teda üsna selgesti.”
„Ahaa! Mõistatuslik lugu. Ma sõidan tagasi ja vaatan, kas ta on ikka veel seal.”
„Vaevalt.”
„Kui ta sõitis seda teed pidi, oleksime teda näinud.”
„Ei, ei oleks. Me mõlemad kõlkusime tara juures ning vahtisime Sultanit ja Charlie’t. Sellega meenub mulle, et ma pean minema vaest Sultanit vaatama.”
Andrew küsis mõtlikult: „Kas sul on Eli telefoninumber?”
„Mobiili oma, miks sa küsid?”
„Ma helistan talle ja ütlen, et mingu ja kontrolligu oma õuepealset. Meie teada pole tal seal muud kui vana kola. Aga Eli on kaval kui kapsauss. Tal võib olla seal midagi väärtuslikku, midagi, mida saab kummitusmaja-juttudega nuhkijate eest kaitsta. Kui seal luusis ringi võõras, kes ei tahtnud ennast sulle näidata, tahaks Eli sellest kindlasti teada.”
Penny võttis riiulilt vana koolivihiku. „Siin need on, vajalikud telefoninumbrid. Eli mobiili oma ka. Aitäh, Andy, et läbi astusid ja teed keetsid. Aga nüüd ma pean küll minema Sultanit vaatama.”
Kui ta väljus, jäi mees telefoniraamatut lehitsema.
kolmas peatükk
„Milleks enam rehvijälgede pärast muretseda?” küsis seersant Phil Morton retooriliselt. „Miks mitte sõita otse sisse ja suurem osa jälgedest hävitada?”
Ta peatas auto tee äärde pargitud sõidukiterea lõpus. Mõlemad nägid, et eespool oli paar autot sõitnud kõvalt teekattelt taluõue sissepääsu kõrvale rohule. Phil Mortonil oli õigus olla nördinud ja pahane. Paljud jäljed on kindlasti kustutatud. Nad ronisid autost välja ja Morton tõmbas krae üles. Oli hakanud sadama vihma – jälle! – ja seda langes alla peente lakkamatute niredena. Kehv suvi tüüris sünge sügise poole.
„Dave Nugent tegi õigesti, et põgenes Algarve’i, kaasas golfikepid ja pudel päevituskreemi,” torises Morton, leidnud uue põhjuse virisemiseks.
„Doktor Palmer on siin,” ütles Jess, kui nad möödusid tuttavast Toyotast.
Phil turtsatas. „Vähemalt temale see meeldib!”
„See ei meeldi meist kellelegi, Phil. Jäta ükskord ometi järele.”
Morton oli paadunud toriseja. Selle lühikese aja jooksul, mil nad olid koos töötanud, oli Jess Campbell jõudnud sellega harjuda ega teinud üldiselt suurt välja. Aga täna oli reede pärastlõuna ja ta oli väsinud. Ta oli nädalalõppu väga oodanud.
Nad jõudsid kahe pehmele pinnasele pargitud auto juurde. Üks nendest, tõdes Jess pahaselt, oli politsei patrullauto. Teine oli mõlkis veoauto, koormaks vanad kodumasinad, lömmis potid, kriibitud pesumasinad ja miski, mis nägi välja nagu toitlustusettevõttes kasutatav kohvimasin. Kui nad jõudsid veoauto juurde, avanes kabiini uks ja sellest ronis alla kulunud sviitris ja määrdunud teksapükstes jässakas mees ning seisis neile risti ette.
„Kes te olete?” urises mees.
„Inspektor Campbell,” ütles Jess. Ta osutas Philile. „Seersant Morton.”
Phil võttis kuulekalt töötõendi ja näitas seda.
Väikesed tumedad silmad uurisid seda hoolikalt ja pöördusid tagasi Jessi poole, uurides teda sama hindavalt, enne kui kuskilt näruse sviitri seest kostis kähe mõmin. „Mina olen Eli Smith ja see siin…” Härra Smith viipas päikesest põlenud käega. „See siin on juhtumisi minu õu ja minu maa.”
„Kas teie olete see härra, kes teatas laiba leidmisest?”
„Jah,” vastas Smith. Ta tõmbas suu prunti. „Et siis naisterahvas?”
„Ma sain aru, et see on naisterahva laip,” vastas Jess meelega mõistmatut teeseldes.
Tumedatesse silmadesse ilmus hetkeks heakskiitev läige. Eli Smith pole loll. Aga võib-olla meeldib talle seda mängida, mõtles Jess.
„Niipaljukest kui mina tean, siis jah. Ma ei jõlkunud siin eriti ringi. Ma helistasin teile. See on teie rida,” lisas Eli kõrgilt. „Minu rida on vanakraam.”
„Seda ma näen.” Jess silmitses autokoormat. „Kust te seda kõike hangite?”
„Täiesti seaduslikult!” vastas Smith kähku. „Mul on kviitungid olemas.”
„Nii et te ei pea siin talu, härra Smith?” otsis Morton ettevaatlikult kinnitust.
Tumedates silmades süttis põlglik tuluke. „Ei, ei pea jah. Talupidamine ei tasu ennast enam ära. Ma hoian maad alles, kuni…”
„Kuni mida?”
„Ah…” ütles härra Smith ja pani pahkliku sõrme nina juurde. „Vaat seda, jah?”
Jess ohkas. „Rääkige, kuidas te laiba leidsite, härra Smith.”
Eli käitumine muutus. Ta tiikpuukarva näole levis puna. „Minu valdustes! See on sissetung!”
„Kui te ei pea talu, milleks te seda kohta siis kasutate?”
„Ma ladustan siin oma kaupa,” vastas härra Smith väärikalt. „Kas te ei näe või?”
„Kui te nii ütlete. Kas te elate siin, kuigi ei pea farmi?”
See küsimus teenis ära veel ühe põlgliku pilgu. „Ei, ei ela, ja te ei esitaks säherdust tobedat küsimust, kui läheksite ja vaataksite maja. See on laudadega kinni löödud ja tühi ja selle katus on kehvas seisus. Iseenesest mõista,” jätkas Eli, manades oma laiale näole haleda ilme, „pole minusugusel vaesel vanamehel selle parandamiseks raha.”
„Miks te siis farmi maha ei müü?” küsis Phil. Vihma käes seismine oli talle vastukarva ja ta tammus jalalt jalale.
„Ma ütlesin teile,” vastas Eli pahuralt, „et ma ootan õiget aega.”
„Napakas,” pomises Phil Morton endamisi.
Jess oli liikunud paar sammu eemale, et näha tee poolt vaadates paremini õue ja arutleda, mida mööduja võis või ei võinud näha. Ta sikutas vihmajope luku lõuani kinni, surus käed taskutesse ja soovis, et võiks kapuutsi tiheda vihma kaitseks pähe tõmmata. Vesi hakkas läbi ta lühikeste kuldpruunide juuste peanahani tungima. Aga tihedalt pea ümber tõmmatud kapuutsis oli midagi ebaväärikat, mis oleks muutnud ta pigem uudishimust sündmuspaigale sattunud mööduja sarnaseks. Ja pealegi peavad inimesed nägema, kes ta on. Ta on nagu kuningas, kes kergitab sõjaväljal kiivrit, et võitlussalgad näeksid, kes juhib vägesid.
Jäta järele! mõtles ta. Sa pole Henry V, sa oled lihtsalt ületöötanud politseinik, ja taeva päralt, täna on reede. Miks juhtuvad seesugused asjad alati riiklikel pühadel ja nädalavahetustel?
See on su töö, su enda valik, sosistas vaikne hääl ta peas. Politseisse astudes loobusid sa normaalsest elust. Jessil oli kahtlus, et hääl kuulub ta emale. Kumbki vanematest ei mõistnud ta soovi politseiga liituda. Nad nõustusid sellega vastumeelselt, aga ema oli siiani vastu ja nimetas seda raiskamiseks. Mille raiskamiseks oli Jess ükskord rumalast peast küsinud. „Elu, mis sul oleks võinud
