oska isegi oma nime kirjutada?”
Jess ütles kannatlikult: „Sellel, miks ta ei oska kirjutada, võib olla mitu põhjust. Ta on üle kuuekümne. Tema ajal pandi harva seesugust diagnoosi nagu vaeglugemine. See võib olla üks põhjus. Või ei saanud ta ühel või teisel põhjusel koolis käia. Pidi talus töötama? Me ei tea. Ta on kirjaoskamatu, aga see ei tähenda veel, et ta on rumal. Võib-olla ekstsentriline, sellega ma olen nõus, ja kidakeelne, kui see puutub ta äriasjadesse. Kui ta näeb, et meid ei huvita, kust ta need vanad pliidid ja pesumasinad hangib, muutub ta ehk jutukamaks.”
„Kuulge!” hüüatas Morton. „Kui ta ei oska kirjutada, siis ilmselt ei oska ta ka lugeda. Kuidas ta saab siis oma tunnistuse läbi lugeda, enne kui sellele kolm risti alla paneb?”
„Sa peaksid protseduure tundma, Phil. Sa loed selle talle ette ja kirjutad lehe alaserva, et sa tegid seda, ja ka seda, et sa võtsid tunnistuse. Lisad märkuse, et ta on kirjaoskamatu, ning kinnitad seda oma allkirjaga, märkides ära kuupäeva ja koha.”
„Ta küsib, kas ta võib nüüd ära minna. Ma võtsin ta koduse aadressi. Ta elab sealpool.” Morton näitas käega künka poole. „Ütles, et enne teeristi tuleb pöörata mööda külavaheteed paremale, tal on seal oma maja.”
„Ma tahan temaga enne rääkida,” ütles Jess.
Eli silmitses ta lähenemist umbuskliku näoga.
„Härra Smith,” ütles Jess kindla häälega, kuna ootas vastupanu. „Me peame majja sisse pääsema.”
„Misjaoks?” nõudis Eli, lükkas lõua ette ja pilgutas kiiresti silmi.
„Tüdruk pole seal. Ta on mu lehmalaudas. Mis mu maja sellesse puutub?”
„Me peame kogu kuriteopaiga üle vaatama.”
Nendel sõnadel oli Smithile ootamatu mõju. Jess oli kindel, et ta nägu päevitunud tuulest parkunud naha all tõmbus kahvatuks. Mees oli paanikas.
„Te olete näinud,” kraaksatas ta. „Näinud kõik, mida vaja. Te nägite mu õue ja ja lauta ja maja võite siit vaadata.”
„Me pole seda seestpoolt näinud. Me peame seda tegema, härra Smith. Me oleme väga ettevaatlikud. Me ei riku midagi.”
„Ei, ei!” pahvatas Eli kätega ägedalt vehkides. „See on laudadega kinni löödud. Keegi pole käinud seal pärast… keegi pole käinud seal ligi kolmkümmend aastat.”
„Ma näen, et see on laudadega kinni löödud,” nõustus Jess kannatlikult. „Aga võib-olla pääses keegi sinna ikkagi sisse ja tal õnnestus seda varjata.” Eli oli hirmunud. „Ma loodan, te mõistate, et me peame sisse minema.”
„Lukus,” ütles Eli õnnetult. „Isegi kui te lauad ära kangutate, ei pääse te sisse. Mitte keegi ei pääse. Kui keegi oleks käinud, oleks ma märganud. Keegi pole käinud. See on lukus, kõik uksed.”
„Kas teil võtmed on?”
„On jah,” tunnistas Eli mornilt pärast pausi, mille ajal ta näris oma alumist huult ja uuris Jessi. Küllap mõtles ta endamisi, kas keeldumine takistab politseid. Ta leidis, et mitte. Nad lõhuksid ukse maha. „Need on mul kodus.”
„Siis tuleb seersant Morton nüüd teiega kaasa ja võtab võtmed.”
Eli ei liikunud paigast.
„Kas kõik on korras, härra Smith?” Jess kortsutas kulmu. Vanapapi oli rohkem kui mures. Ta nägi haige välja. Ta laubal pärlendasid higipisarad. Jess ei osanud öelda, kas see oli hirmust, et majast leitakse midagi, või kutsus mõni muu põhjus esile seesuguse reaktsiooni. Ta lootis, et papi ei saa südamerabandust. Murelikult küsis ta: „Mis viga, härra Smith?”
Eli kummardus ettepoole, just nagu usaldust jagades.
„Mida nemad selle kõige kohta ütlevad?” küsis ta kähedal sosinal. „Neile see asi ei meeldi.”
„Kes on nemad?”
Eli pilgutas silmi ja kogus ennast. Ta püüdis võtta taas endist kindlat hoiakut. „Naabrid,” ütles ta. „Mu naabrid on kuulujuttude järele maiad.”
Nende sõnadega pööras ta ringi, kõmpis oma auto juurde ja ronis kabiini.
„Sõida talle järele ja too võtmed, Phil,” ütles Jess. „Ära talle praegu rohkem küsimusi esita. Ta on natuke endast väljas ja eakas inimene. Aga ära lase tal ennast lollitada, justkui ei leiaks ta võtmeid või mida iganes. Ta näib olevat mures naabrite pärast.”
„Naabrite?” Morton vaatas talle üllatunult otsa ja ta pilk libises üle vihmast tilkuvate puude ja tühjade väljade. „Mida see tobe vanamees seletab? Tal pole ju siin mingeid naabreid.”
neljas peatükk
Lucas oli kodus. Tavaliselt täitis see hilis-George’i-aegne kaunis maja Cheltenhamis teda uhkusega. See seisis teiste pastelsetes toonides või valgete majade vahel. Selle kõrgetest akendest avanes vaade tänavale, kus kunagi, ajal, mil Cheltenham oli olnud moodne kuurortlinn, sõitsid tõllad, ja nüüd mürisesid autod. Aga tänav oli säilitanud siiani oma suursugususe.
Lucas hindas seda. Ta oli alustanud nullist ilma ühegi nõuandeta ja töötanud ennast üles, nagu ta tavatses oma uutele tuttavatele öelda. Kõik, mis tal oli, oli ta saavutanud ise. Peale selle maja siin oli tal ka väike korter Londoni Docklandis. Aga seda kasutas ta rohkem peatuspaigana, kohana kus olla, kui äriasjad pealinna kutsusid. Korter oli „uus raha” ning mõjus kogu oma sära ja uhkuse juures ikkagi võltsina, millest polnud võimalik vabaneda.
Aga mitte see maja siin. Tõsi on, et viis aastat tagasi, kui Lucas selle ostis, oli see olnud pisut unarusse jäetud, kuid siiski säilitanud „kitsastesse oludesse” sattunud kõrgaadelliku aura. Kehva seisukorra ja vananenud torustiku tõttu oli ta saanud selle väga mõistliku hinnaga. Pärast seda oli ta kulutanud selle renoveerimiseks ja sisustamiseks väikese varanduse. Selle hulka kuulus ka väga kalli sisekujundaja teenus. Alguses polnud Lucas disaineri valitud helesiniste ja kollaste toonidega eriti rahul. See oli tundunud liiga naiselik. Aga nüüd nägi ta, et disaineril oli olnud õigus. Värvid tõid esile kõrged laed, reljeefsed karniisid ja laerosetid ning ajastule vastava mööbli.
Lucase kodu interjööri oli näinud vähesed. Ta elas siin üksi. Kunagi väga noore mehena oli ta olnud abielus. See ei kestnud kuigi kaua ja ta oli otsustanud, et abielu pole tema jaoks. Ja peale kõige muu läheks lahutus tänapäeval maksma miljoneid.
Muidugi kuulusid ta ellu ka naised. Ta pidas legendaarset „väikest musta raamatut”, kus oli kirjas mitme saadaval oleva daami telefoninumber, kellele vajaduse tekkides Londonis kavaleriks olla. Kõik nad teadsid, et on ainult number tema telefoniraamatus. Aga kui Lucas nad välja viis, oli ta heldekäeline, ja kui nad olid „väga tublid tüdrukud”, tegi ka hinnalisi kingitusi. Kõik see oli ärikokkulepe nagu kõik muu Lucase elus. Tüdrukud olid rahul. Kui mõni neist välja langes, asendas Lucas ta teisega. Kõik olid tegelikult kõrgema klassi hoorad, aga piisavalt kallid, et nendega mitte oma mainet kahjustada. Kõik olid kas „modellid” või „näitlejannad”. Lucasele tuleb au anda, et ta oskas olla nendega siiralt sõbralik. Kõik pidasid teda suurepäraseks meheks. Tegelikult nad meeldisid Lucasele. Ta lihtsalt ei soovinud ühegagi neist püsisuhet.
Tal oli aeg-ajalt suhteid ka abielunaistega, rikaste igavlevate prouadega, kel oli palju aega ja seiklushimu. Nad teadsid,
