pani kruusi käest. „Hea küll, ma lähen tagasi Bamfordi ja vaatan, mida ma saan täna õhtuks korraldada. Siis hakkame vahikorda pidama, kuniks karavan edasi liigub.” Kõneldes suundus Jackson toast välja. Dan saatis teda ja nende hääled kandusid esikust tuppa, arutades magamiskottide ja matkapriimuste vajaduse üle.
Ursula ohkas. Kõik see kõlas ju väga kenasti, kuid ta polnud eriti vaimustatud väljas künkanõlval tundmatute hipide laagri vahetus naabruses magamisest, selleks et neid eemal hoida. Ka ei ole Kareni seltskond just taeva kingitus.
Ta langetas käe tooli kõrvale ja kobas oma õlakoti järele. Ta sõrmed puudutasid lahtise tõmblukuga ääristatud nahka ja ta sobras taskurätti otsides kotis. Võttis hetke aega, enne kui ta mõistis, et miski on valesti, ning sai üle tooli serva vaadates aru, et ta polnud kättpidi mitte oma, vaid kellegi teise kotis. Ta oli pannud oma koti midagi märkamata teise koti kõrvale tooli juurde maha. Tundes uudishimu, tõstis ta teise koti üles. Kott oli lahti, nii et sinna korraks sissepiilumine polnudki õieti nuhkimine. Nahast tasku krediitkaartidega, huulepulk, märkmik, pastakas, rahakott, kaks supermarketi ostutšekki, autovõtmed…
Dan tuli tagasi, olles Iani välja lasknud. Ursula pillas koti käest ja haaras enda oma, kui mees sisse tuli.
„Ma nüüd parem lähen.” Ursula tõusis püsti.
„Sa ei pea minema tormama, tead ju küll, Sula.”
„Ma ütlesin sulle, mu märkmed…”
„Sa võid kulutada viis minutit rääkimisele!” Mees peaaegu karjus need sõnad ja need kajasid toas vastu.
„Millest rääkimisele?” küsis Ursula vaikselt.
Dan lasi õlad longu ja ütles mornilt: „Meist.”
„Ei ole mingit „meid”. Ma ütlesin sulle, see on läbi. Kõik oli kena, kui see kestis, kuid see oli viga.”
Jonn vormis mehe loppis näojoontesse leppimatuid kurde. „Ma ju rääkisin sulle, Natalie ja minuga on kõik! Asi on lihtsalt selles, et ta ei tunnista seda. Kuid ta nõustub lahutusega, kui sina ja mina ta lihtsalt fakti ette seame.”
„Ma ei taha, et sa minu pärast lahutad. Ma ei abielluks sinuga, kui sa seda teeksidki. Jumala pärast, Dan! Me lõpetasime selle peaaegu kuu aega tagasi! Ma mõtlesin, et sa oled hakanud leppima sellega, et meiega on absoluutselt kõik läbi!” Naine teadis, et tema hääles kõlab ärritus, kuid see oli sama hea kui kõnelda seinale. „Aga ei! Sina ja Natalie, te olete tõepoolest paras paar! Kumbki teist ei kuula ainsamatki sõna, mida keegi teine ütleb!”
„Ma armastan sind!” karjus Dan talle, endal nägu sarlakpunane. Mees astus sammu ettepoole, tema käed sirutusid välja, aga siis paistis ta end uuesti koguvat ja peatus. Tema käed langesid tagasi rippu.
„Ei sa armasta! Sa ainult arvad, et armastad! Kui sa vaid sellele objektiivselt mõtleksid, saaksid sa aru, et sa pole minusse juba ilmatu kaua aega armunud!”
„Jama!” andis mees vastu. „Veelgi enam, ma ei usu, et sa mind enam ei armasta! Kui vaid Natalie siin poleks…”
„Hästi, teda pole ju siin!” nähvas Ursula. „Ja ka mina lähen kohe.”
„Ma ei lase sul minna,” ütles Dan raevunult. „Ei lase ennast maha jätta, mitte pärast kõike seda, mis oli!”
Ursula oli ukseni jõudnud, kuid pööras mehe hääles allasurutud viha kuuldes ümber ja vaatas tema poole tagasi. Dan seisis tigedalt põrnitsedes keset tuba, silmis säärane ehtne raev, et naine hetkeks päris kartis teda. Siit silmas Ursula käekotti, mis tooli tagant välja paistis. See pidi olema Natalie oma – või kuidas?
„Kui kaua Natalie on oma ema juures olnud?” päris ta, soovides et ta oleks elementaarse ettevaatusabinõuna enne siiatulekut välja uurinud, kus Natalie on.
„Ma… Kolm päeva nüüd.” Mees pööras pea kõrvale.
„Millal ta tagasi tuleb?”
„Ma ei tea ja mind ei huvita ka! Mulle sobiks hästi, kui ta kunagi tagasi ei tuleks! Sina ei tea, missugune on elu koos temaga! Ja sestsaadik, kui ma kohtasin sind, Sula, on see olnud agoonia, teades, et…”
Ursula katkestas teda. „Dan, ega midagi ei ole juhtunud, ega ju?”
„Mida muud peaks juhtuma, kui et ma sinusse armusin?”
„Viimast korda, lõpeta niiviisi rääkimine! Su jutt kõlab just nagu mõnest Natalie raamatust!” See oli ebasõbralik ja ta ei tahtnud Danile haiget teha. Ta tahtis ausust – kui mehel seda üldse oli. „Ma pidasin silmas, et kas sinu ja Natalie vahel juhtus midagi, midagi tavapärasest erinevat?”
„Jumala eest, lõpeta see Natalie’st heietamine!” Mehe nägu oli punaseks värvunud ja tema puhmas habe näis turri tõusvat. Esiku tolmust pühkimata orvad kajasid ta häälele vastu. „Mida sa üritad mulle teha? Ma armastan sind ja sina ütlesid, et armastad mind! Me oleme siin omapead ja Natalie on läinud!”
„Kuhu läinud, Dan?” Vaatamata ettevaatusele kargasid sõnad välja nagu süüdistav nähvak.
„Ma ütlesin sulle, oma ema juurde! Võib-olla ei tule ta tagasi! Kui ta ei tuleks…”
„Mida sa sellega silmas pead, ei tuleks?” Kahtlustus ragises naise hääles.
„Ma pean silmas, et kui ta ei tuleks, võiksime alati niimoodi koos olla! Asjaolud võivad muutuda, just nagu ma ütlesin. Ma võin nad muutuma panna. Mõtle sellele, Sula.” Dani hääl vaibus ja ta astus sammu ettepoole.
Ursula kohkus automaatselt tagasi, kui mees sosistas: „Ma teeksin ükskõik mida, kui see tähendaks, et sina ja mina võiksime koos olla, ükskõik mida, ma vannun!”
„Lõpeta!” Ursula pöördus ja pages, kiirustades piki koridori, sõrmed kobasid eesukse lingi järele. „Ma ei tahtnud sellel väljakaevamisel töötada, kui kuulsin, et sina sellega seotud oled, sest ma teadsin, et sa lased meist üha edasi ja edasi!”
Ta sõrmeküüs murdus vastu tõrksat ukselinki. Mis selle asjandusega küll on, oli see kinni kiilunud?
„Nii läks ainult sellepärast, et Ian ei saanud kedagi teist ja fond palus mind…”
Jumal tänatud, uks avanes viimaks ometi! Ta peaaegu kukkus üle astme eesõue.
„Oota, Sula!” hüüdis mees.
Kuid Ursula oli oma jalgratta juba ketist lahti teinud ja lükkas seda välja tee peale. Minema vändates kuulis ta Dani ikka veel oma nime hüüdvat. Tema pea pööritas ja ta mõtteis kasvas aeglaselt üks uus ja kohutav kahtlus.
„Napakas, napakas!” pomises ta pead all hoides pedaale tallates kuuldavalt. Üks autojuht, keda ta polnud tähele pannud, tagus oma autopasuna lülitusnuppu ja karjus: „Napakas, napakas! Punane tuli!” Ta nägi seda just õigel ajal. Oodates rohelise fooritule süttimist, kordas ta veel viimast korda valjusti: „Napakas!”
Kuid see polnud viimane kord, mil ta seda mõtles, seda õudset, sõnulseletamatut, uskumatut, kuid mitte võimatut mõtet, mis oli ennast nii ebameeldivalt tema peas sisse seadnud. Hullumeelne, nagu see kindlasti pidi – pidi! – olema, ei läinud see mitte ära.
kolmas peatükk
Meredith
