enam, varsti sa avastad, et ei saagi aidata, niisiis lendad sa kohale ja üritad kogu kupatuse minu kaela veeretada! Ja kuna konsulaarsidemete teema meil juba üles kerkis, siis kas too sell on ikka veel korteris?”
„Toby? Jah. See on ju tema korter.”
„Korter on sulle üüritud, üksi elamiseks. Viska ta välja!”
„Ikka tõesti või? Sina ei saa õigustehniliste üksikasjade pärast hipisid välja visata ja sa ei taha, et sind sellega tülitatakse! Ja mina peaksin välja viskama Toby, kes on mu kolleeg ja vana sõber!”
„Mis sorti sõber?” nõudis Markby kahtlustavalt.
„Noh, me oleme koos töötanud, aeg-ajalt väga tihedasti. Ta oli mu asetäitja.”
„Oli aeg, mil ma oleksin öelnud, et tean, mida sa sellega mõtled. Nüüd ei ole ma selles enam nii kindel!”
„Jumala pärast küll! Sa ei muutu ometi armukadedaks!” Meredith tõusis püsti, tõstes oma õlakoti maast üles. „Mul pole aega siin istuda ja näägelda! Ma pean Bamford Hilli minema. Ma lubasin Ursulale, et kohtun temaga kaeveplatsil.”
„Politseiametnikuna soovitan ma sul tungivalt seal mitte ööbida!” lausus Markby jäigalt.
Oma ponnistuste nurjumise pärast nördinud ja tundes närivat kahtlust, et mehel võib täiesti õigus olla, kruttisid mitmesugused ärevaks tegevad tunded Meredithi üles. „Ja mina soovitan tungivalt sul oma asjadega tegeleda! Ma palusin sult abi ja sina keeldusid. Nii et nüüd ajan ma asju omamoodi!”
„Millal sa seda küll teinud poleks!”
Nad põrnitsesid teineteisele otsa.
„On sul korralik magamiskott kaasas?” küsis Markby rahulikumalt.
„Jah, tänan. Ja Ursulal on seal matkapriimus, nii et me saame sooja jooki teha.”
„Vaadake, et see oleks kindlal, tasasel alusel. Ma olen ennegi näinud, kuidas nood haagised nagu laastukorvid leekidesse lahvatavad.”
„Me pole ju paar põmmpäid! Omal ajal sain ma kõik gaidide ametimärgid ja ma käisin matkamas, suur tänu sulle tõesti. Me teame, mida teeme!”
„Vaata ette!” ütles Markby ebasõbralikult.
viies peatükk
Linnast välja, Bamford Hilli poole sõites rahunes Meredith maha. Ta oli unustanud, kui armas võib see paikkond olla. Nüüd, kuldsel ja mahedal augustikuisel suveõhtul, kui päike horisonti roosaks värvides aeglaselt allapoole vajus, tundis ta ajatut rahu endast üle voogavat. Õhtu punane lõõm, karjaste rõõm! kuulis ta mälus sosistamas üht häält oma lapsepõlvest.
Taasleitud meelerahu lubas tal päevasündmused erapooletult üle vaadata. Alanil oli Natalie Woollardi kohapealt ilmselt õigus ning oli rumal näägelda millegi sellise pärast, mis on nii igapäevane ilming. Peresisene asi. Ta vedas näo kõverale muigele. Vähemalt oli ta pidanud Ursulale antud lubadust.
Nüüd nägi ta veidi eemal kahvatulillast uduvinest looritatud künka piirjoont. Varsti sai talle selgeks, et tee jookseb üle künkajalami, nii et temast paremal tõuseb maapind järsult, vasakul langeb aga alla. Ta aeglustas sõitu, otsides parempöörde kohta, mida Ursula oli kirjeldanud. See pidi olema märgistatud, osutades Mottsi farmile, ja Ursula oli seletanud, et pärast pööret peab ta keerama teelt ära vasakule – rajale, mis viib mäest üles väljakaevamiskoha juurde.
„Tule hipifurgoonide sissesõidetud rööpaid mööda!” oli Ursula süngelt öelnud.
Ursula on pettunud, kui kuuleb Markby negatiivsest reaktsioonist oma loole. Pettunud, kuid ilmselt mitte üllatunud.
Meredithi edasiliikumine oli aeglustunud roomamiseks ning nüüd sõitis ta tee serva ja peatus, et heita kiire pilk visandile, mille Ursula oli talle andnud. Ta silmitses uurivalt tuuleklaasitagust. Jah, seal oligi paremale pööramise koht ja loetamatu puust silt. Kuid siin oli ka vasakule pööramise koht, täpselt tema peatumispaiga juures. Naeltega üles löödud tahvlilt võis lugeda:
Puud varjasid karjääri serva. Puude vahel nägi Meredith okastraattara juppe. Kallak oli teele ohtlikult lähedal. Uudishimulikult väljus ta autost, lüües ukse pauguga kinni, ja kõndis mõne sammu mööda puudevahelist sillutiseta rada, et asja uurida.
Ahtake puudetukk lõppes ja jahmatava ootamatusega avanes tema jalge ees vana kivimurd. Karjäär oli maastikku tohutu haava lõiganud. Kuid nüüd, mil kivi enam ei murtud, oli taimestik lahkesti selle armistunud küljed looriga katnud. Lai, heas korras kruusatatud teerada viis alla karjääri, kus prügimägi ise korratult avaral tasasel põhjal lösutas.
Tohutud metallist prügikonteinerid olid kõrgeteks riitadeks laotud. Lisaks sellele – kas siis sellepärast, et konteinerid olid täis, või sellepärast, et ei oldud vaevutud neid kasutama – olid külastajad jätnud oma rämpsu hunnikutesse üle terve kivimurru põhja. Seal oli kõike, alates aiakääridest kuni vana mööblini välja. Seal all oli isegi üks kolmeosaline diivanikomplekt, sätitud kohatult ringikujuliselt justkui elutoas.
Meredithi jaoks oli selles heategevusmüügi ahvatlust, mis pakub veidraid, eklektilisi soodusoste. Ta ihaldas alla ronida ja lähemalt vaadata, kuid tal polnud aega. Pead pöörates nägi ta üleval tee ääres puude vahel viltuvajunud majakest üle karjääri põhja viiva raja vaatamas. Selle õlgkatus oli pehkinud ja hiirtest söödud. Majakese seinu oli parandatud gofreeritud raualehtedega, aknad olid tolmused, majakest ümbritsev tara oli metsistunud aia kõrval ümber kukkunud. Meredith arvas, et maja seisab tühjalt, kuid ta eksis.
Äkitselt lendas majakese värvikooruv uks lahti ja nähtavale ilmus keegi elatanud mees. Meredithi silmates tõi ta kuuldavale kraaksatuse ja hakkas kepi abil kiiresti tema poole komberdama. Mees paistis kogu oma hädisuse juures küllalt kärmas, kehalt kogukas, ja vanus võis olla tal ükskõik mis kuuekümnest ülespoole. Ilma kraeta räpase särgi peal oli tal plüüsist vest, jalas jämedad koortriidest püksid, rohmakad saapad, ning et ansambel oleks täiuslik – peas viltkübar.
„Pidage kinni!” kraaksatas ta. „Ma tulen!”
Oh heldus! mõtles Meredith, astudes sammu tagasi. Kas ta arvab, et tulin talle külla?
Mees jõudis temani ja toetas end ähkides oma kepile, põsed punased ja silmad pungis. „Ma kuulsin auto häält!” õnnestus tal lõpuks kuuldavale tuua. „Ma kuulsin teid ust kinni löömas. Mis teil siis ühes on?”
Meredith pilgutas silmi. „Ühes?” küsis ta ettevaatlikult.
Mees vidutas oma pisikesi punaste rantidega silmi ja ajas suu torru, tekitades imemishäälitsusi.
„Üks hetk!” pomises ta. „Ma panen hambad paika.”
Ta kobas oma plüüsvesti taskus ringi ning tõi lagedale komplekti vanaaegseid portselanist hambaproteese, millele ta kõigepealt peale sülitas, sülje pöidlaga laiali hõõrus ning lõpuks suhu pani.
„Parem kui see oleks prügi!” ütles mees segaselt. „Igatahes minu hekslimasinate jaoks küll!” Mees sulges plõksti suu. Hambad kõlksatasid kokku ja siis jälle lahti. „Mu nimi on Finny. Mis teil ühes on?” Kui mees kõneles, hüples valge portselan tema suus üles ja alla.
„Härra Finny!”
