et nendes vanades kivides pesitsevad vaimud?” õrritas vend.
„See ei üllataks mind. Kunagi pandi siin toime kuritegu.”
„Mismoodi?” Alwyn pööras pead ja vaatas talle mütsinoka alt otsa, hallid silmad terased.
„See maja põletati maha.”
„Issand hoia, tüdruk, mida sa räägid!” ütles Alwyn põlglkult. „See polnud kuritegu. See oli pigem õnnetusjuhtum.”
„Tahtlik süütamine on kuritegu.”
„Kes sulle ütles, et see oli tahtlik süütamine? See juhtus üle saja aasta tagasi ja keegi ei oska täpselt öelda. Need varemed on ajalugu, muud ei midagi.”
„Siin pesitseb kurjus,” lausus Jessica vaikselt. „Ma tunnen, kuidas see kividest välja imbub. Õnnetus.”
„Jama! Ära kujuta endale igasuguseid asju ette!”
„Ümberringi on palju kurjust.” Jessica silmitses üle väljade kauguses paistvat Bamfordi kiriku torni.
„Mida sa sellega öelda tahad? Sa ajad imelikku juttu, Jess. Kui sa räägid niisuguseid asju ema juuresolekul, kupatab ta su jälle doktor Pringle’i juurde.”
„Ma lugesin Gazette’ist, mis juhtus Lindsay’ga.”
„Ah see. Ma ei teadnud, et sa tundsid teda.” Alwyni hääl oli pahane ja samas hämmeldunud. „Oleksin ma teadnud, oleksin lehe hävitanud, enne kui sa oleksid seda näinud.”
„Jätke ükskord see minu nunnutamine!” käratas Jessica. Kui Alwyn ei vastanud, jätkas ta pisut rahulikumalt: „Lindsay ja mina, me laulsime aastaid tagasi kirikukooris. Ta oli rõõmus ja sõbralik tüdruk. Nüüd on ta surnud, ja nii kohutaval kombel.”
„Ära mõtle sellele,” soovitas Alwyn tõredalt. „See tobe plika tegi seda ise. Pole mõtet ennast ärritada.” Ta tõusis püsti, ka koer ärkas ja liputas saba. Isegi Nelson tundus olevat pahane, et rahulik puhkepaus on otsa saamas. Ta viskas pea selga ja hirnus kiledalt.
„Ma pean tööle hakkama,” ütles Alwyn. „Ja ära üritagi selle poniga üle hekkide hüpata. Selle rasvaga, mis tal seljas on, trügib ta nendest lihtsalt läbi ja pärast on mul nende paikamisega tükk tegemist.”
„Ma pole seda kunagi teinud, ja sa tead seda väga hästi!” Jessica viskas sadula õlale ja astus otsustava sammuga üle kopli.
„Vaimud, kurjus,” pomises Alwyn ja virutas jalaga vastu mustaks tõmbunud, poolenisti maasse vajunud kivilasu. „Lihtsalt osake farmist, nagu sina ja mina, poiss!” Koer vaatas üles, kõrvad kikkis, silmad valvsad ja uudishimulikud. „Täpselt nagu sina ja mina,” kordas Alwyn süngelt. „Kogu see krempel toob õnnetust. Andke mulle toos tikke ja ma põletan selle kuradi farmi maha!”
Teine peatükk
„Betoon, asfalt ja tellised on kõik, mis sellest järele jääb,” torises Alan Markby poolihääli. „Terve riik ehitatakse rannikust rannikuni täis.”
Selle nukra tähelepaneku tegi ta endale teatavaks, kui tuul sasis ta sirgeid juukseid. Surunud käed oliivikarva, veidi peetud jope taskusse, põrnitses ta enda ees avanevat maastikku. Seejärel istus ta kännule ja võttis taskust šokolaaditahvli. Markby polnud magusasõber, kuid võileibade valmistamisega oleks olnud liiga palju vaeva. Ta oli pistnud taskusse šokolaadi ja läinud kõndima.
Tal tahtis oma kabinetist ja politseijaoskonnast korraks välja pääseda. Otsus Lindsay Hursti surma kohta oli just selline, nagu Pearce oli ennustanud. Ega Markby ise ka teistsugust oodanud. Neil polnud õnnestunud leida tüdruku kaaselanikke. Kuna nad ei teadnud nende nimesid, oli üsna kindel, et neid ei leitagi. Kõige tähtsam aga oli tabada isik, kes oli varustanud Lindsay’t tapva narkootikumiga. Lindsay noore elu oli lõpetanud heroiin, aga selle ainega poldud siin kandis varem kokku puututud. Ja taas oli Pearce’il õigus. Kanepit esines üsna sageli, kuid ka kangemad narkootikumid hakkasid valmistama kohalikule politseile peavalu.
Markby oli töötanud terve nädalavahetuse juhtumi kallal, jahtinud iga juhtlõnga, küsitlenud inimesi, sest see toob mõnikord päevavalgele ootamatuid asju. Ent mitte seekord. Pubides ja diskoteekides, mida Lindsay oli sageli külastanud, põrkas ta otsekui vastu seina. Ja kui nad oleksidki saanud kätte mõne tavalise diileri, poleks see mingi saavutus. Neil on vaja suuri tegijaid. Tegelikult oli neil vaja õnnelikku läbimurret. Kuid see oli Markby arvates sama ebatõenäoline kui näha lendavat siga.
Pühapäeva õhtul pidi ta tunnistama, et nad olid teinud kõik, mis hetkel võimalik, ja nüüd jääb üle ainult oodata, et mõni juurdlusliin tooks päevavalgele midagi kasulikku. Ta oli väsinud ja halvas tujus ning tõdes, et kui ta ei tee tasa kaotatud nädalavahetust, käib ta terve järgneva nädala teistele närvidele. Seetõttu ei läinud ta esmaspäeval tööle, vaid maale, et tuulutada väsinud ajusid, lootuses, et talle tuleb pähe mõni värske mõte. Kuid ta tõdes kohe, et vahepeal oli armastatud paik täiesti muutunud.
Siin oli olnud Üksildase Talu nimeline farm. Nimi oli pärit Tudorite ajast. Ta mäletas väga hästi siin seisnud pikkade korstnatega maja, samuti seda, kuidas ta mängis siin kauboid, ehmatades lehmi, kes näsisid värsket rohtu, ning seda, kuidas nad mängisid hekkide vahel võmme ja röövleid.
See kõik oli buldooseriga siledaks aetud. Põllud, mida oli põlvest põlve hoolsasti haritud ja mis olid olnud Markby noorpõlve mängumaa, olid kadunud. Paremal paistsid naaberfarmi Greyladiese katused – see polnud veel langenud kinnisvaraarendajate ohvriks, vasakul tähistas väike plekk horisondil Witchetti farmi, mis võitles samuti järjest läheneva asfaldi ja kivimüüride vastu.
Ta meenutas kohta, mis tundus nüüd unenäona. Nii kaugele, kui silm ulatas, laius igasse suunda tühi maa. Suured puud olid välja juuritud ja lamasid, juured taeva poole – langenud hiiglased, sandistatud, ilma harudeta. Need, mis olid murdunud, kuid hoidsid veel kinni songitud mullast, püüdsid ajada uusi võrseid, mis olid nagu armetud nutid puutüve sügavates haavades.
See, mida polnud hävitatud, oli lootusetult rikutud. Oja, kus Markby oli kalu püüdnud, oli puhastatud, laiendatud, suunatud uude sängi ja surutud tsemendist korsetti, et vesi ei leiaks oma loomulikku suunda. Pajusid, mis olid oja varjanud, polnud enam. Uus sirge tee ulatus umbes poole miili kaugusele ja lõppes siis mudamülkas. Seal, kus Markby oli ehitanud kunagi koos sõpradega vanade iidsete tammede otsa mängumajakesi ning kaevanud murakapõõsaste vahele urge, seisis kobar ehitusjärgus maju, otsekui pilvede alla ära eksinud. Markby kõrva riivas töötavate masinate mürin. Tema pea kohal tiirlesid künnivaresed – võib-olla otsisid nad oma kadunud pesasid – ja lendasid siis musti tiibu lehvitades maja poole, mida kopad polnud veel hävitanud.
Markby ohkas, kuid muutus siis elevaks. Otse tema ees, veidi madalamal künkast, millel ta istus, liikus aeglaselt mööda lõpetamata uut teed hall auto. Auto jäi seisma ja juht tuli sellest välja. Samuti pruuni-valgekirju Jack Russelli tüüpi koer, kes traavis sihitult mööda asfaldiriba edasi-tagasi ja kadus siis kraavi. Autojuht võttis autost suure paberilehe ja laotas selle – mõningate raskustega – kapotile. Tuul üritas seda minema lennutada. Paber laperdas vastu mehe nägu, kui mees üritas seda uurida, ja Markby kujutas ette, et mees vannub.
Markby näole ilmus muie. Ta pani ülejäänud šokolaadi taskusse ja tõusis püsti. Isegi siit tundis ta mehe ja koera ära ning hakkas seltsi ootuses, märjal rohul ja mullal libisedes, künkalt alla laskuma. Sealt edasi jätkas ta teed üle songitud maa, ning jõudnud kuuldekaugusesse, pani ta käed suu juurde ja hüüdis: „Steve!”
Plaani
