? Teil pole mind rohkem vaja?”

      Jess kogus ennast. „Ei… vähemalt praegu mitte. Kas ma saaksin teie aadressi ja telefoninumbri, proua Foscott? Juhuks, kui mul on vaja uuesti sellest Mercedesest rääkida.”

      „Muidugi,” ütles Selina peaaegu rõõmsalt. „Aitan meelsasti.”

      Jõudnud kuuldekaugusest välja, võttis Jess mobiili ja helistas Phil Mortonile.

      „Phil? Helista liikluspolitseisse. Mulle räägiti juhtumist reedel umbes nelja ja poole viie vahel, kuhu oli segatud hõbedane

      Mercedes. Kui Gloucestershire’is sellest midagi teatakse, siis pidi kiiruskaamera ta tuvastama. Kui ta kihutas – ja tunnistaja ütleb, et kihutas nagu hull –, pidi ta mõne eest mööda sõitma. Ja kui ta mõtted olid seotud millegi muuga, näiteks laibaga lehmalaudas, ei pruukinud ta kaameraid märgatagi.”

      Lindsey Harper seisis oma magamistoas suure peegli ees ja silmitses ennast. Päike hakkas loojuma ja kallas kõik üle mahekuldse kumaga. See lisas isegi ta juustele natuke värvi. Nende loomulik toon oli kahvatukollane. Mitte seksikalt blond, lihtsalt kollane. Ta lasi juuksuril neid regulaarselt värvida, aga rohke viibimine õues pleegitas värvi ruttu ja juuksed olid jälle endist tooni.

      Lindsey oli suurt kasvu. Mitte paks, lihtsalt pikk ja tugeva kondiga, kehaehituselt rohkem nagu mees. Ta oli alati selline olnud. Kui ta oli laps, pidasid võõrad teda alati poisiks. Suur tugev mõistlik vabaõhutüüp, kui kokkuvõtlikult öelda.

      Lindsey ohkas. Ta oli tallist tunni aja eest koju jõudnud, käinud duši all, pannud selga kleidi oma abikaasa Marki meeleheaks, kes pidi iga minut saabuma. Mark oli olnud ärireisil ja pidi täna õhtupoolikul tagasi jõudma. Lindsey ema oli tütrele aastaid tagasi pähe tagunud, et naine peab ennast abikaasa jaoks üles sättima. Aga kleit ei sobinud Lindseyle. Ratsapüksid ja – saapad, lohmakad pulloverid ja soojad vestid passisid talle palju paremini.

      „Ma näen välja nagu pianiino, kellele keegi on lina kaunistuseks peale visanud,” ütles ta oma peegelpildile. „Kandiline kuju ja kleit nagu räbal.”

      Ja see pahandas, sest see kleit oli olnud väga kallis räbal.

      Alt oli kuulda eesukse paukumist ja samme. Mark oli kodus. Lindsey polnud kuulnud automürinat, seega pidi see olema pargitud maja ette. Tema magamistuba oli maja tagaküljel. Ta teadis ilma meest nägematagi, mida too teeb. Läheb elutuppa ja valab endale viskit.

      Ta heitis kleidile viimase pilgu ja läks alla Marki juurde.

      „Ah siin sa oledki,” ütles mees hooletult, kui Lindsey tuppa astus. „Ma arvasin, et sa oled veel tallis.”

      „Ma tulin varem ära. Tahtsin sinu tulekuks kodus olla.”

      See naiselik kiindumusavaldus ei pälvinud tähelepanu. „Juua tahad?” küsis Mark.

      „Džinn toonikuga, palun,” vastas Lindsey, loobudes „väikese naisukese” mängimisest. Keda ta ikka lollitab? Ei ennast ega ilmselt ka mitte Marki. „Kuidas liiklus oli?”

      „Tavaline.”

      „Kas reis läks hästi?”

      „Küllap vist.”

      Mark tõi joogi ja Lindsey istus seda rüübates sohvale. Mees viskus lähimasse tugitooli. „Mis õhtusöögiks on?”

      „Lammas karriga!” vastas Lindsey kohe.

      Viimaks ometi oli Mark huvitatud, või kui täpsem olla, siis üllatunud. „Ise tegid?”

      „Noh, ma keetsin riisi. Liha on supermarketist.”

      „Külmutatud?”

      „Ei, purgis. See on väga maitsev. Viimane kord sa ütlesid, et meeldib.”

      „Ah jaa, kõlbab küll.”

      Ta huvi oli juba kadunud. Tal oli ükskõik. Tegelikult oli tal ükskõik, kas Lindsey on selle ise valmistanud. Kui nad siia elama asusid, oli Mark teinud ettepaneku palgata kokk. Nad olidki palganud ja see oli olnud katastroof. Pärast seda oli Lindsey piirdunud koduabilisega, kes koristas Lower Landbury House’i Victoria-aegseid suuri tube.

      „Cricket Farmis toimus mõrv,” ütles Lindsey.

      Mark oli nõjatunud toolileenile ja sulgenud silmad. Nüüd tegi ta need lahti. „Vana uudis. See juhtus mitukümmend aastat tagasi.”

      „Ei, mitte see, kui Nathan Smith tappis oma vanemad. Uus. Nad leidsid laiba.”

      Järgnes vaikus. Mark jõllitas talle otsa. Ja ütles siis: „Ära räägi lollusi!”

      Lindsey tundis, kuidas kuum hoog kaelalt näole ronib. Ta surus joogiklaasi pihku. Mõni teine naine oleks selle mehe pihta virutanud. Aga tema püüdis ikka veel oma abielu küljes rippuda.

      Mille paganama pärast? küsis vaikne hääl ta peas.

      Mõttes vastas ta sellele: Nii kaua, kui võtab aega, et sellest väärikalt ja viisakalt välja tulla. Ma tunnen oma abikaasat piisavalt, et teada: ta on kättemaksuhimuline nadikael.

      Valjult ütles ta: „Eli Smith leidis ühest talu kõrvalhoonest noore naise laiba. Politsei käis täna talli juures. Tegelikult üks naisinspektor.”

      „Tule taevas appi!” ütles Mark kuivalt. „Kas see on kõik, mida kohalik politsei suudab?”

      Lindsey jõi enne vastamist suurema osa džinnist ja toonikust ära, et seda mitte mehele näkku paisata.

      „Ta rääkis Penny, Andrew Ferrise ja Selina Foscottiga.”

      Mark oli nüüd tähelepanu ise. „Ja sinuga?” küsis ta teravalt.

      „Ei, tegelikult mitte. Ma ütlesin inspektorile, et ei saa teda aidata. Laip leiti reedel. Ma olin reedel seal, kuid ei käinud Cricket Farmi lähedalgi.”

      „Siis on hästi,” ütles Mark. „Me ei pea muretsema.”

      Lindsey oli planeerinud, mida õhtul öelda. Planeerinud enne, kui Cricket Farmi laip pakkus ootamatut kõneainet, millest kujunes tema ja Marki vahel midagi vestlusesarnast. Ta oli kavatsenud nagu muu seas paluda rääkida rohkem oma „ärireisist”. Jõudmaks konkreetse küsimuseni. Aga see oleks aja raiskamine. Võib-olla nüüd, kui uudis mõrvast oli Marki tasakaalust välja viinud, oleks üllatusmoment kõige tõhusam.

      Nii ta siis küsiski ükskõikse hääletooniga: „Kas sul on armuke, Mark?”

      Mark

Скачать книгу