hallide silmadega naisele otsa. „Kas me ei läheks majja?”
„Ei, oodake natuke!” Meredith sirutas käe välja, et meest takistada. Too peatus ja kinnitas oma heleda ilmetu pilgu taas naisele. „Mida me sellega teeme – sellega seal?” Meredith osutas nõgesepuhmale ja jubedale sodile, mida see varjas.
„Kas me peame midagi tegema?”
Jahmunud Meredith vahtis teda, suu ammuli. „Jah!” ütles ta viimaks, saanud kõnevõime tagasi.
Mees paistis jälle pahandavat. „Mis teil plaanis on, leedi? Korjata see sealt üles ja sellega enda ees lehvitades majja kõndida?”
„Ärge olge rumal!” vastas Meredith vihaselt. „Muidugi mitte!”
„Hästi. Nii et jätke see sinna. Las mina hoolitsen selle eest, eks?”
Tema hääles oli teravust, mida seal varem ei olnud. Meredith avastas, et vaatab meest teise pilguga. Heledad hallid silmad ei tundunud enam sugugi kalalikud ja ilmetud. Neis oli kalk läige, kuid see tuhmus, kui naine tema pilku jälgis. Elliott naeratas lepitavalt. „Te ei pea selle pärast praegu muretsema. Te alles saabusite. Miks mitte kõigepealt sisse minna ja tere öelda? Evie ootab teid. Miks rikkuda taaskohtumist? Eilsest peale pole Evie rääkinud muust kui teie tulekust. Tõesti, ma põlesin uudishimust teid näha.”
Meredith surus alla soovi nähvata: „Noh, ja mida te arvate, olles mind nüüd näinud?” Selle asemel lausus ta kammitsetud häälel: „Hea küll, kuid hiljem me veel räägime sellest.”
„Kindlasti,” ütles Elliott mahedalt, jättes Meredithile ebameeldiva mulje, et mees oli temaga sama osavalt ümber käinud nagu ehk mõne oma trupi temperamentse näitlejannaga. Elliott läks kergel kärmel sammul värava juurde ja vajutas nuppu. Eve’i vaevu äratuntav, kehatu ja ragisev hääl uuris, kes seal on.
„Eve, kallis, see on Albie,” ütles Elliott. „Ja su nõbu on siin koos minuga.”
Väravad avanesid äkilise närvidele käiva elektroonilise suminaga, mis pani Meredithi peaaegu nahast välja hüppama. Meredith nägi nüüd enda ees maja seinal silmatorkavat sinist vargaalarmikarpi. Ümbritsetud turvavärava, kõrge müüri ja vargaalarmiga, näis Eve päris hästi kindlustatud olevat. Arvatavasti ei saa maakohas tänapäeval riskida. Kindlasti mitte siis, kui vastikute kavatsustega vembumehed ümber kolavad.
Otsekui kajana tema mõtetele pomises Elliott meeldetuletuse: „Me ei maini toda väikest pakikest, eks ole? Pole mõtet Evie’t ärritada.”
Meredith noogutas, nõustudes vastu tahtmist. Tema lapsepõlvemaakohas olid inimesed harjunud uksi päevaajaks lahti jätma, isegi siis, kui nad külapoodi minekuks kodust lahkusid. Mõlemad, nii maakohtade usaldusväärsus kui külapoed olid kadunud. Natuke olid tõusnud ka kinnisvarahinnad. Kui palju selline maja nagu see siin praegu maksab? mõtiskles Meredith eesukse trepist üles ronides.
Hulganisti „ajastule iseloomulikku”, kahtlemata viis või kuus head magamistuba ja paar teenijatuba ärklikorrusel, tõenäoliselt kaks vannituba ja võib-olla ka eraldi käimla alumise korruse garderoobis, mitu head külalistetuba ja tohutu köök (kivipõrandaga, kujutas ta ette, ja praegu kahtlemata nõudepesumasina ning muu moodsa sisseseadega), trobikond kõrvalhooneid ja suur müüriga ümbritsetud aed… Selleks ajaks, kui ma pensionile jään, mõtles ta kõvera naeratusega, on mul vedanud, kui saan enesele voodikoha üürimist lubada! Samal ajal kui selline mõte tal peast läbi käis, paisati eesuks lahti.
„Mu kallis!” hüüdis Eve, käsi tervitusžestiks laiali heites. „Kui armas! Siin sa lõpuks oled!” Meredith mähiti sooja kaisutusse ja mingi väga kalli parfüümi kergesse hõngu. „Astu kohe sisse!”
„Mu auto on veel väljas.”
„Oh, too ta hiljem sisse. Keegi ei kasuta seda teed. Siin on väga vaikne! Oi, ma tean, anna võtmed Albie’ kätte. Tema ajab auto sisse.”
Elliott krimpsutas nägu ja sirutas käe välja. Kerge kimbatusega ulatas Meredith talle võtmed. „Väga lahke teist.”
„Miks ka mitte?” vastas mees mõistatuslikult.
Meredith juhiti läbi halli võõrastetuppa. Tal haarati õlgadest. „Nüüd,” teatas ta nõbu õnnelikult, „vaatame su korralikult üle!”
Nad seisid elegantselt sisustatud võõrastetoas. Siin oli vähe märke toa esialgsest klerikaalsest otstarbest. Seinad olid praegu virsikukarva, aknad drapeeritud silmuselise võrkkardinaga, mis kunagiste Viini kohvikutega seostusid, ainsaks maaliks keskpäraselt teostatud Eve’i portree, ja ühtki raamatut polnud näha. See-eest oli kohvilaud läikivate pildiajakirjadega üle puistatud. Isegi kirikuõpetaja teotatud kummitus oli põgenenud.
„Mul on nii hea meel sind näha, Merry…” ütles Eve. Tema hääl, mis oli olnud entusiastlikult kõrge, tasanes äkitselt vaevukuuldavaks. „Pagan küll, ma vist hakkan nutma!”
„Ära hakka!” hüüdis Meredith. „Ära ole narr, Eve. Ma ei hakka sulle ju praegu Oscarit kinkima.”
„Ma otse vajan sind!” ütles Eve innukalt. „Ma olen jalad rakku jooksnud. See pulm… ja kõik muu. Sina oled alati nagu üks tugev kindlusetorn, Merry!”
„Ilma „tornita”, palun! Ma ei saa midagi parata, et säärane pikk oavars olen.”
Väljast kostis eesukse ette pargitava auto hääl. Eemal kõlksatasid väravad kinni. Elliott ilmus taas lagedale, ulatades Meredithile võtmed.
„Ma panin teie reisikoti halli. On sul mulle veel mingeid soove, Evie?”
„Ole sa tänatud, kallis, ainult seda, et tule ja ühine meiega ja saa mu nõoga korralikult tuttavaks.” Eve pöördus tagasi Meredithi poole. „Sa näed nii hea välja!” ütles ta tundeliselt. „Kas mul pole õigus, Albie?”
Elliott, seistes natuke küljetsi, käed rinnal risti, lubas enesele spontaanse vastuse.
„Kust kurat mina seda teadma peaksin, kallis? Ma kohtusin temaga esimest korda kümne minuti eest. Selge, et ta näeb suurepärane välja.”
„Sina näed fantastiline välja, Eve,” ütles Meredith siiralt.
Eve’i igast nahapoorist kiirgas elegantset sarmi. Ta ilus nägu näis vähe muutunud olevat sellest ajast saadik umbes kuus aastat tagasi, kui Meredith oma nõbu viimati nägi. Elliott noogutas. Pilgus, millega ta Eve’i vaatas, oli pisut omanikutunnet nagu uhkust tundval lapsevanemal.
„Kindlasti januned sa tassi tee järele,” lausus Eve äkitselt asjalikuks muutudes. „Säärane pikk sõit. Lucia – ta on endiselt mu kokk – läks hambaarsti juurde. Ma tõesti loodan, et õhtuks on temaga kõik korras. Jonathan toob praegu Sarat Londonist koju ja ma korraldasin väikese piduliku õhtusöögi. Sara igatseb sind näha ja mina tahan, et ta jääks mõneks päevaks paigale, et arutada läbi viimasedki pulmadega seotud pisiasjad. Sul pole aimugi, kui palju on teha. Ma lähen ja toon tee – sina lihtsalt istu ja puhka!”
„Ära mulle teed too!” ütles Elliott rutakalt. „Mul on vaja tööd teha. Pealegi tahate te, tüdrukud, rääkida. Näeme pärastpoole.” Ta kõndis kergel kärmel sammul välja.
„Kes ta on?” küsis Meredith kähedal sosinal. „Ta ütleb, et sa hakkad tema koledale seebisarjale kõrgema klassi hõngu lisama.”
„Ma räägin sulle
