allkirja all raamis oleva väikese täkke kohal, langes ühte Eve’i viimase abielu sõlmimisega. Kas oli see pulmakingitus pruudile või pruudilt? Kunstniku nimi oli tundmatu ja raskesti loetav, tema pintslitöö kohmakas ja stiil tormakalt lahmiv, kuid tal oli silma värvide peale ning ta oli tabanud midagi Eve’ist. Pilti vaadates mõistis Meredith, et Eve on muutunud, ainult natuke, kuid siiski muutunud. Kollaka varjundiga tumeblondid juuksed nägid ikka veel samasugused välja nagu maalil. Selgete kannikesevärvi silmade pilk oli nii enesekindel, kuid päriselus oli silmadealune nahk juba veidi lõtvuma hakanud. Lõuajoon pildil oli kindlam. Kas oli kunstnik meelitada tahtnud või oli siis naha ja lihaste toonus viimaste aastatega veidi vähenenud. Mida aga kunstnik teinud oli, oli see, et ta ignoreeris jõhkralt kahvatute joonte peent võrku, mis oli märgistanud Eve’i nahka alates kolmekümnendast eluaastast; palava ereda valguse, tolmuste, tuultest piitsutatud, päikesest põletatud paikade, tugeva lavameigi ja kuulsa kauni laia naeratuse pärandit, mis oli aegamisi vedanud kanavarbad silmanurkadesse ja väikesed vertikaalsed jooned kummalegi poole suud.
Portreel kandis Eve silmadega sama värvi kleiti. Eve’i väljanägemine oli alati olnud piinliku täpsusega hoolitsetud. Täna kandis ta musti pükse, avarat valget siidtuunikat ning laia musta vööd. Tema keha paistis selles riietuses sale, nõtke ja täis nooruslikku elastsust. Eve oli temast üheksa aastat vanem, kuid Meredith möönis vähimagi vimmata, et neid kaht kõrvuti seades jätkuks igal mehel silmi vaid Eve’i jaoks. Ta mõtles Elliottile ja tollele peaaegu isalikule pilgule, millega too Eve’i vaatas, ning hetkeks kurrutas tema laupa kerge kulmukortsutus. Siis istus ta väga mugava, mingeid eksootilisi linde ja lehestikku kujutava mööbliriidega kaetud sohva nurka ning ootas Eve’i tagasitulekut.
Nõbu tudises veidi aja pärast sisse, kandes suurt, eri serviisidest pärit portselannõudega koormatud kandikut. Eve ja majapidamine olid alati halvasti kokku sobinud. Meredith surus maha naeratuse ja võttis temalt kandami, et see läikivaid ajakirju kõrvale lükates kohvilauale asetada.
„Mille ma unustanud olen?” silmitses Eve assortiid kandikul. „Siin on mõned Lucia küpsised. Meil pole ju küpsiste jaoks kahvleid vaja, eks ole? Ma ei toonud ühtegi kahvlit. Sidrun on mulle, kui sa just ise ka seda ei soovi.”
Ta laskus sohvale Meredithi kõrvale ja loksatas hea õnne peale teed üsna kenast Victoria-aegsest teekannust tassidesse. Nad lobisesid isekeskis veidi aega, vahetades üldist klatši, ning siis, õhutatuna tõelisest uudishimust, tõi Meredith vestluse tagasi Ellioti seebiooperi juurde.
„Kas sa tõesti kavatsed seda teha, Eve? See on natuke teistsugune asi kui film.”
„Ah, ma pole kinofilmi juba aastaid teinud. Olgem ausad,” ütles Eve äkilise avameelsusega. „Ükski minu film pole kunagi kassarekordeid löönud.”
„Mulle meeldis too, milles sa mängisid aastaid tagasi, siis kui sa karusnahast bikiine kandsid ja kui radioaktiivsed dinosaurused sind taga ajasid.”
Eve’i värvitud ripsmed võbisesid. „Ah too. Kas sulle tõesti meeldis? See ei olnud just parim.” Ta elavnes ja viibutas sihvakat, hea maniküüriga nimetissõrme. „Kuid selle filmi eriefektid olid oma aja kohta täiesti eesrindlikud. Muidugi jooksevad praegu kõik kinoskäijad tormi „Tähesõdade” ja „Indiana Jones’i” peale ning meie vaesed vanad krigisevad koletised ajavad publiku naerma… välja arvatud lapsed, kes neid ikka armastavad.”
„Mina siiski armastan neid,” ütles Meredith laialt naeratades. „„King Kong” on parimaid filme, mis iial tehtud. Mina igal juhul arvan nii.”
„Ma loodan, et sa ei taha öelda, et mina selles mängisin!” ütles Eve ägedalt.
„See oli niihästi enne minu kui sinu aega. Albie ja minu tutvus ulatub tagasi mu filmitegemise päevadesse. Kuid ta on olnud mõnda aega televisioonis. Tal läheb hästi. Albie’l on olnud mitmeid õnnestumisi, kuid „Pärandus” on neist suurim ja võimalus seal särada, noh…”
Meredith võttis mõttes nõuks kindlasti üht osa vaadata. Enne ei oska ta selle kohta eriti midagi öelda. Selle asemel lausus ta: „Ma igatsen väga jälle Sarat näha. Anna mulle näpunäide pulmakingi osas ja räägi mulle sellest kutist, vabandust, peigmehest. Kus Sara temaga kohtus?”
Üle Eve’i näo langes vari ja meigialusesse peenesse võrgustikku lisandus uus joon. Ta pani tassi järsult käest. „Sa tead, et mul on Saraga palju muret olnud, eks ole?”
„Sa vihjasid sellele ühes oma jõulukirjas.”
„See oli palju hullem,” ütles Eve. „Palju hullem, kui ma sulle kirjutasin.” Ta tegi ahastava liigutuse, mis, olles küll kahtlemata ehtne, siiski natuke teatraalselt välja kukkus. Meredith tundis äkilist kaastundepistet. „Ma keerasin kõik kihva,” lausus Eve kaledalt. „Emana kukkusin ma läbi, Merry.”
„Ole nüüd. Sa oled Sarale pühendunud, ma tean seda!”
„Jah, olen küll!” Eve pigistas pettumustundes käed rusikasse. „Kuid ikkagi vusserdasin ma tema kasvatamisel närusel kombel. Mike poleks seda heaks kiitnud.”
Veel üks, eriti valus näpistus pani Meredithi südame värisema. „Ei, ilmselt mitte.”
„Mike oli nii asjalik. Ta oli minu jaoks hea, Merry!” Eve ohkas. „Kui me ei oleks lahku läinud, kui Sara oli kaheksane, kui ta oleks juures olnud, oleks kõik teisiti läinud. Sa tead, me pidime uuesti koos elama hakkama, kui see neetud jõmpsikas…”
Meredith sirutas käe ja puudutas nõo käsivart. „Ära hakka ennast nüüd selle pärast üles ärritama, Eve. See on möödas ja lõpetatud.” Sõnad kõlasid ta enesegi kõrvade jaoks õõnsalt. Ta teadis, et see polnud nii. Kuuldavalt ütles ta: „Sa tegid Sara heaks oma parima, Evie.”
„Ei, ei teinud! Ma keetsin supi kokku! Mul ei olnud kunagi aega, saad aru. Ja mu teine abielu, abielu Hughie’ga – noh, ma ei hakka kõigest sellest praegu jälle rääkima. Sa tead niigi kõiki räpaseid üksikasju. Kuid see jättis vaese Sara veel enam minu tähelepanust ilma. Siis korraga ei olnud ta enam väike tüdruk, vaid teismeline, ja ta läks metsikuks kõige hullemas kambas, mida ette võib kujutada.” Eve tegi pausi ja lükkas teekandiku eemale. „Kes küll teed tahab? Kell on üle viie. Kuidas oleks ühe korraliku joogiga?”
„Mitte mulle, tänan. Hiljem.”
„Ega sul pole midagi selle vastu, kui mina ühe džinni võtan?”
„Muidugi mitte. See on ju sinu kodu.”
„Vanamoodne jook tänapäeval,” lausus Eve, kui ta mõne minuti pärast džinni ja toonikuga naasis. „Nüüdsel ajal joovad kõik veidraid eksootiliste nimedega segusid. Ma hakkan ajast maha jääma, Merry. Olen neljakümne neljane ja tunnen, et üha raskem on suhestuda millegagi, mida mu tütar ütleb või teeb.”
„Ma kujutan ette, et nii on enamiku vanematega. Vanuse vastu ei saa. See on see ema-tütre asi.”
„Sara saab järgmisel kuul kakskümmend.” Eve ei paistnud vahelesegamist kuulnud olevat. „See oli vana hea Robert, kes juhtis mu tähelepanu jamale, milles Sara oli. Loomulikult keeldusin ma alguses seda uskumast. Me elasime tol ajal Londonis. Mul endal läks kõik parasjagu eriti hästi ja ma lihtsalt ei tahtnud kuulda millestki halvast enda läheduses. Siis ühel ööl tuli Sara mingilt peolt koju kell kolm või neli hommikul. Ta lõi natuke lärmi ja mina, pooleldi ärkvel, mõtlesin, et pagan võtaks seda plikat! Kuid ma ei tõusnud üles. Head emad tõusevad. Ma olen alati olnud igavene näru, nii ma siis lihtsalt panin padja pea peale ja püüdsin uuesti magama jääda. Ta laamendas veel natuke aega ja siis jäi vait. Selleks ajaks oli isegi mulle kohale
