silt, mis kujutas mingit armastusväärset ja ebatõepäraste proportsioonidega elajat, kiikus ja kriuksus tuules pooliku tugitala kohal. Väikesed tolmused aknad olid nagu tumedad tühjad silmad ja toekas lauduks keeldus naise käele järele andmast. Uksel oli väike tahvlike, mis andis Meredithile teada, et litsentsiomanik oli keegi Harry Linnet. Ta heitis pilgu kellale. Kell oli kaugelt üle kuue, aga kui härra Linnet oligi kusagil seal sees, poleerides klaase, polnud temast vähimatki märki. Võib-olla avas ta täpselt siis, kui heaks arvas. Meredith kirtsutas rahulolematult nina. Majast immitses liisunud õlle, tuhatooside ja Jeye’ desinfektsioonivedeliku lõhna. Meredith kahtlustas, et seestpoolt oleks see osutunud sarnaseks ühe pubiga Doveri kandis, kuhu teda pärast maabumist ühelt ebamugavalt parvlaevareisilt üle Kanali oli peibutanud „vanamoeline” sarmikas välisilme. Sisemus oli aga osutunud kokkusurutuks ja räpaseks, seal olid ülekaalus ühekäelised pätid, tulnukamängudega mänguautomaadid, sigaretijagajad ning talle oli kõrva pumbatud soovimatut reggae-muusikat. Ta keeras Hallile Lehmale selja, heitis taha oma pruunide sirgete juuste pahmaka, toppis käed nukralt teksaste taskusse ja vaatles ümbruskonda sügava umbusuga.
Vastu tahtmist pidi ta tunnistama, et siin, oma kodumaal, oli ta rohkem võõras kui kusagil mujal. Iga lahkumine kodust, iga lünk ülemere postisaadetistes rõhutas, et ta oli muutunud samavõrd võõramaalaseks kui kõik need teised heausksed välismaalased, kelle hulgas ta tavaliselt elas. Ta oli kandnud karistust, kulutades liiga palju aega maailmarändurina ühest kohast teise tõtates ja võõras õhustikus elades, milleks konsulaartöö teda paratamatult sundis. Tema, kes ta oma tagasihoidlikul moel esindas välismaal Inglismaad, oli aeglaselt ja halastamatult muutunud veelgi võõramaks, iga kord, kui ta koju tuli.
Sel hetkel läbistas õhku kummaline, arusaamatu karjatus, mis Meredithi hüppama pani. Üks eriskummaline kogu, riidest mütsiga inimämblik, ilmus nähtavale talutööliste paarismajakese parempoolse külje tagant – sealt, kus oli korras aed – ja sibas kähiseva häälega kriisates eesvärava poole.
„Kao sialt ää, sa võõramaa nadikael!” ulgus olend ja Meredith küsis endalt võpatades, kas äkki mitte teda silmas ei peetud, nii selgelt kajastas epiteet ta oma varasemaid mõlgutusi. Ta nägi, et kuju hakkas pilduma mingit nähtamatut objekti väikeste kividega, mida ta taskud näisid täis olevat.
„Vai sina ood mu porknates, va näru, kao sialt ää!” Ilmutis tantsis kohmakalt värava juures ja tõstis kokkusurutud rusikad üles. „Ma võtan sul naha maha, sa karvane võõramaa sindrinahk, kui sa’i oia käppasi mu varasist kapsist eemal!”
Üks siiami kass ronis mööda majakestevahelist seina üles, jälitatuna sajatushüüdeist ja kivikestest, kargas alla, teise majakese eesaeda, mis võrreldes eelmisega oli hooletusse jäetud mäsu. Teise majakese uks avati ja punase dressipluusi ning teksastega noormees ilmus nähtavale.
„Jumala pärast, Bert!” hüüdis ta, „lõpeta see tühja asja pärast lõugamine!”
Hääl oli haritud ja kõnemaneer, vaatamata sõnadele, rahulik ning meeldiv. Meredith avastas end naeruväärselt mõttelt, et poiss paistab väga kena olevat.
„Üks noist su võõramaa kõutsidest kaevas jälle mu porknates!” kisendas muldvana mees. „Ja mattis oma asja mu aidsalatisse! Ma nägin teda – õela musta näo ja kõvera sabaga. Ma ütle sulle, oia need tõprad mul tee pialt eest!”
Poiss kummardus ja tõstis üles siiami kassi, kes istus võitlusvalmilt, heites üleolevaid pilke oma ründajale, kes oli nüüd nii marru läinud, et Meredith hakkas kartma, et vanamees võib ataki saada.
„Pea nüüd hoogu,” ütles nooruk tasakaalukalt. „See on sellepärast nii, et sa kogu aeg umbrohtu kitkud ja mulda roobitsed. Loomulikult lähevad kassid sinna. Ma ei saa midagi parata ja nemadki ei saa. Kuidas oleks, kui paneksid natuke kanavõrku kapsaste peale?”
„Ja miks sina,” kisendas Bert rusikaga vehkides, „ei oia noid võõramaa elukaid minu aiast eemal? Õela moega tõprad, need nad on! Näevad välla nigu kuradid, mitte kassid! Koerad on inimese võimu all ja samamoodi piaks need saadana kassid olema!”
„Ma olen juba varemalt seletanud, sa vana rumal nadikael!” ütles noormees tüdinult. „Kass on metsik loom. See tähendab, et ta on loomu poolest uitaja ning tema omanik ei saa loota, et võib tema käike kontrollida.”
„Ma annan su siaduse järgi kohtusse!” puristas teine.
„Jumala pärast! See ongi seadus! Ma just seletasin! Kass on metsik loom ja koer ei ole. Koeraomanikud on kohustatud takistama oma loomade ringi hulkumist. Kassiomanikud ei ole – ei saagi olla.”
Bert sibas oma rangis jalgadel kätega veheldes piirdeaiani ning põrnitses pahatahtlikult mütsi serva alt. „Piad ennast nutikaks või mis? Noh, mul on õigus oma vara kaitsta! See on siadus, just see! Ja ma ütle sulle, ma panen mürki välla! See oolitseb nende võõramaa elajate eest! Mul on mürk olemas ja ma ütle sulle ette, ma panen ta välla, kui sa’i oia noid loomi mu aiast eemal!”
Poiss läks näost punaseks. „Kuule, Bert,” ütles ta teravalt, „kui sa seda teed, kaeban hoopis sinu kohtusse! Tom ja Jerry on väärtuslikud loomad ja kui sa hakkad kumbagi neist sihilikult mürgitama, oled sina see, kes hädas on. Said aru?”
Nad jõllitasid teineteist vihaselt, vanamees urahtas ning trampis minema. Kui ta läinud oli, silmas poiss pealtvaatavat Meredithi ja hüüdis: „Tere! Kas te olete eksinud? Kas saan aidata?”
Veidi häbelikult, sest paistis, justkui oleks ta tüli pealt kuulanud, kõndis ta poisi värava poole. „Ei, olen siin külas ja vaatasin lihtsalt ringi. Mul polnud plaanis teie vestlust selle vanamehega pealt kuulata.”
„Vestlust?” vastas poiss heasüdamlikult. „Keegi pole juba aastaid vana Bert Yewelliga mõistlikult vestelnud. Ta on segi. Seda nimetavad nad kohalikuks karakteriks. Kahjuks kaabivad Tom ja Jerry tõesti tema aias auke. Ta on oma aia üle ülemäära uhke. Ta on võitnud näitustel sibulate ja muude asjadega auhindu. Ma ütlesin talle, et pangu võrk või vähemalt oksad maha, et kasse eemal hoida, kuni taimed kasvavad piisavalt suureks, et natukesele ümberringi kraapimisele vastu pidada. Kuid vana tobu on nii kangekaelne. Ta püsib selle juures, mille arvab enda õiguse olevat.”
Kõneldes kõndis poiss piki rohtukasvanud teerada ja nüüd seisid nad Meredithiga koos, teine teisel pool värvimata väravat. Lähemalt vaadates oli ta vanem, kui Meredith kaugemalt oletanud oli, üldsegi mitte „poiss”, vaid umbes kahekümne viiene noormees või midagi sellist. Meredith tundis oma eksimise pärast piinlikkust. Noormees hoidis endiselt kassi süles, hõõrudes üht ta suitsukarva kõrvadest. Naine märkas, et tema sõrmed olid kaetud kahvatute viirgudega, mis nägid välja nagu kuivanud savi.
„Kas ta tõesti võib seda teha, mürki välja panna?” küsis Meredith murelikult.
Ta sirutas käe välja ja Tom nuusutas seda halvakspanuga ning lubas siis tal oma pead silitada.
Noormees kortsutas kulmu ja heitis pilgu Berti majakese poole. „Võib. Ta on seda juba mitu aega teha ähvardanud. Ma olen kindel, et ta räägib tõtt, kui ütleb, et tal mürki on. See tema aiakuur peab küll jumal teab mida täis olema. Varfariini, parakvaati, kõike. Ta ei hoia seda lukus ja ühel päeval pistsin ma pea sinna sisse, otsides Jerryt, kui see kaduma läks. Jerry on sellesama Tomi vend.” Ta osutas kassile oma süles. „Ma pole kunagi säärast segadust näinud. Tähendab, ega minagi pole puhas ja korralik…” Ta viibutas hooletult käega umbekasvanud aia poole. „Aga Berti kuur on kindlasti kõige ohtlikum koht külas. Osa sellest kraamist, mis tal seal on, on nii vana, et on kindlasti riknenud ja kui pudelid avada, siis juba ainuüksi aurud löövad su siruli. Mind ei üllataks, kui kogu krempel ühel ööl võimsa kõmakaga
