idevalt teiste julgustust ja abi. Mina (ning Alan Markby ja Meredith Mitchell ühinevad minuga) tahaksin eriti tänada Johni, Judithit ja Anne’i nende piiritu toetuse eest.
Külmunud muld – ja viisteist karmi detsembrit.
Pruunid mäed sulavad kevadesse.
Esimene peatükk
Vangi jäänud kärbes pinises aknaklaasil. Kitsast aknaavast tungis sisse linna lämbet õhku ja Whitehalli tänavamüra, kuid kärbes ei osanud seda põgenemisteed leida. Ta ründas järjest meeleheitlikumalt ühte ja sama kohta, võimetu leidma väljapääsu.
„Täpselt nagu mina,” ütles Meredith Mitchell ettevaatamatult valjusti.
„Kuidas palun, preili Mitchell?”
Personaliülem vaatas talle kahtlustavalt otsa. Talle ei meeldinud tegelda naistega. See oli talle näkku kirjutatud. Ametnik oli väike ja ülekaaluline, roosa näo ja ülespuhutud olemisega. Samast hetkest, mil Meredith ta kabinetti astus, oli selge, et nad ei leia ühist keelt. Ebasümpaatia oli vastastikune ja silmapilkne.
„Ma tean, et välisministeeriumis on palju minu kvalifikatsiooniga inimesi, kes töötavad Londonis ja soovivad minna välislähetusse.”
„Tõepoolest, kullake.”
Üleolev tobu, mõtles Meredith.
„Aga neid kohti jääb järjest vähemaks. Koondamised, igal pool koondamised.”
„Jah, aga kindlasti on töö huvides parem, kui mind õigesti rakendataks? Siin täidan ma ainult tühiseid ülesandeid.”
„Ma ei ütleks nii, preili Mitchell.” Mees lehitses laual olevat toimikut. „Teie osakonna juhataja on teiega väga rahul. Ma saan aru, et inglise konsulina välismaal vastutasite te ise oma väikese laevukese eest…”
Meredith muigas.
„…kahtlemata on paberitöö Londonis sellega võrreldes tüütu.”
Tõsi mis tõsi, vennike, mõtles Meredith mehe punasetäpilist lipsu pahuralt põrnitsedes. Ei tea, kes selle talle kinkis? Naine? Rikas tädi Flo? Või oli ta ise ostnud?
Ta tõstis pilgu mehe näole ja tabas ta pisikestes silmades pahatahtliku välgatuse. Meredith teadis väga hästi selle tähendust. Siin on see mees täielik valitseja. Ajateenija, vaikse elu nautleja. Ta kadestas ja pani samas pahaks Meredithi soovi olla iseseisev ja trotsida väljakutseid. Meredith hakkas mõistma stressi ja pinget, mis võivad muidu täiesti normaalse inimese viia mõrvamõteteni.
Ametnik asetas töntside sõrmede otsad vastamisi. „Kas teil on mõni eriline põhjus, miks te ei taha sellel kohal töötada? Kas halvad elamistingimused?”
„Ei,” tunnistas Meredith vastumeelselt. „Üks mu kolleeg, kes töötab välismaal, jättis mulle oma korteri Islingtonis. Enne seda üürisin ma maal maja, kuid igapäevane linna sõitmine muutus liiga raskeks.”
„Tähendab, korteriprobleemi teil pole. Siis olete küll õnnega koos, kullake.”
Kui ta veel üks kord mulle „kullake” ütleb, siis…
„Isiklikud probleemid?” Mehe hääl oli ettevaatlik. Tema arvates on kõik naised taoliste asjade puhul valelikud.
„Ei!” kähvas Meredith.
„Sel juhul, preili Mitchell, ei näe ma põhjust nurisemiseks. Ärge muretsege. Teie eelmise tööposti kohta on aruanne lihtsalt suurepärane, ja kuigi praegune töö pole ehk nii huvitav, on see vajalik. Pidage meeles, iga töö on kasulik.”
See oli viimane tilk. Meredith tõusis püsti. Ta oli viis jalga ja kümme tolli pikk ning talle pakkus istuva mehe kohale kõrgumine suurt rahuldust. Ametnik oli silmanähtavalt ehmunud.
„Teie võite nühkida selle laua taga oma tagumikku seni, kuni ükskord pensionile lähete! Mina tahan midagi ära teha, enne kui kolin mullatoidule!”
Ametniku roosa nägu tõmbus lillaks. „Ma ei näe meie edasisel vestlusel mingit mõtet!” lõrises ta ja sulges vihaselt toimiku.
Sellega lõi ta lootuste ukse Meredithi nina ees kinni, ja Meredith teadis seda. Ta teadis ka seda, et võib süüdistada ainult iseennast. Mida kuradit! „Ei ole jah mingit mõtet!” käratas ta ja astus uksest välja.
Kui Meredith täistuubitud umbses metroos koju sõites sellele vestlusele mõtles, tundis ta ainult viha ja meeleheidet. Viha polnud suunatud vastasele, vaid endale. Enam hullemini oleks võimatu midagi tuksi keerata. Ja ometi on ta lahendanud palju keerulisi situatsioone taktitundeliselt ja peenelt. Mina lasin laeva põhja, mõtles ta süngelt. Nüüd on kõik mokas! Ma ei saa enam kunagi teist kohta. Ma jään elu lõpuni ühistranspordiga sõitma.
Keegi astus talle jalale ja keegi togis küünarnukiga valusalt ribide vahele. Pääseks ometi sellest igapäevasest jamast! Olla kusagil mujal, ükskõik, kus! Ta kahetses, et oli loobunud Rose Cottage’ist, ükskõik kui ebamugav sealt sõita oli. Kui ta ei saa olla välismaal, siis võiks ta vähemalt elada maal. Ta mõtles Alanile, kes elas väikeses kenas Bamfordi linnakeses, kus oli maakohale omast rahu ja avarust. Kus ta tegeles tööga, mis oli vajalik ja huvitav, mis pakkus ootamatusi, vahel ohtugi. Pealegi olid lihavõtted ukse ees. Kevad, mil külmunud mullast tärkab uus elu. „Oh, olla Inglismaal, kui seal on aprill…”
Vaatamata sellele, et keegi oli avanud ülemise korruse akna – nagu Alan Markby sisse tulles oli märganud –, oli majas tunda imelikku lõhna. Võib-olla pole mõni nooruke konstaabel harjunud surelikkuse väliste tundemärkidega, mõtles Markby kriiksuvast, vaipkatteta trepist üles ronides. Ta hoidus puudutamast käsipuud, et mitte rikkuda seal võimalikke sõrmejägi. Ta hoidis eemale ka seinast, ent seda põhjusel, et sein oli räpane.
Ta jõudis sündmuskohale hilinemisega, kuna oli kutsutud ära piirkonna teisest otsast. Ilmselt on teised juba alustanud ning kiirabiauto väljas ootas, et ta vaataks surnukeha enne selle transportimist üle. Teisele poole tänavat oli kogunenud rühm uudishimulikke põnevusenautlejaid. Nende hulgas võis olla ka mõni tõeline nekrofiil. Tavaliselt leidus alati keegi, kes tülitas politseinikke ja päris süngete üksikasjade kohta. Mõnikord mängisid taolised haletsusväärsed olevused ajakirjanikku.
Jahilind. Sellega sarnanes lehk kõige rohkem. Püü või faasan, lisaks tolm, niiskus, hallitus ja üldine kõdunemine. Kindlasti elas siin keegi seadusevastaselt. Terve majaderida oli määratud lammutamisele, et vabastada koht ühekorruselistele korteriboksidele, mis olid mõeldud vanurite jaoks. Kõrvalmajas elasid inimesed, millest võis olla kasu, sest naabrid kuulsid ja nägid alati midagi. Kuid maja, millesse Markby praegu sisenes, oli teoreetiliselt mahajäetud ning selle alumise korruse aknad ja uks olid laudadega kinni löödud. Sellest hoolimata oli keegi sinna sisse pääsenud.
Markby kuulis ülemise korruse ukse tagant kõnekõminat. Ta lükkas ukse lahti ja kõikide pilgud pöördusid tema poole.
„Oi, siin te oletegi, söör,” ütles seersant Pearce kergendatult. Ta tahtis siit minema pääseda. Selles toas oli hais tugevam. Ukse juures seisis noor konstaabel, näost roheline ja higistav. Soojad ilmad olid soodustanud voodis lebava surnukeha lagunemist.
„Vabandage, et hilinesin,” ütles Markby kaastundlikult, kuna nägi teiste kannatusi.
„Doktor Fuller pidi lahkuma, söör. Tal oli ühes teises kohas kokku lepitud.”
„Pole hullu. Küll ma kuulen temalt hiljem.”
„Nad pildistasid,” jätkas Pearce kahele õnnetu olemisega politseifotograafile osutades. „Kas nad…?”
