Kuid tundes ära Meredithi, tõstis ta ainult käe hüvastijätuks ja istus kaubikusse. Meredith lehvitas, kuid ta teadis, et mitte tema polnud see, keda mees näha lootis. Meredith vaatas, kuidas ta ära sõitis.
seitsmes peatükk
Ursula oli vagunis õlilambi süüdanud, et kasvavat hämarust peletada. Nüüd pakkis ta pappkasti lahti ning asetas lauale konservsupi ja ubade purke.
„See kõik on natuke primitiivne, kuid me sööme ikkagi õhtust! Mul on kukleid ja natuke juustu ning sinki.”
„Supist ja kuklist on mulle küllalt. See oli küll tohutu eine, mille sa täna kodus vaaritasid!”
„Siiski, me peame õhtu kuidagimoodi mööda saatma, nii et me võime samahästi ka süüa.” Ursula jändas matkapliidiga.
„Mida ma teha saan?”
„Õigupoolest mitte midagi. Kusagil on üks pisike raadio, kuid kuuldavus pole siin hea. Sa ütlesid, et sul läks korda oma politseinikust peigmehega rääkida.”
„Ma tõesti soovin, et sa ei nimetaks teda peigmeheks. Ta on küll mees, kuid ta pole mingi peig. Ma isegi ei kohtu temaga nii sageli!”
Meredithil oli kahju nähvata, kuid see, et inimesed tema suhet Alaniga valesti mõistsid, oli püsivalt probleemiks. Võib-olla tuli see sellest, et ei Alanil ega Meredithil endal polnud veel õnnestunud päris täpselt välja selgitada, mis suhe see on ja kuhupoole see liigub – kui see õigupoolest üldse kuhugi liikumas oli.
Ta ronis ühele lavatsitest ning haaras kätega põlvede ümbert kinni. „Kahjuks polnud Alan kuigi heatahtlik. Ta arvab, et Natalie ilmub omal algatusel välja – siis, kui ta valmis on ja heaks arvab. See pole niikuinii Alani piirkond. Ta peab seda lihtsalt koduseks jagelemiseks. Keegi pole Natalie kadumisest ametlikult teatanud. Proua Salter – kui ta vähegi kahtleks, kus tema tütar on – oleks ilmselt läinud Alani juurde, kuna Bamford on proua kohalik jaoskond, kuid ta pole seda teinud. Dan ei näe minu arvates küll murelik välja. Ma tean, et sa muretsed, Ursula, aga noh, pärast Alaniga rääkimist…”
„Sa arvad, et ma kujutan seda ette? Ma ei süüdista sind. Kas tomat sobib?” Ursula tõstis konservikarbi üles. „Ma muudkui kordan enesele, et kujutan seda ette. Kuid õhkkond muutub väga pinevaks. Kõik panevad seda imeks. Vahest sa täna õhtul ei märganud seda, kuid homme märkad. Keegi ei päri enam Dani käest Natalie järele. Keegi ei taha seda teemat üles võtta.”
„Räägi mulle Karenist.”
Konserviavaja käes, vaatas Ursula üllatunult üles. „Miks Karenist?”
„Ta näib häbelik olevat. Ta rääkis, et ta aeti kaevamast ära ning saadeti siia jalust ära silte kleepima ja potte pesema. Ta näikse Danist üsna sisse võetud olevat.”
„Äh!” ütles Ursula pahaselt. „Ta on omadega sees. Mul on tast kahju. Ta on muudes asjades väga andekas. Tal on suurepärane haridus ja ta teeb ühes Ameerika ülikoolis magistrikraadi. Ta kohtus seal Reneega ja nad otsustasid proovida Inglismaale suvepraktika koht saada. Ellsworth värbas nad hea meelega tööle. Kuid Karenil tundub olevat kummalgi käel viis pöialt. Ianil on sellest juba natuke kõrini.”
„Aga ta näib arvavat, et Karenil on siin sees hea küll!” Meredith tegi väljendusrikka žesti potilasuga koormatud pukkjalgadel laua suunas.
„Kui ta kogu kremplit ümber ei tõuka, mis on küll üsna tõenäoline, siis jah. Oh, neetud avaja! Mis selle asjaga küll lahti on?” Ta mitmekordistas oma ponnistusi ja hingeldas: „Ma arvan, et Ian teeb asja halvemaks. Ta jälgib vaest Karenit teraselt, oodates, et too midagi valesti teeb, ja kui Karen siis paratamatult teebki, kargab Ian talle kallale ja sõimab kõigi ees läbi. Ma olen talle öelnud, et ta ei peaks nii käituma. Kuid Ian on sellesse väljakaevamisse täiesti kiindunud. Wulfric on talle pähe löönud. Ma arvan, et kui ta rahuneks, kui me kõik Kareni vastu veidi usaldust üles näitaksime ja kui siinne üldine õhkkond hipide ja selle Natalie asja pärast nii pinev poleks, ei oleks ka Karen nii kohmakas. Ta on väga tundlik.”
„Ja Dani pärast mures?”
„Ilmselt.” Ursula kortsutas kulmu. „Ma loodan, et ta Daniga sehkendama ei hakka. Ma pean silmas, et kui mina enam Danile ei meeldi ja ta hakkab otsima mõnd teist õlga, mille najal nutta. Karen ei tule sellega toime. Daniga ei ole lihtne ja Karenil ei ole, kas tead, meeste kohta mingeid teadmisi. Ma kahtlen, et tal kunagi üldse peigmees on olnud.” Ursula turtsatas. „Vaat kes räägib, võiksid sa öelda! Tuli välja, et ma tean sellest nii mõndagi. Mis sa Danist arvad?”
„Mul pole olnud kuigi palju aega otsuse tegemiseks. Kena välimusega mees. Meeldiv käitumine. Ma mõistan…” Ta jäi kohmetult vait.
„Et ma temasse armusin? Jah, ka mina mõistan – mõnikord. Ta võib väga meeldiv olla, kui tal selleks tuju on. Tal on ka närune meeleolu, kui tal tuju parajasti pole, ja veendumus, et maailm on tema vastu. Jumal teab, miks see nii on. Ellsworth, see fond, meie mõlema tööandja, peab Danist väga lugu. Mul on tunne, et kui praegune direktor pensionile jääb, annavad nad fondi administreerimise Dani kätte.”
„Nii, ma oletan, et ta peaks ettevaatlikult toimima selles, mis tema eraelusse puutub. Sedalaadi kurjategijad on üldiselt oma reputatsiooni koha pealt väga tundlikud.”
Ursula nõjatus ettepoole, silmad kärsitusest põlemas. „Täpselt! Saad aru, Meredith, ei ole sellist tõendit, mida ma saan näidata sinu härra Markbyle, aga see olukord on millegi sellise alguseks! Oletame, et Natalie sai minust teada ja otsustas asja suure kella külge panna? Tema võiks seda teha küll. Oletame, et Dan haaras ärritudes paberipressi või midagi sellist ja lihtsalt virutas talle sellega – või lükkas teda ja ta kukkus ja lõi pea ära? Dan satuks paanikasse. Ta üritaks laiba ära peita. Ta teeskleks, et midagi pole juhtunud. Ta ütleks, et Natalie on külla läinud. Loomulikult ei ole tema lugu täiuslik, sest ta pole mingi paadunud kurjategija! Kuid tal on selline komme tõde korrigeerida…”
„Nii et kus siis see laip on?” küsis Meredith vastu. „Kas tagaaias on mingeid jälgi kaevamisest?”
„Kõik on sillutisega kaetud. Ainult hoov ja mõni pott koolnud väljanägemisega puhmaid. Ei Dan ega Natalie ole mingid aednikud. Igatahes, isegi kui väljas oleks mingitki pinnast, ei läheks ta sinna kaevama. Sellest saaks otsekohe aru ja naaber võiks näha. Need on ridaelamud, kõikidel tagaaiad üksteise poole.”
„Saeb siis laiba tükkideks? Viib tükkhaaval kilekotis välja?” Meredith pööritas silmi. „Vabanda võikuste pärast, kuid ei ole lihtsalt kerge keset linna laibast lahti saada. Maal, noh, võib-olla. Kui mul ongi mingi teooria, lihtsalt mõte selle kohta, siis see, et – lihtsalt võib-olla – Natalie’ga on juhtunud mingi õnnetus, pärast seda kui ta välja tormas, mis takistab tema tagasitulekut. Ma tõesti arvan, et on aeg, et kas sina või Jackson nõuaksite, et Dan oma naise kadumisest teataks.”
„Elusalt või surnult,” lausus Ursula pahuralt, „aga ta oleks pidanud praeguseks juba välja ilmuma, kui tema kadumine ehtne olnuks. Mul on lihtsalt selline kõhutunne, ja see tunne on pagana jube, et ta on surnud ja Dan…”
„Oh põrgut küll!” Selle viimase hüüdega kaasnes kiljatus, kui Ursula tahapoole kargas ja tomatisupi purk üle laua paiskus, külili kukkus ja sisu ühtlase punase nirena vaguni põrandale valguma hakkas.
Meredith päästis purgi, samal ajal kui Ursula kaltsu haaras ja palavikuliselt nühkima hakkas. Kuid erepunane plekk näis oma elu elavat, roomates üle kõikide pindade ja hüpates nagu võluväel üle aukude,
