olevat, kui ta Lazenby tervitusele vastas. Kui ta oli teda põgusalt tervitanud, pöördus ta oma võõrustaja poole ja ütles: „Tere õhtust, Eve!” ning ulatas naisele kimbu kahvatulilla lehviga seotud tsellofaanis krüsanteeme.
„Miks ometi, Peter!” hüüatas Eve, etendades veenvalt mitte kunagi elus lilli saanud naise rolli. Ta oli ilmunud nende sekka, tipp-topp värske ja särav nagu alati, riietatuna millessegi, mis esmapilgul näis nagu roosa pikk sifoonkleit, kuid osutus naise kõndides altpoolt laienevateks püksteks.
Meredith soovis, et talgi olnuks närvi säärast rõivastust kanda ning tänas siis oma õnnetähte, et tal seda polnud, sest tal puudus nii Eve’i figuur kui ka stiil ja tal oleks õnnestunud välja näha kõige rohkem nagu halvasti tehtud jõuluaegne paukkompvek.
„Kui lõpmata armas!” ütles Eve hellalt. „Ma lasen Lucial need otsekohe vette panna! Merry, kallis, see on Peter Russell… Minu nõbu ja kõige kallim sugulane, Meredith Mitchell. Peter on meie kohalik arst.”
„Ma nii-öelda,” ütles Russell leebelt, „elan siin külas. Minu praksis on osa Bamfordis asuvast ühispraksisest. Rõõm teiega kohtuda, preili Mitchell.”
Kohakaaslusega hooldajaõpetaja, ühispraksis, mõtles Meredith. Kas sellele külale polnud jäänud midagi päris oma? Eve oli kõpsutanud üle parkettpõranda eemale, et lilli Lucia kätte anda. Russell, surunud Meredithi kätt, pöördus Sara poole ja lausus kergel toonil: „Ma arvasingi, et sa siin oled, Sal, ja ma ei tahtnud üht leedit ilma jätta. Ole lahke…„ Ta andis üle väikese karbi piparmündiga šokolaadikomme.
„Oh, tänan, Peter!” ütles Sara, kahmates väga ebaleedilikul moel karbi järele. „See on minu nõrkus! Sul oli meeles. Eelmisel korral, kui ma siin olin, sõin end nendest haigeks, Merry.”
Lazenby lausus hapult: „Sa lähed paksuks!”
Kahtlusevari käis üle Sara näo ja ta heitis mehele peaaegu süüdlasliku pilgu.
Peter Russell ütles tõredal toonil: „Tema vanuses ta põletab selle kõik ära. Kui tal oleks kalduvus kaalus juurde võtta, oleks ta juba praegu paks. Las ta hakkab muretsema siis, kui on nelikümmend.”
Lazenby ei öelnud midagi ja üle tema näo libises varaküpse lapse mossis ilme, kel oodatud aplaus äkki saamata jääb.
„Õigupoolest olen ma küll ühe leedi ilma jätnud,” ütles Russell vabandavalt tagasi Meredithi poole pöördudes. „Ma ei teadnud, et teie siin olete, preili Mitchell.”
„Ma ei tohiks oodatagi, et te mulle lilli või kompvekke tuua võiks,” ütles Meredith üllatunult. „Kuid tänan teid selle mõtte eest.”
„Osav…” pomises Elliott, istudes nurgas klaasi kollakaspruuni vedelikku imedes. Meredith oli juba märganud lähedaloleval serveerimiskärul teiste seas pudelit Southern Comfort’i. Tagapool helises telefon.
Russell naeratas. „Mul on hea meel veel ühe pereliikmega tutvuda. Sara on mulle rääkinud, et teie olete see kartmatu naine, kes asub tundmatutesse paikadesse, eesmärgiga lipp lehvimas hoida.”
„Me teeme oma parima,” ütles ta, meest meeldivaks pidades.
„Ma loodan, et te ei hangi toetusrahasid neile molkustele, kes lähevad välismaale ja oma käitumisega riiki häbistavad, enne kui nad lagedaks tehakse,” ütles Lazenby agressiivselt.
Eve ilmus jälle välja. „Mu kullakesed, Alan Markby helistas. Ta jääb hiljaks ja ütles, et hakaku me ilma temata pihta. Ma arvan, et peame seda tegema, kui ta väga palju hilineb, sest Lucia on juba praegu natuke kuri – hambad, saate aru – ja paluda tal toiduga oodata ei oleks võib-olla hea mõte.”
„Kas see on see kutt, kes Sara laulatusel üle annab?” küsis Lazenby riiakalt.
Russell pomises: „Markby on hõivatud mees. Ta teeb kõik, et jõuda siia õigeks ajaks, kui ta saab.”
„Ta oli Roberti sõber!” ütles Eve kindlalt.
Tekkis ebamugav vaikus. Sara hakkas oma kihlasõrmusega mängima. Meredithile torkas pähe, et Sara õrnal väikesel mopsinäol on kuidagi painatud pilk. Tüdruku tavaline spontaanne ülevoolavus oli täna õhtul natuke sunnitud.
Nad olid hilinejat ootamast just loobunud ja söögituppa minemas, kui hallist hääled kostsid. Väga pikk ja üsna kõhn, kitsa intelligentse näo, pika sirge nina ja säravate siniste silmadega mees sammus tuppa ning lükates tagasi oma sassis heledaid juukseid kuulutas ta hingetult: „Vabandust!”
„Täpselt õigel ajal!” ütles Eve talle peale lennates.
„Nii, sa ei tunne mu nõbu Meredithi – ja Jonathan, Sara kihlatu, ja Albie, kus sa ennast peidad, kallis? Alan Markby, saage palun tuttavaks, oli kalli Roberti sõber ja nõustus nii lahkelt laulatusel Sarale saatjaks olema!”
Kõik nad pomisesid oma erisuguseid tervitusi, välja arvatud Lazenby, kes ütles valjult: „Suurepärane!”
Eve võttis Markbyl käe alt kinni ning too näis selle omanikužesti peale kergelt ärevusse sattuvat.
„Tulge nüüd, teie kõik!” kamandas Eve ja hakkas minema, võttes Markby endaga kaasa. Mees on toibunud, täheldas Meredith kergelt lõbustatult, ja saab hakkama kõikide õigete sõnadega. Eve hakkas sädelema viisil, mis signaliseeris uue isase saabumist tema ringi.
Elliott, kes oli kogu õhtu jooksul väga vähe rääkinud, materialiseerus Meredithi küünarnuki juures. „Vaadake seda kutti…” ütles ta. „Ta on idioot.” Ta kadus taas, enne kui Meredith tabavalt vastata jõudis.
Söögilaud oli suur ja ümmargune. Meredith leidis end Peter Russelliga vasakul ja Alan Markbyga paremal käel. Eve istus Markby paremal käel, Lazenby Eve’st paremal, Elliott Lazenbyst paremal, Sara Elliotti ja Russelli vahel. Suur lilleseade laua keskel varjas Meredithi poolenisti üle laua istuva Lazenby pilgu eest ja võimaldas naisel teda salaja jälgida, ilma et pidanuks temaga otse rääkima. Ta arvas, et kui ta ei suuda ka meest imetleda, peaks ta temast vähemalt lugu pidama. Kahtlemata oli ta tulvil energiat, enam kui võimekas, nutikas ja osav. Ta soovis, et oleks võinud teda ka sümpaatseks pidada. Kuid auahnus tegi ta alati närviliseks ja Lazenby jättis talle väga auahne mulje.
Ta adus, et Peter Russell, kes istus tema vasakul käel, vaatas samuti Lazenbyd.
Kuid äkki pöördus ta kõrvale ja hakkas Saraga rääkima. Alan Markby ja Meredith olid mõlemapoolsest ettevaatlikkusest lõpetanud teineteise silmitsemise.
Markby küsis otsustavalt: „Kuidas te küll tulite üksi toime pika sõiduga risti läbi Euroopa? Kunagi, aastaid tagasi, tegin seda isegi – oma tollase naisega. Sõitsime Kreekasse.”
„Lummav reis.”
„Kaugeltki mitte,” ütles mees mornilt. „Olla koos kellegagi autosse aheldatud, see toob välja kõik suhte nõrgad kohad. See andis mu abielule coup de grâce’i3. Mis aga ei tähenda, et ma seda uuesti teha ei tahaks, kulutades vähem aega kaardi üle vaidlemisele ja rohkem aega avastuste tegemise peale.
„Te võite sõita koos minuga tagasi kuni Põhja-Jugoslaaviani, kui soovite, ja jätkata sealt omapead,” pakkus Meredith „Mispärast?” Ta jõllitas naist samamoodi nagu siis, kui Eve ta käe oli võtnud.
Siis ta naeris. „Te isegi ei tunne mind!”
