Robert Freemani idee osta see atraktiivne, ehkki kergelt murenev kollane telliskivihoone Oxfordshire’ ja Northamptonshire’ piiril asuvas kolkas.
Küla nimi oli Westerfield, või vähemalt nii teatas lähenevatele reisijatele ripnev, kõrgest rohust poolenisti varjatud silt. Westerfield asus umbes kuue miili kaugusel Bamfordi kaubalinnast ja tema leidmiseks Inglise topograafiliselt kaardilt tuli silmadega tibatillukest kirja puurida, kuni rangelt sümboli ja lakoonilise viitega „mullatööd” trükitud nimi käes oli. Vaid jumal ise teadis, mida need mullatööd endast täpselt kujutasid. Kuskil ei olnud mingeid käegakatsutavaid märke, mis oleksid näidanud, kust sääraseid ajaloolisi haruldusi leida võiks. Ilmselt oli see lihtsalt rida pronksiaegseid kindlustusi paljastavaid kühme mõne taluniku põllul. Inimene oli Westerfieldis kaua maad harinud.
Primitiivsel inimesel oli olnud ilmselt oma šamaan või keldi preester, kuid kaheksateistkümnenda sajandi Westerfieldis valvas pastor hingede üle, kogus kümnist ja esindas võimu. Ja ta elas siin. Eve’i maja seisis puudest varjatud kruusatee lõpus. Vastas, poolenisti puude taga peidus, seisis räämas kirikaias kirik, millega maja kunagi liideti. Meredith nägi vaid seda, et kirik oli hilisgooti stiilis ja paistis olevat lukus ning elutu. Kirikla, õigemini see, mis temast kõrge telliskivimüüri tagant paistis, oli George’i-aegne, mõne hilisviktoriaanliku lisandiga. Väliskülge mööda üles ronivad näotud torud olid tunnistajaks tõenäoliselt Edwardi-aegsele katsele kohta moderniseerida. Televisiooniantenn katusel viitas hilisema generatsiooni prioriteetidele.
Meredith väljus autost ja värises rõskes jaheduses, hõõrudes paljaid käsivarsi, samal ajal teise korruse aknaid silmitsedes. Tema selja taga mühises tuul kurblikult kirikaia puudes ja ootamatult lendas midagi suurt lähedalolevatest okstest välja ja laperdas minema, pannes Meredithi võpatama. Kuid see oli kõigest metstuvi, kes maandus televisiooniantennil ja kudrutas ta peale. Meredith krimpsutas nägu ja raputas väravavarbu. Väravad olid lukus ja nüüd nägi ta, et ühel väravapostil on aukudega metallplaat ja nupp.
Seal oli veel midagi. Ühe väravavarva külge oli seotud pruun paberkott.
See oli kõvasti kinni köidetud pika satiinkanga ribast lehviga ja koti külge oli nööpnõelaga kinnitatud väike kaart, mida lilleseadjad kulleriga saadetavate kimpude külge kinnitavad. Veider ja üsna ebameeldiv asja juures oli see, et kaardil oli must raam ja see oli sedasorti kaart, mis kuulus tavaliselt matusepärgade ja leinakimpude juurde.
Meredith astus lähemale ja silmitses kaarti. Trükikirjas seisis seal „Tere tulemast koju, Sara”. Allkiri puudus. Meredith kibrutas kulmu. Kahtlemata olid anonüümsel heasoovijal head kavatsused, kuid oli rumal viga valida mustaga ääristatud kaart. Nüüd märkas ta, et paberkoti põhi on märg. Mis iganes see ka pole, see lekib, mõtles ta, ja sirutas käe, et vettinud paberit katsuda.
Tema sõrmede külge jäi kleepuv ja määrdundpunane värv. Ta ahmis õhku ja sikutas roosat lehvi, kuni see purunes. Paberkott kukkus maha ja prahvatas lahti. Kotis oli jube verine sodi. Meredith laskus kükakile ja tõmbas väga ettevaatlikult paberit eemale. See oli härja süda.
„Mäherdune täiuslikult räpane vingerpuss!” pomises ta, tundes rõõmu, et oli leidnud selle tülgastava anni enne kui keegi teine. Meredith korjas üles koti, südame, paela ja kaardi ning viis need väljasirutatud käes hoides üle teeraja selle kaugemasse serva, kus rada piirnes nõgeseid täis kraaviga. Ta kukutas kogu kupatuse nõgesepuhma keskele ja nägi seda silmist kaduvat. Mõni koer või öösel ringi luusiv kiskja võiks liha leida ja hommikuks hävitada. Meredith pühkis ettevaatlikult sõrmi ja raputas end seesmiselt, et ebameeldival pildil minna lasta. Just siis kuulis ta selja taga teeraja kruusasel pinnal väga vaikset krudinat ja pööras kiiresti ringi.
Seal, umbes kaksteist jalga eemal, seisis üks mees ja vaatas teda. Sellist isikut poleks Meredith osanud vaiksel külatänaval ettegi kujutada. Mees oli keskmist kasvu, sihvakas ja kahvatu ja võis olla mis tahes eas kolmekümne ja viiekümne eluaasta vahel. Ta kandis tumedat ülikonda ja nägi välja peaaegu ängistavalt puhas ning korralik, nii et ühe pöörase hetke jooksul pidas naine teda mõne tulevase ametialase külaskäigu tarvis surnuaeda üle vaatavaks surnumatjaks. Kuid siis hakkas mees rääkima.
„Üsna ebameeldiv,” sõnas ta. Hääl oli ameerikalik, kuid aktsent hoolikas, sõnad hääldatud selgelt, kergelt vanamoodsal, peenutseval viisil. Ta ei paistnud olevat šokeeritud, üksnes tauniv.
Meredith ütles ägedalt: „Jah – kas te teadsite sellest seal?”
Mehe suunurgad tõusid, kuid tema kahvatud hallid silmad jäid valvsaks. „Ma just äsja nägin seda, kui tulin mööda teerada. Teie jõudsite selleni esimesena.” Ta liikus ettepoole ja sirutas käe välja. „Teie peaksite olema see naiskonsul. Minu nimi on Elliott – Albie Elliott. Ma olen Evie’ sõber. Ma peatun samuti siin.” Viimaste sõnade juures jõnksutas ta peaga kirikla poole.
Natuke vastumeelselt võttis Meredith mehe pehmed valged sõrmed oma pihku. Automaatselt ütles ta oma nime, kuigi mees seda ilmselt juba teadis.
„Kas see siis ei olnud siin, kui te välja läksite?”
Elliott pilgutas silmi. „Ma oleksin seda märganud, eks ole? Kuid täna hommikul läksin ma varakult välja. Käisin siin lähedal asuvas väikelinnas – Bamfordis, nagu seda nimetatakse. Vilets kolgas. Sõitsin sinna bussiga, mis oli huvitav, kuid ma ei ütle, et seda uuesti teeksin. Kui ma lahkusin, ei olnud värava küljes midagi, kuid nagu ma ütlesin, oli see kell üheksa hommikul.”
Hulk küsimusi kargas Meredithile pähe, kuid ta esitas vaid ühe: „Kas te tulite pulmadeks?”
„Oo jaa – pulmad.” Elliott hõõrus oma siledaid peopesi vastamisi. „Evie tahab, et jääksin. Teie perekonnast pole just palju inimesi, nagu ma aru saan. Kuid ma ei usu, et võiksin siin kauem aega veeta. Mul on kodus asjatoimetusi.” Tal oli sõrmes suur, erakordselt inetu, kohmakas raamistises tumepunane kivi. „Ma olen siin äriasjus,” ütles ta.
„Film või televisioon?” küsis Meredith kohe. Eeldatavasti oli see üks kahest, kui just Eve polnud otsustanud memuaare kirjutada. Kuid raske oli aru saada, mida arvata härra Elliottist, sest nii või teisiti, vähemalt ühel kursil tegutses ta vale lipu all. „Lakutud” aktsendi, hoolikalt kärbitud juuste ja tumeda Ivy League’i ülikonna varjus, rääkimata peletislikust korporatsioonisõrmusest, mis kogu täiega oli nii teadlikult WASP2, oli puhas Bronxi päritolu. Meredith oli selles kindel.
Elliotti suu pöördus taas ülespidi. „Ma nii toodan kui ka lavastan „Pärandust””. Ta tegi pausi, ja nähes, et naine on üsna mõttelageda näoga, lisas kerge tüdimusenoodiga, mis muutis ta hääle nasaalsemaks: „See on üks jätkusaaga kolme põlvkonna New Jersey’ pankuritest.”
„Oo, seebiooper,” ütles Meredith valgustatult.
„Just nii. Üllatav, et te sellest kuulnud ei ole. Aga laske ma arvan, te olete olnud…?” Ta tegi pausi.
„Jugoslaavias. See, hm, „Pärandus”, ei ole veel nendeni jõudnud, ma kardan.”
„Küll jõuab.”
„Ma ei julgeks loota, et nad sellest midagi arvata oskavad.” Öeldu kõlas üsna jämedalt ja Meredith kahetses seda, kuid Elliott ei paistnud solvuvat.
„Seal on igaühele midagi. See on minu lapsuke. Minu idee. Mina tegin selle. Mina kindlustan, et me kindlalt origniaalset formaati järgiksime. Kuid just praegu on vaja pisikest miskit…” Mehe silmad vaatasid taas kirikla poole.
„Te tahate, et Eve selles kaasa teeks?” küsis Meredith üllatunult.
„Jah,
WASP – lühend Põhja-Ameerika kultuuriruumis käibivale sotsioloogilisele terminile
