Talle muudkui öeldakse, et kui tahad saada kasumit, tuleb investeerida. Aga mida sa investeerid, kui pole midagi investeerida. Nii oli ta oli rahul sellega, mis tal on. Võibolla pole ümbrus eriti toretsev, aga kui ta selle ostis, oli see täiesti hooletusse jäetud. Ta oli siin imet teinud. Kahju et ainult üksikud kunded sellest aru said.
Penny saabumist kuuldes ilmus paar uudishimulikku pead luukukse kohale, kõrvad kikkis. Aga Solot, kes oleks pidanud esimesena tuttava auto hääle ära tundma, pea välja pistma ja hirnumisega tervitama, polnud näha.
Pennyl olid külalised. Õues seisid kaks autot, üks kontori juures ja teine eemal koplivärava kõrval. Tumesinine Passat, mis seisis lähemal, kuulus Andrew Ferrisele. Penny lootis, et ta ei pidanud väga kaua ootama. Porine vanem Jaguar kopli kõrval oli samuti tuttav ja kuulus Selina Foscottile. Foscotti-mutt ja tema põngerjas – neid oli tal küll kõige vähem vaja!
Penny ronis autost välja. Ta nägi eemal Andrew’d, kes nõjatus vastu koplitara. Teisele poole tara oli Penny (Andrew’ abiga) seadnud üles mõned madalad takistused. Andrew vahtis nagu hüpnotiseeritult väikest last, kes sõitis valgete sokkide ja tahapoole lidus kõrvadega raudja poni seljas. Paar lähenes hoogsalt nagu ratsaväes punasele ja valgele paralleelsele latile. Viimasel hetkel pööras Raudjas kõrvale, ratsanik lendas ettepoole ja maandus otse tõkke ette mütsatusega, mida Penny arvas isegi kuulvat. Ratsanik veeres maas täisringi ja tõusis istuli. Poni kappas natuke maad edasi, jäi seisma ja pruuskas nagu draakon. Vihmajopis sitke olemisega naine läks ja haaras ratsmetest kinni võimukal moel, mis ei sallinud vastuhakkamist. Poni vehkis peaga, trampis esijalgadega, kuid ei osutanud tõsist vastupanu.
„Charlie!” pasundas sitke olemisega naine. „Ära istu seal! Kobi selga!”
„Vabanda, Andrew,” ütles Penny tara juurde minnes. „Ma pidin treileri Eli Smithi juurest ära tooma. Ta lubas parandada kahjustused, mis Solo sealt välja pääsemiseks tekitas.”
„Ja kas parandas?”
„Oh jaa, Eli oskab parandada mida vaid, kui tahab. Õnneks ta pakkus abi, muidu oleks see mulle terve varanduse maksma läinud. Ta ei võtnud pennigi. Ma loodan, et Charlie ei saanud viga.”
„Ega vist,” ütles Andrew lapsele ükskõikset pilku heites. „Lapsed on nagu kummipallid, eks ole?”
„Kui veab. Sellel siin on kukkumistega pikk praktika.”
„Aja ennast püsti, Charlie, treeni edasi!”
Väike kuju tõusis latt-tõkke juurest püsti ja lonkis tujutult poni poole.
„See on tüdruk!” imestas Andrew. „On ju?”
„Jah. Kas sa varem ei märganud?”
„Nad näevad siin kõik ühesugused välja, kas pole? Nüüd ma näen küll, et tal on pikad juuksed. Küllap need olid enne mütsi alla topitud ja pääsesid valla. Miks ta nimi Charlie on?”
„Charlotte. Ma arvan, et ema tahtis poissi. See on ta ema Selina Foscott, kes seal kamandab.”
„Ma arvasin, et see on vana Selina. Igavene tulehark, tõesti? Minu meelest pole ta eriti emalik tüüp, pigem nagu rividrilli tegev seersant. Ah et Charlotte? Charl-otte Fosc-ott, mitte eriti ideaalne nimekombinatsioon.”
„Selina on viimane nuhtlus. Tule kontorisse.”
Latrite poole minnes ütles Andrew: „Lindsey sõitis umbes kakskümmend minutit tagasi oma õpilasega minema. Suurte kondiste põlvedega kõhn sell.”
„Härra Pritchard. Ta võtab ratsutamistunde, et laiendada oma isiklikku silmapiiri. Tema enda sõnad. Kui sa minu arvamust kuulda tahad, siis võiks ta parem akvarelli maalimist õppida. Aga ta on hakkamist täis ja ta maksab.”
Nad jõudsid „kontori” juurde, mis oli tegelikult selleks ümber kohandatud latter. Juba esimene pilk ütles, et seal asub ka ratsavarustuseruum. Varnades seinal oli rida sadulaid. Nende all rippusid ratsmed. Näitamaks, et ruumi kasutatakse ka kontorina, seisid seal väike laud (mida kutsuti suurustlevalt kirjutuslauaks) ja paar vanamoelist puidust tooli. Sadulate vastasseinale oli kinnitatud riiul, millel peale mitmesuguste paberikarpide ja mõne mõlkis plekktoosi oli ka paar kõvapõhjalist ratsakübarat. Kuna ruumil puudusid aknad, olid mõlemad uksepooled, sadagu vihma või säragu päike, seina külge haaki pandud, et valgus kontori lahtioleku ajal sisse pääseks. Ka õu jättis petliku mulje avarusest, kuid tegelikult oli seal kohutavalt kitsas. Kontori kõrvalt, puidust vaheseina tagant oli kuulda Solo nuhutamist ja trampimist, aegajalt ka vastu seina kopsimist.
Andrew silmitses seda kõike ja ohkas.
„Kõik on korras, Andy. Ma ei hoia siin midagi tähtsat, ei arveid ega maksuaruandeid. Need kõik on mul kodus. Siin on ainult ratsutamistundide ajad ja muu tühi-tähi.” Seda öeldes võttis ta mobiiltelefoni ja asetas selle lauale hiirekõrvul registreerimiskaustiku ja paberitüki kõrvale, kuhu oli kritseldatud: „Mick Mackenzie astus läbi ja jättis selle.”
„See” oli valge ümbrik.
„Arve,” ütles Penny. „Ma tean seda ümbrikut avamatagi, kuid maksta see tuleb. Mick oskab oma ametit, kuid ta ei saa lubada endale kliente, kes ei maksa veterinaarteenuste eest.”
„Ilmselt on see kopsakas arve?” Andrew näis murelik.
„Minu jaoks on iga arve kopsakas. Muidugi maksavad need kliendid, kelle hobused siin kostil on, oma loomaarstiarved ise. Aga minu enda kahel ustaval ratsul esines mõlemal hiljuti probleeme.” Ta vaatas Andrew’le otsa. „Aga sa ei tulnud ju minu kehvast rahalisest olukorrast rääkima, eks? Ehk oleksid nii kena ja paneksid katla tulele? Sa oled lähemal.”
Katla tulele panemine tähendas balloongaasipõleti süütamist. Andrew kuuletus.
„Tead, see pole siin eriti ohutu – puit ja loomad kohe kõrval. Ta osutas balloonile. „See on mõeldud terrassil kasutamiseks.”
„Lindsey ja mina kasutame seda ainult teepausi ajal või kui meil on külalisi nagu sina. See ei plahvata iseenesest,” õigustas Penny ennast.
„See võib plahvatada, kui tekib tulekahju, ja siis lendab su kontor vastu taevast. Vii see koju, vähemalt ööseks.”
„Ära kraaksu kurja välja, Andy! Mulle piisab täiesti mind ähvardavast pankrotist. Ja ma ei saa seda gaasiballooni igale poole kaasa tassida.”
„Asi pole nii hull,” ütles mees, „noh, veel mitte. Aga sa pead suurendama oma sissetulekuid, Penny. Päris tõsiselt, see on hädavajalik.”
„Mul pole ühtegi vaba latrit. Ma ei saa ühtegi looma enam hooldada võtta. Ma võin loobuda kontorist ja muuta see uuesti latriks, aga siis pole mul kohta, kus klientidega asju arutada, meil pole enam kuskil varustust hoida. Pealegi tahaksin ma osta õpilaste jaoks uue ratsaponi, kui leian sobiva, mis oleks taskukohane. Solo on vanemas eas kapriisseks muutunud. Ta pole eales treilerit lõhkunud, aga ükspäev läks ta lausa pööraseks. Loomaarst ütleb, et ta näeb ühe silmaga väga kehvasti, ja kui tal on õigus, siis ei saa teda enam ratsutustundides kasutada. Ta võib õpilasele ohtlik olla, tegelikult kõigile. See ajab hirmu nahka. Ma ei julge teda koplisse lasta. Isegi siin silma all võib ta ootamatult jalaga virutada või hammustada. Tema pidamine võib muutuda ohtlikuks, ja kui peaks juhtuma mõni õnnetus, ei kata kindlustus kulusid. Eriti nüüd, kui Mick Mackenzie sellele tähelepanu juhtis.”
Penny rehmas lootusetult käega. „Vaatame tõele näkku. Vaene loom on kasutu, teda ei saa usaldada.”
