pruunid, muu osa roheline, ja laes tomatikarva plekid, mis võisid tekkida sinna millest iganes, alates hooletust ümberkäimisest ketšupipudeliga ja lõpetades rituaalmõrvaga. Ahastuses Meredith oli köögi kreemikasvalge ja sinisega üle värvinud ning riputanud akna ette odavad kirjud kardinad. Kuid ta ei kavatsenud kulutada kellegi teise korterile rohkem raha, ja nii jäidki ülejäänud ruumid rusuvalt sinepikarva seinte ning kratsitud halli puiduga.
Nüüd pööras tee järsult vasakule ning vaadet piirasid liiga kõrgeks kasvanud hekid ja suur kastanipuu. Meredithile oleks unelemine kalliks maksma läinud. Kohe kurvi taga tõkestasid kitsa tee lambad. Esimese hirmunud pilgu läbi vaadates oli neid sadu, villast massi jätkus igasse suunda ja sellest ei pääsenud läbi ega ümber. Meredith vajutas pidurile ja keeras rooli, et vältida otsasõitu karja liidritele. Auto sööstis teepervele ja suundus okkalist hekki kraapides mööda rohtu halastamatult otse kastani poole. Meredith lasi rooli lahti ja tõstis käed vältimatut kokkupõrget oodates näo ette.
Auto jõnksatas, mootor köhatas korraks ja suri välja. Meredith lasi kätel langeda ja jõllitas juhmilt läbi tuuleklaasi. Imekombel oli jäänud suurem kokkupõrge toimumata, kuid auto radiaator oli surutud vastu puutüve ja sõiduk oli ohtliku nurga all kaldus.
Meredith tõmbas automaatselt käsipiduri peale. Ümberringi valitses vaikus, isegi lammaste määgimist polnud enam kuulda. Äkitselt tõmmati juhipoolne autouks lahti ning tühimiku täitis mehe pea ja õlgade tume kogu, varjates päevavalguse. Karune hääl küsis: „Olete elus ja terve?”
Meredith pööras pead ja lasi kuuldavale jahmunud kraaksatuse, kuna küsija pea oli ainult mõne tolli kaugusel. Päevitunud näost vaatasid talle vastu hallid silmad, kuid Meredithi tähelepanu köitsid rohkem mehe hämmastavalt punased juuksed.
„Jah, tänan,” kogeles ta. Ennast kogunud, lisas ta juba kindlamalt, kuid väikese ärevusega: „Ma loodan, et ei ajanud mõnda lammast alla.”
„Ei. Kuid ma kartsin, et sõidate ennast vastu seda vana puud sodiks.” Mees tõmbas õlad autost välja ja ajas ennast sirgu.
Meredith nõjatus ukse poole, et olukorda hinnata, ja ta pilk sattus mehe tohutu suurtele kummikutele. Ta vaatas üles ja kohtas taas hallide silmade pilku. „Ma arvan,” alustas ta kileda häälega ja läks siis ootamatult üle kontraaldile. „Kui lambaid enam ei ole, saan ma teele tagurdada.”
„Oodake pisut,” soovitas mees. „Ma kutsun koera neid ära ajama.”
Vanas sviitris tugev mees hüppas teepervelt alla, punased juuksed päikese käes loitmas. Meredith kuulis vilet ja käsklusi, mille peale hakkasid lambad määgides mööda teed edasi sibama. Aegajalt vilksatas villakerade vahel midagi musta ja valget.
Siis viipas karjane kutsuvalt ja hüüdis: „Korras! Laske pidur lahti ja te libisete tagurpidi alla. Tee on puhas! Ettevaatlikult!”
Meredith lasi käsipiduri lahti, kuid midagi ei juhtunud. Ta pani mootori käima, lülitas sisse tagurpidikäigu ja üritas ettevaatlikult uuesti. Sama lugu. „Pagan, ma olen kinni jäänud!” kirus ta. „Kuradi lambad!”
Ta sõnad lendasid avatud autoaknast välja. Mees tuli tagasi, kummardus ukse kohale ja ütles: „Ma lükkan teid välja.”
„Ei, küll ma midagi välja mõtlen,” nähvas Meredith.
„Siis istute siin terve päeva ja mõtlete midagi välja,” nähvas mees vastu. „Ma kas lükkan teid välja või jätan siia – just nii, nagu teile meeldib.”
Ja et Meredithi pahameelt veelgi suurendada, ei antud talle valida, mis talle meeldib, vaid mees läks auto esiotsa juurde ja pani oma turske õla tööle. Tema lõug tõmbus pingule ja veresooned kaelal tursusid nagu köied.
„Ära mind süüdista, kui endale viga teed,” pomises Meredith endamisi.
Mehel pidi olema terane kuulmine, sest ta tõstis pilgu ja vaatas Meredithile läbi tuuleklaasi otsa.
Auto võpatas ja hakkas tagurpidi veerema. Meredithil õnnestus saada see kontrolli alla ja peagi oli ta tagasi teel, elus ja terve.
Lambad tunnetasid, et kõik on jälle kombes, tulid tagasi, surusid ennast vastu autokülgi ja tõid kuuldavale kaebliku koorilaulu. Meredith jättis mootori seisma ja ronis mõningate raskustega autost välja. Lammaste klaasjad silmad seirasid teda uudistavalt. Meredith mõtles, et lambad polegi nii juhmid, kui arvatakse. Nende kahvatusisnistes silmades oli midagi kavalat ja metsikut, ning nad olid üllatavalt sportlikud. Üks neist oli äsja teisel pool teed madalast kiviaiast osavalt üle hüpanud.
Mees oli tagasi, saatjaks kõige õelama olemisega lambakoer, keda Meredith oli eales näinud. Koer jooksis tema juurde, heitis talle kurja pilgu, krimpsutas koonu, otsekui oma suhtumist näidates. Mees andis talle käskluse ja loom taandus pahaselt.
„Tänan abi eest,” ütles Meredith ja otsustas asja selgitada. „Mul on hea meel, et ma ühtegi lammast alla ei ajanud, kuid mina polnud süüdi. Loomadega teed sulgeda on väga ohtlik.”
„Keegi pole teid süüdistanud. Aga see on farmimaa, ja seda teed kasutatakse väga harva. Te peaksite sõitma väheke ettevaatlikumalt ja aeglasemalt.”
„Ma ei sõitnud kiiresti!”
„Te tahate minna Bamfordi?” Mees põrnitses teda, suur ja sõjakas. „Uus maantee on palju otsem.”
Meredith põrnitses vastu. „Kuulge, teil võib siin farm olla, kuid maantee kuulub riigile ja mul on õigus sellel sõita, kui mulle meeldib. Ma tulen Londonist ja mul on kiirteedest kõrini.”
„Ah et Londonist?” Punapäise hiiglase sõjakus rauges ja ta hääl kõlas peaaegu igatsevalt. Ta uudistas Meredithi heakskiitvalt ja Meredith tundis ennast ebamugavalt. Kui mees oli teda pealaest jalatallani silmitsenud, ütles ta: „Te olete vist üks nendest vägevatest ärinaistest, eks?”
Meredith hüüatas kohkunult: „Ei! Ma olen riigiteenistuja!”
„Jah?” Mehe hallid silmad olid umbusklikud.
„Aga mul pole mingit pistmist põllumajandusega,” kinnitas ta mehe uuriva ja küsiva pilgu all. „Ma ei tulnud siia mingeid kvoote kontrollima. Ma tulin siia mõneks päevaks puhkama. Kui see teile sobib?”
Meredith ootas upsakat vastust, kuid mees naeratas üsna meeldivalt. „Nagu soovite, see pole minu asi,” ütles ta, ja lisas siis ootamatult: „Tegelikult poleks mul midagi selle vastu.”
Seesugune maamehe galantsus mõjus Meredithile rohkem kui robustne sõim.
„Londoni kõrval tundub Bamford väga vaikne, eks ole?” küsis mees.
„Ma kahtlen selles,” ütles Meredith jäigalt, ennast kogudes.
„Oo, Bamford on maailma naba!” Ka mees oskas irooniline olla.
Ta oli juba unustanud oma äsjase muutuse ja tema hallid silmad särasid väljakutsuvalt.
„Ma tean, milline Bamford on. Ma elasin mõnda aega siin kandis.”
„Tõesti? Ja kibelesite siit minema?”
Meredith ei teadnud, kas mees teeb nalja või pilkab. „Mulle meeldis siin väga. Aga mul oli raske iga päev Londonisse sõita.”
„Saan aru. Nautige siis puhkust!”
Ta
