ja piilus pisikesest tolmusest aknast välja. Väljas seisid videvikuvalguses liikumatult ja vaikides kaks kogu. Üks oli pikk ja pulstunud välimusega. Teine paistis olevat lehvivatesse kangastesse rüütatud. Nende taga jooksis tumeda mustrina halli maapinna taustal kaevikute võrgustik. Luukerega hauda silm enam ei eristanud. Meredith neelatas ja üritas ebausklikku hirmu maha suruda.
„Külalised!” ütles ta, ise lootes, et normaalse häälega. „Lasen nad sisse.”
„Me oleme laagrist! Meie kõigi nimel!” lausus hääl hämarusest, kui ta ukse avas. Kogud väljas muutusid julgustavalt lihaks ja vereks, kuigi nende teadaanne oli natuke pahaendeline.
Vagun kõikus ja õõtsus lisanduva raskuse all, kui nad trepist üles ronisid. Esimesena tuli mees, riietatud vanasse Arani pulloveri ja tööpükstesse. Naisel oli seljas pikk, määrdunud äärega seelik ja – mis Meredithile märgates lõbu pakkus – jalas tugevad meestesaapad. Mõlemal olid õlgadeni lahtised lehvivad juuksed, mehe omad roheka mütsi alla vangistatud. Mees uhkeldas pulstis habemega. Nad nihkusid ettevaatlikult ümber võika jalajälje treileripõrandal, kuid kumbki ei küsinud selle kohta.
Nad paistsid tõesti jahmunud, kui Ursula lähemale astus, et neid tervitada, sirutades välja käsi, randmed ja käevarred nimetu punase õudusega koos. „Need on Pete ja Anna! Võtke istet. Vabandust segaduse pärast!”
Nüüd küsis tüdruk jahedal toonil: „Kas sa lõikasid endale sisse? Meil on bussis esmaabikarp.”
Ursula selgitas asja ja külalised istusid külg külje kõrval maha, pöörates ainitise kriitilise pilgu Meredithile. Nende riiete külge oli jäänud selgesti tajutav lõkkesuitsu lehk, mis hakkas imbuma vaguni õhku ja asendama mahakukkunud supi lõhna. Tüdruk nägi välja ülimalt enesekindel ja natuke agressiivne. Mees oli ujedam.
„Meeldiv kohtuda,” ütles Meredith, teadmata päris täpselt, mida temalt oodati.
Tüdruk vastas üllatavalt valjul, selgelt artikuleeritud häälel. „Me tulime vaatama, kas teiega on kõik korras. Samuti on rändurid aru pidanud ja tahavad midagi selgeks teha.”
Nad vahetasid pilke ja mees, Pete, jätkas vestlust. „Me hindame teie tööd ning me ei segaks vahele ega teeks mingit kahju. Me teame, et Joe käis enne siin, kuid ta ei kavatse midagi halba. Ta ei puutuks midagi. Ta saab aru.”
„Kas ikka saab?” küsis Ursula skeptiliselt.
„Meie ei sekku mitte kellegi teise ellu!” nähvas Anna oma võimukal häälel. „Me palume ainult, et keegi ei sekkuks meie omasse! Joe teab reegleid. Kuid me tahame, et teie sellest aru saaksite.”
Meredith küsis: „Kas ta on kaua teie karavaniga rännanud?”
Nad vahetasid uuesti pilke. „Mitte kaua,” lausus Pete.
„Kust ta pärit on?”
Kuid ta oli esitanud liiga palju küsimusi. Ta nägi, kuidas nende näod kivistusid.
„Me ei küsi seda inimestelt,” sõnas Anna lühidalt.
„Pole oluline, kust nad tulevad,” lisas Pete. „Või kuhu lähevad. See ei ole elu eesmärk. Me oleme osaduses emakese maaga. Me lubame temal oma aastaaegadega meie elu korraldada.”
Meredith tundis, et poleks mingit abi enese mässimisest vaidlusse elu eesmärgi täpse tähenduse või selle üle, millist rolli mängib selles emake maa. Ta vaatas abiotsivalt Ursulale otsa.
Ursula katkestas kohmetu vaikuse, küsides: „Kas te tahaksite õhtusöögile jääda? Mul on teisigi supipurke ja ma ei viska järgmist laari mööda elamist laiali. Te oleksite väga teretulnud.”
Vahest võtsid nad seda kui vihjet lahkuda või vahest ei tahtnud nad lihtsalt jääda. Võib-olla olid nad kaotanud usu Ursula kulinaaria-alastesse võimetesse. Nad mõlemad tõusid püsti ja rääkisid unisoonis: „Tänan, ei. Me peame tagasi minema.”
Uksel pööras Pete tagasi, et korrata: „Teil pole vaja Joe pärast muretseda.”
„Ärge kaevikusse kukkuge,” hoiatas Ursula. „Murrate veel pahkluu või midagi.”
Nad vastasid ainult ühest suust: „Head ööd!” ja olidki läinud.
„Heakene küll!” ütles Meredith. „See oli nüüd küll üks tõeline viisakusvisiit.”
Ursula hammustas huulde. „Kas nad sinu arvates võisid läbi ukse midagi kuulda?”
„Kui kuulsidki, siis mina arvan, et nad hoiavad selle enda teada. Nad ei lase ennast segada elust väljaspool karavani, täpselt nii, nagu nad ütlesid.”
„Dan ütleks,” pomises Ursula, „et see oli eelluure. Nad tulid lihtsalt vaatama, kes ööseks siia jäävad.”
„Siis nad teavad,” vastas Meredith, „et meie jääme.”
Brian Felston seisis Mottsi farmi köögi ukselävel ja vaatas oma onu. Maja polnudki kuigi vana, ehitatud 1920ndatel ja igava planeeringuga. Kaks meest ei olnud teinud mitte midagi, et muuta maja sisemust natukenegi köitvamaks või meeldivamaks. See oli kahe töömehe poissmehekodu. Ainsad pildid seintel olid luitunud seepiajoonistus „Ruth ja Naomi” ning teine Winston Churchillist, mille Lionel patriootlikus meeleolus kunagi ammu ajakirjast välja lõikas ja ära raamis. Polnud mingeid patju või heegeldatud linikuid või lillevaase. Olid mõned tolmused ja katkised kaunistused, mis Briani ema oli üles sättinud, kui tema ja Briani isa veel seal elasid. Kõik natukenegi ilus oli kuulunud emale.
Brian ei mäletanud ema kuigi hästi. Ta oli läinud, kui Brian oli neliteist. Pani lihtsalt ühel päeval kübara pähe ja mantli selga ning kõndis minema. Brian ei süüdistanud teda selle eest, isegi kui ta ema järele igatsust tundis. Emal oli olnud koera elu. Brian mõistis ja tundis end sellepärast isegi süüdi. Kui ta olnuks vanem, oleks ta saanud ema aidata, teda võib-olla kaitsta. Kuid ta oli olnud kõigest laps ja sunnitud tegevusetult kõrval seisma, kuni ema ärkas ja ennast ise aitas. Ema oli teinud õigesti.
Jälgides oma onu, mõtles Brian, kuidas Lionel paistis köögi sünges tavalisuses umbes saja aasta võrra vales kohas olevat. Ta istus planklaua ääres, lugedes art deco lambi valgel (seegi oli olnud Briani ema oma!). Ainult et lambil oli nõrk elektripirn ja toas muud valgust polnudki. Väljas oli läinud pimedaks ja pimedus oli ka sees, heidetud nagu mantel vana mehe ümber, kes istus kirjus oranži, rohelise ja lillakassinise valguslaigus, mida heitis värvilisest klaasist lambivari. Ta paistis ajast, ruumist ja mõtetest päris eraldunud olevat.
Vanamees ei lugenudki täna õhtul oma piiblit, vaid viktoriaanlike jutluste tüsedat köidet. Tema silmanägemisel ei olnud miskit viga. Isegi selles viletsas valguses ei vajanud ta prille, kuid ta ajas nimetissõrmega järge ning tema huuled liikusid, vormides hääletult sõnu. See ei tähendanud kehva lugemisoskust, vaid oligi tal kombeks, nagu Brian teadis, sest onule meeldis öeldu raskuse tunne ja pühaliku, ülespuhutud keele mõjuvõim. Ta nautis mõnuledes selle arhailisi kõnekäände ja värvikaid kujundeid.
Neil oli televiisor majas, kuid vana mees ei vaadanud seda kunagi, olles veendunud, et see ei näita midagi peale poolpaljaste kepsutavate naiste. Isegi katsed teda ilmaennustust vaatama panna kukkusid läbi, sest ükskord oli Lionel näinud naist seda ette kandmas. Ta teadis taevasse vaadates niigi, missugune ilm tuleb.
Paljud inimesed oleksid võinud vanameest veidrikuks pidada, kuid Brian seda ei teinud. Ta teadis, et onu on esmaklassiline farmer ning ainult selles ühes asjas oli ta omadega
