ja mõtlesin, armas Jumal, ta on kõigest seitseteist. Mida põrgut ma olin lasknud juhtuda?”
„Vaat mis, Eve,” ütles Meredith kindlalt. „Sa ei saa ennast süüdistada. Paljud lapsed teevad sellise faasi läbi.”
„See ei olnud veel kõige hullem!” sähvas Eve raevukalt, sõrmed džinniklaasi pigistamas. „Ta ei maganud ega olnud joobest meelemärkuseta, ta istus seal omaette pobisedes. Ma proovisin teda toibutada, mõeldes ta kuidagi voodisse saada. Raputasin teda õlgadest, karjusin ta peale. Lõpuks näis ta taipavat, et ma olen seal ja kes ma olen. Ta proovis mulle midagi öelda, kuid ma olin nii vihane ja nii … nii segaduses sellest, et ma ei teadnud, mida teha, nii et ma tõesti ei pööranud sellele kuigi palju tähelepanu. Mäletan, et ütlesin: „Homme, räägi mulle homme” – ma lihtsalt tahtsin ta voodisse saada, saad aru. Kuid kogu selle aja, mil ma aitasin tal lahti riietuda, kordas ta ikka ja jälle sama asja, kuni olin sunnitud taipama. „Me ei suutnud teda äratada,” kordas ta üha. See muutus nii…” Eve pidas vahet ja võbises. „See muutus nii pahaendeliseks. Ma olin hirmunud ja ometigi ei tahtnud ma teada. Lõpuks ma küsisin: „Keda?” Ta avaldas mulle ühe nime, kuid see ei öelnud mulle midagi.”
Eve jäi vait ja Meredith ootas. „Järgmisel päeval astus politsei sisse.” Eve’i hääl oli muutunud kõledaks. „Üks vaene laps oli surnud – alkoholi ja uimastite segu, ma pole kindel, millised täpselt. See oligi see, mida Sara mulle öelda üritas. Nad ei suutnud teda äratada ja nad olid kõik liiga hirmul ja liiga purjus, et arsti kutsuda või kellegi vanematele helistada. Kui nad oleksid seda teinud, oleks võib-olla suudetud laps päästa. Nemad aga olid kõik paanikas. Neil oli mingisugune haletsusväärne arusaam – nad olid ju ikkagi kõigest lapsed – et kui nad asja sinnapaika jätavad, saab kõik korda – tüdruk ärkab lihtsalt jälle üles ja tal pole muud hullemat viga kui valutada lõhkuv pea. Tema aga ei toibunud enam kunagi. See oli kohutav lugu. Me käisime uurimiskohtus. Surnud tüdruku vanemad – ma ei unusta kunagi ema, tema nägu…”
„See polnud Sara süü,” ütles Meredith.
„Ei. Kuid kellegi süü pidi see ju olema, eks ole?” Tušitud raamistuses violetsed silmad välkusid agressiivselt.
„Narkodiilerite süü.”
„Lihtne öelda.”
„See on ka tõsi. Vaata, nad sihivad selliseid lapsi nagu Sara ja teisi, kellel raha on.”
„Ja kelle vanematel on liiga palju tegemist, et märgata? Miks mitte see välja öelda?”
„See oli kurb juhtum. Kuid see ei olnud ei sinu ega Sara süü, Eve.” Eve, vaeseke, kannatas samuti süütunde all. Sellest teadis Meredith kõike.
„Kuna ju seesinane laps on tõotanud teie, oma vaderite kaudu öelda lahti saatanast ja kõigest tema tööst… kindlustab see, et seesinane laps kasvatatakse vooruslikult üles…Ta oli kinkinud lapsele komplekti hõbedast toitmisnõusid ja võtnud päeva töölt vabaks. Impulsiivselt küsis ta: „Mis teistest ristivanematest saanud on? Peale minu oli veel üks paar. Kas nad tulevad?”
„Ei,” sõnas Eve äraolevalt tühja klaasi vahtides. „Sa mõtled Rexi ja Lydiat.
Nad on lahutatud. Lydia abiellus mingi naftašeigiga. Rex elab Floridas ja ohjab sporditähti. See on tänapäeval kullaauk. Noorukid ei taha enam filmistaarid olla. Nad tahavad tennist mängida.” Eve heitis pea selga ja pööras oma vaevatud kannikesekarva silmad Meredithi poole. „Selle tüdruku surm oli ebaõiglane, kuid see päästis Sara. See hirmutas teda niivõrd, et ta oli lõpuks valmis meid kuulama. Kuid ikkagi läks meil Robertiga kaua aega, et saada teda kas või osaliselt rea peale tagasi. Robert ei elanud piisavalt kaua, et näha tema paranemist, sest ta sai oma viimase südameataki kõige selle keskel. See oli kohutav aeg ja ma ei taha midagi sarnast enam iialgi läbi teha! Ta kartis ja tahtis sellest välja saada, kuid samal ajal oli ta lojaalne oma sõpradele. Ta keeldus neist kellestki midagi halba uskumast. Me ei saanudki teada, kes tolle peo jaoks uimasteid hankis, kõik noorukid moodustasid ühisrinde. Keegi ei teadnud midagi. Igal juhul müüsime me oma Londoni maja maha ja kolisime siia. Alguses Sara vihkas seda kohta ja igatses oma nõnda-nimetatud sõpru. Ta kihutas igal võimalusel Londonisse, kuid lõpuks hakkas ta aru saama, kes nad tegelikult on. Robertil oli õigus. Ta ütles, et vahemaa lisab tema vaadetele perspektiivi. Ta tõesti hakkas iseendast aru saama. See oli siis, kui Robert nii äkki suri. Sara oli väga endast väljas. Ta austas Robertit ja rääkis temaga palju vabamalt, kui ta eladeski minuga oli rääkinud. Ma arvasin, et ta võib lihtsalt jälle liimist lahti minna, kuid õnneks kohtas ta Jonathan Lazenbyd, küllalt veidralt, Roberti matustel.” Ta tegi pausi. „Noormees on finantsnõustaja…”
Eve pidi olema tabanud halvakspanu varjundi oma nõo näol, sest ta lisas rõhuga: „Ei – mitte selline nagu Hughie.”
„Loodetavasti mitte! Kui ta oleks selline, võinuks Sara jooksu pista pigem mõne noore töötu näitlejaga, kes ajatäiteks baarmenina töötab! Mida see tähendab, Eve? Finantsnõustaja võib olla kes tahes, alates kihlvedude vahendajast kuni Inglise Panga juhatajani välja.”
„Noh, investeeringud, pensioniskeemid ja asjad… ma ei tea! Ta töötab linnas ja tal läheb väga hästi. Sara peab teda parimaks ja ta pole nagu tema endised sõbrad, tänu Jumalale!” Eve kummutas trotslikult džinni ja tooniku ühe sõõmuga alla.
„Saan aru. Ja kuidas on pulmakinkidega?”
„Ah, üks nimekiri käib kusagil ringi. Inimesed kriipsutavad asju läbi ja ma ei tea, mis järele on jäänud. Küsi õhtul Sara käest. Ma loodan, et ta ikka läks kleidiproovi…” Eve’i ilme muutus murelikuks.
Need pulmad, mõtles Meredith, võtavad iga minuti meie kõigi ajast.
Hiljem, kui ta oli asjad lahti pakkinud, läks Meredith välja, et teha jalutuskäik küla peal teispool väravaid. Kokk Lucia oli tulnud hambaarsti juurest tagasi ja toimetas köögis. Eve puhkas. Meredith kiikas möödudes rahutult nõgesepuhma poole, kuid loobus selle rahu häirimisest, et vaadata, kas pakk on ikka veel seal, kuhu ta selle viskas. Eve’il oli õigus. Me lülitame ebameeldivused välja. Oleme neist täiesti teadlikud, kuid otsustame neile lihtsalt mitte näkku vaadata. Igal juhul oli Elliott teatanud, et tegeleb sellega. Võib-olla oli ta seda juba teinud. Ta – härra Elliott – oli ladusalt toimekas ja vaevalt küll – tundis Meredith – peps. Teda polnud näha. Võis kihla vedada, et ta kas töötas oma toas või põletas parasjagu asitõendeid. Millised on võimalused, mõtiskles Meredith, et ta tegi seda siis, kui me Eve’iga teed jõime ja möödunud aegu meenutasime? Jah, see olnuks parim aeg tegutsemiseks. Ta pöördus otsusekindlalt tagasi, korjas maast kepi ja roobitses mõned nõgesed kõrvale. Rohus oli lapike murdunud varsi ja tume plekk.
Ei midagi muud. Härra Elliott oli asjaga tegelenud. Meredith viskas kepi minema ja kõndis edasi.
Õhtu on meeldiv, küla aga mitte, mõtles ta. Kindlasti polnud see sedasorti asula, mis võitnuks maalilisima küla võistlusi ning Meredith ei arvanud, et mälestus võikast leiust tema arvamust mõjutas. Westerfield ei olnud suur, kuid ta oli laialivalguv ja siin puudus igasugune piirkonnakeskus. Lähem ümbrus oli märgistatud üheainsa pika rodu räämas linlike sõjajärgsete kogukonnamajadega, mis olid paigutatud ümbritsevate talumaade sekka arvestamata üldse sobivust ja vaadet üle lagedate põldude. Pärast seda tuli suvemajade ja bangalote kirju krempel, ulatudes hokikepi-sarnase kumera käänakuni teel. Käänak moodustas kaks külge ülekasvanud rohu ja heinaga kaetud kolmnurksele lapile ümber roostetava bussipeatuse posti, mis oli palistatud sigaretikonide ja kommipaberite värvilise sõõriga. Teisel pool rohetavat kolmnurka asus kõrts, mis pidi olema üks vanimaid ehitisi. Seda kutsuti Halliks Lehmaks. Seal kõrval seisis paar üheksateistkümnenda sajandi alguse talutööliste majakest, mille külje
