läbi imbunud arusaamade pärast, mis vanamehe peas käärisid?
Ta liikus vaikselt läbi köögi, möödudes onu tooli tagant. Vanamees ei vaadanud üles. Brian läks kinnisesse eeskotta, kus nad hoidsid palituid ja jalanõusid, ning kummardus nöörima toekaid saapaid, mida ta farmitöödel kandis. Ta tõmbas selga paksu jaki ja sirutas käe taskulambi järele, mida konksu otsas hoiti. Kui ta sõrmed lampi puudutasid, kostis köögist onu karm hääl ja Brian tardus paigale.
„Kuhu sa’s nüüd minema hakkad, sellisel kellaajal öösi? Karjaga on kõik korras. Ma kontrollisin.”
„Ma lähen kõnnin ainult piki mäeseljakut, onu Lionel. Vaatan, mis need hipid seal plaanitsevad.”
Lioneli suust vallandus sügav ohe, kuid tema hääl oli vali ja kraaksuv nagu kaarnal. „Hooramine, vaat see ta just ongi!”
„Mida?” kuulis Brian omaenese häält niutsatavat. Ta nihkus aeglaselt välisukse poole ja haaras higise peopesaga lingist.
„Nad hooravad! Sigivad nagu elajaloomad, ainult et elajad teevad seda loomusunnil ja neid ei saa süüdistada!”
Brian pomises mõtlematult: „Ka inimesed teevad seda loomusunnil!”
Vana mehe kuulmine oli sama terav kui ta silmanägemine. „Sa puhasta oma meel sellistest mõtetest, Brian!” Ta rusikas raksatas lauale ja lamp kõikus. „Ära lase end kõlvatuse teele ja kiusatusse juhtida! Need, kes halvale teele lähevad, kukuvad põrguauku, igavese tule põrgusse!”
Brian tõmbas tagaukse lahti ja värske õhk tabas ta nägu tervitava ja vabastava puhanguna. Ta tundis, kuidas see jahutab higi ta laubal.
„Lähed sa vana lollilossini?” hüüdis onu.
Mis asi küll oli pannud vanameest nüüd seda küsima? imestas Brian murelikult. Lionel ise ei läinud iialgi lollilossi lähedalegi. Kindel see…
Ta hüüdis vastu nii sundimatult kui suutis: „Võib-olla. Kui nad ikka veel laagris sagivad, istun ma ehk natuke aega seal üleval ja pean vahti.”
„Hoia sellest laagrist eemale! See on kurjuse pesa!”
„Hea küll, onu Lionel, ole rahulik!” Brian ütles neid sõnu automaatselt ja kergendusega. Ta lükkas ukse kinni.
Kuu laotas oma hõbedast valgust ja tal polnud tee nägemiseks mingit abi vaja. Käed taskus, astus Brian pika sammuga jõudsalt üle hoovi, hüüdes ketikoerale rahustavaid sõnu, ning asus teele mööda rada, mis viis mäeseljakule. Ta oli mees, kellel on ülesanne, kuid tema sammus oli vetruvust, mis näitas, et see meeldib talle.
Kõigest hoolimata oli Meredithi südamesse sigenenud mingi seiklusvaim. Pealegi polnud lavats kaugeltki mitte nii kõva kui välja paistis, ning magamiskott oli mõnus. Oli olnud pikk ja segane päev ning pingutus ja värske õhk ühinesid omavahel just nagu pildituks tegev vaadiõlu. Ta jäi otsekohe magama, kuigi oli mõelnud, et ei jää.
Kuid see polnud rahulik uni. Kõik keerles ta ajus. Mingil põhjusel nägi ta unes Finnyt ja tema hambaid. Unenäos oli Finny nad kaotanud ja Meredith aitas tal neid otsida. Siis nägi ta maas midagi valendavat ning, arvates, et ta on leidnud tabamatud kunsthambad, kummardus neid üles korjama. Kuid see oli murdunud lõualuu luukere küljest, mida ta avastas end hoidvat, ning õudusest ahhetades heitis ta selle unenäos endast eemale ja ärkas.
Oli väga vaikne ja väga pime. Varem, enne kui ta magama läks, oli laagrist mingil määral kära kostnud, lapsenuttu ja muusikat. Keegi seal üleval mängis viiulit ja kriipivad helid olid kandunud koos taevast roosikarva roosaks lõõmanud lõkketule praksumise ja sädemetega öises õhus nende poole. Kummalisel kombel oli see olnud üsna romantiline, manades silme ette pildi värvikatest mustlastest ja rõkkavatest viiulitest ning mitte just kõrgklassi tüdrukutest, kes möllasid rautatud saabastes kiilaks aetud heidikute seltsis, kellest keegi midagi ei teadnud.
Nüüd, lamades pimeduses, tulvil unenäorahutust, mis temast lahkuda ei tahtnud, leidis Meredith end iga hääle peale kõrvu teritavat. Ühtlane hingamine vaguni teises seinas ütles talle, et Ursula magab. Ta kiikas oma käekella valgustatud numbrilauda ning nägi, et kell hakkab kohe-kohe kolm saama. Võib-olla hakkab üsna varsti valgeks minema. Ta oleks rõõmus, nähes koitu ja kuuldes esimest linnulaulusädinat.
Vagunis oli nüüd külm ja magamiskott ei suutnud seda varjata. Meredith sirutas käe välja ja puudutas vaguni metallseina. Seda kattis kondensvee kiht. Üritades mitte kära teha ega Ursulat häirida, põlvitas ta lavatsile, magamiskott enese ümber tõmmatud, ja katsus aknast välja vaadata, nühkides väikeselt higistavalt aknalt vett maha.
Hõbedane kuuvalgus ujutas vaatevälja üle. Kaevikumuster oli sööbinud pigimustaks nagu hiiglaslik mõistatuslabürint, millel justkui peaks mingi tähendus olema, ent mis oli ammu kaotsi läinud nagu mõne džunglitempli raidkirjad. Piirdehekk ja puud kaugemal seisid siluettidena tintja taeva taustal nagu paberist välja lõigatud friis. Ta avas aknahaagi, tõukas akna lahti ja pressis näo selle avasse, et hingata sõõm õhku ja paremini näha.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
